See mõttetera - teadmine on jõud - pärineb inglise filosoofilt ja riigitegelaselt Francis Bacon´ilt (1561-1626), kui ta 1597. a. oma „Pühades Mõtisklustes“ (Meditationes Sacrae) väljendas arvamust, et inimlik teadmine ja vägevus langevad kokku. Sama sententsi kasutas oma logol end illuminaatide sümboolikaga ehtinud jälitusamet Infoteabe Agentuur (Information Awareness Agency).
Selleks, et olla terve ja elada normaalselt, on vaja teadmisi nii ümbritsevast elust kui oma kehast. Meil tuleb õppida õigesti reageerima märkidele, mida kuhjaga pakuvad nii ümbritsev keskkond kui ka meie oma sisekeskkond. Kõigil olenditel on teatud piirini olemas kaasasündinud tarkus – kui tunneme nälga, siis tahame süüa, kui on külm, siis katsume sooja saada, kui on valus, siis hoiame oma valutavat kohta. Edasi aga tuleb juba õppimine – kust saame süüa, mis kõlbab süüa, mida tuleb teha, et hea oleks olla. Mida aeg edasi, seda tähtsamaks saab väliskeskkonnas orienteerumine. Inimene ei pööra enam tähelepanu kõikidele kehast tulevatele signaalidele, sest välise ilma probleemid osutuvad olulisemaks. Vanasti said kõige väljapaistvamatest elukogenud vanadest meestest ja naistest nõuandjad välise maailma asjades. Sisemaailma probleemidega aga hakkasid tegelema targad, kelle poole sai inimene oma ihu- ja hingehädadega pöörduda. Neist said aja jooksul arstid ja preestrid.
Hippokratese ajal andsid arstid oma õpetusi edasi oma lastele ja õpilastele, keda koheldi kui oma perekonna liikmeid. Mõned preestrid aga, kes valdasid inimestega manipuleerimise meetodeid, hakkasid oma teadmisi võimu ja rikkuse omandamiseks kasutama. Sellised tegelased tiirlesid valitsejapaleedes, kus mässisid valitsejad trikke tehes oma sõrme ümber. Tänapäeval on neil palju järgijaid.
Seda, et teadmine on jõud, aduvad kõik võimu ja rikkuse juurde pürgijad. Peamiseks taktikaks sellel teel on oluliste teadmiste varjamine või püüe esitada valet tõe pähe – ikka selleks, et säilitada tõe monopol. Niiviisi tekib olukord, kus tõde on peidetud vale taha ja meist igaühe ülesanne on ta sealt ise päevavalgele tuua. Kui seda ei tehta, eelistatakse jääda pimedusega lööduks, siis varem või hiljem on sellise inimese elu üks rist ja viletsus ning, kui ta ei ole just sündinud filosoof, hakkab teda ründama üks tõbi teise järel. Viletsa (ja rumala) lohutus on viin, mis tema tervist veelgi laostab ning nõnda sureb ta kaua enne talle taeva poolt antud aastate täitumist.
Igal ajastul on oma elutarkus. Põllumees pidi vanasti hästi tundma looduse märke ning teadma, millal ühte või teist tööd on õige aeg teha. See oli tema tarkus. Tollal valitsesid kristlikud kombed ning tüssamise eest sai karistada. Nüüd aga elame maailmas, kus oskus teisi ninapidi vedada on edu pant, mistõttu meile on vaja teistsugust mõtlemist. Nüüd on tarkus see, mis aitab meil peidetud tõde näha. See on ka esimene abivahend kõigi tulevaste hädade ja haiguste vastu. Et ükskord mitte ärgata kodutuna, kaelani võlgades, ilma inimliku arstiabi võimaluseta. Sellist tarkust on vaja mitte ainult üksikindiviidi, vaid ka ühiskonna tasemal. Niisiis peaks dialektika kui „ämmaemandakunst“, mis aitab tõde ilmavalgele tuua, olema hariduse lahutamatu osa. Eriti oluline on aga ära tunda manipuleerimist ja demagoogiat, mida rõõmuga kasutavad näiteks need poliitikud, kelle eesmärgiks on vaid võim ja raha.
Demagoogia – see on tõe väänamise süsteem, võtete kogum inimeste teadlikuks eksitamiseks (Ülo Vooglaiu määratlus). Juba Lenin rõhutas, et piisavalt tihti korratud vale muutub (inimeste teadvuses) tõeks. Sellel põhinebki totalitaarsete ideoloogiate (kommunism, natsionaalsotsialism, liberalism jt) ajupesu. Hitler võttis kasutusele suure vale (Große Lüge) mõiste – see on niivõrd kolossaalne vale, et mitte keegi ei suuda uskuda, et kellelgi oleks jultumust nii häbematult tõde väänata.
Tõe varjamise üldine mehhanism on järgmine. Võetakse tõde varjav vale ning jagatakse see kaheks vastandiks. Nüüd väidetakse, et üks nendest on õige, teine vale. Sedasi tekitatakse diskussioon kahe vale pinnal ning tõde kaob hoopis silmist. Et tõde veelgi sügavamale peita, võetakse üks kahest valest, nimetatakse see õigeks ja jagatakse uuesti kaheks, tekitades sellega nende vahel uue ja tõest veelgi kaugemale jääva diskussiooni.
Toome elulise näite. Tõde on see, et Maa kliima muutub pidevalt, kord on soojem periood, kord jahedam. Seda varjatakse ning tullakse välja teesiga, et kliima soojeneb inimeste poolt fossiilsete kütuste kasutamise tagajärjel. Edasi võetakse see vale ning väidetakse, et kliima soojenemist põhjustab süsihappegaasi hulga suurenemine atmosfääris (kasvuhoonegaaside teooria). Tegelikud andmed näitavad, et ainult metaan ja veeaur suudavad atmosfääris sooja koguda, lisaks saab soojeneda vaid atmosfääri alumine kiht, mida soojendab päikesekiirguse toimel soojenenud pinnas. Seda juhul, kui puudub taimestik. Seda tõsiasja varjatakse, sest muidu tuleks hakata piirama hoopis tulutoovat röövellikku metsaraiet. Nüüd produtseeritakse trikitamisi uurimisandmed, mis justkui tõestaksid süsihappegaasist põhjustatud kliima soojenemise reaalset esinemist. Ning määritakse kodanikele kaela rängad maksud, mis ongi kasvuhoonegaaside teooria tegelik eesmärk. Samas pole maksude maksmisel mitte mingit mõju kliimale, kogutud raha läheb lihtsalt ümberjaotamisele Suure-Peetri ja Väikese-Peetri põhimõttel, unustamata ka kliimaagentuure, kus lonkavat teadust produtseeritakse.
Miks selliseid valesid ei paljastata? Põhjus on selles, et teaduslikus mõttes vale muudetakse poliitiliseks tõeks. Poliitikat aga huvitab teadus vaid sedavõrd, kui see tema pilli järgi tantsib. Tavainimese jaoks aga piisab sellest, kui massiteabevahendites pidevalt korratakse: „Kliima soojeneb!“ Juhtub nii, nagu juba Lenin ette nägi.
Sarnast otsest valetamist kasutatakse sageli oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Seda isegi riikide tasemel. Tuletame meelde, kuidas Iraaki mindi valega, nagu leiduks seal massihävitusrelvi, tegelik põhjus oli sealsete naftaväljade kontrollimine. Samamoodi sõditakse Afganistanis selleks, et saada kontrolli alla kasvava Kagu-Aasia majanduse energiatoormega (gaas, nafta) võimaliku varustamise teed.
Valetamine on vaid üks psühholoogilise manipuleerimise tehnika, mida ühtviisi meelsasti kasutavad nii üksikisikud kui ka grupid. Teiste süüdistamine, patuoinaks tegemine, häbistamine, halvustamine, teotamine, naeruvääristamine ja süütunde tekitamine on üsna levinud tehnikad. Tavaliselt manipulaator eitab, et ta ise on midagi valesti teinud, ka see, nagu süütuse teeskleminegi või teeseldud viha, on manipuleerimise moodusteks. Tähelepanu kõrvale juhtimisel ei vastata küsimusele otse, vaid viiakse jutt mujale. See on tüüpiline võte poliitikute juures nagu seegi, kui antakse mõttetu või asjasse mittepuutuv vastus. Positiivse kuvandi loomiseks on kõik poliitikategelased Hitlerist ja Stalinist alates lasknud end koos lastega pildistada või viibivad avalikkuse ees laste seltskonnas. Käitutakse vastavalt publiku maitsele. Nii kasutatakse noorte mõjutamiseks seksi temaatikat ja pahapoisi imagot, kristlaste seltskonnas aga riputatakse kaela rist. Kõnes kasutatakse sõnu, mis kuulajates tekitavad ähmase, kuid positiivse kujutluspildi. Sellised sõnad on õiglus, tõde, õnn, rahu, vabadus, julgus, demokraatia, tarkus, progress, traditsioon jne.
Manipuleerimine ei ole mitte ainult väära info andmine, vaid ka õige info edastamata jätmine. Viimast võime täheldada iga päev reklaamide juures. Näiteks, SMS-laenude reklaamides varjatakse laenu röövellikku protsenti. Võib isegi öelda, et kui veel eelmisel sajandil oli maade ja rahvaste anastamisel esikohal relvastus, siis nüüd on selleks liiakasukompaniide manipulatsioonivõtted.
Manipulaatorid kuuluvad tavaliselt „musta triaadi“ isiksusetüüpide (nartsissistlik, makiavellilik ja psühhopaatiline) hulka. Neist tuntuimad on psühhopaadid. Psühhopaatia on isiksuse häire, mida iseloomustab empaatiavõime (võime kogeda ja mõista teiste inimeste tundeid) puudumine koos moraalivaba käitumisega. Esmakordselt kirjeldas psühhopaati Aristotelese järeltulija Theophrastos (371 – 287 e. Kr) oma raamatu „Karakterid“ 9. peatükis („Häbematus“). Kuna psühhopaat suudab olla pinnapealselt veetlev, jätab ta endast muidu täiesti normaalse inimese mulje. Oma eesmärkide saavutamiseks ja ohvrite kontrollimiseks kasutab ta nii positiivset võimendamist (tagantkiitmine, tunnustamine, lipitsemine, pinnapealne sümpaatia ja tähelepanelikkus, sunnitud naeratused, kingituste tegemine, raha pakkumine) kui ka negatiivset allasurumist (kritiseerimine, näägutamine, süüdistamine, tusatsemine, hirmutamine, ähvardamine, kisamine, vandumine, karistamine, patuoinaks tegemine, ohvri mängimine, vastutuse võtmisest keeldumine jne).
Psühhopaadi poolt rakendatav strateegia koosneb kolmest faasist. Hindamise faasis psühhopaat takseerib potentsiaalse ohvri kasulikkust raha, võimu, mõjukuse, seksi või mõne muu taolise tema jaoks olulise valdkonna aspektist ja püüab kindlaks teha ohvri nõrgad küljed. Manipulatsioonifaasis tegutseb psühhopaat usaldust pälviva maski all (positiivses rollis), et saada sihtmärgi üle võim. Empaatia- ja süütunde puudumine võimaldab manipuleerijal ohvrit kergesti petta, et tema usaldust võita. Kui normaalne inimestevaheline suhe tugineb vastastikusele siirale austusele ja usaldusele, siis manipulaator kasutab oma ohvrit röövellikult ära, tekitades viimasele tõsist majanduslikku, rahalist, kehalist või emotsionaalset kahju. Kui manipulaator leiab, et ohvrist talle rohkem kasu pole, siis ta hülgab tolle vähimagi süümepiinata. Selles hülgamisfaasis on tavaliselt juba leitud uus ohver, keda järgmisena põhja lasta.
Nagu psühhopaat, nii on ka nartsissistlik isiksusetüüp ilma empaatiavõimeta. Ta on endast väga heal arvamusel ning soovib, et kõik teda imetleksid. See isiksusetüüp on nime saanud kreeka mütoloogiast pärit kauni aga julma kangelase Narkissose järgi, kes põlgas neid, kes temasse olid armunud ja jumaliku karistusena armus oma peegelpilti veepinnal. Nartsissistlik tüüp ei talu kriitikat ning vastab sellele vihastamise ja põlgusega. Manipuleerimine on tema viis kõike oma kontrolli all hoida, ta ei talu teiste seisukohti ega tunne huvi teiste inimeste vajaduste vastu.
Makiavellilik isiksusetüüp on oma nime saanud itaalia diplomaadi ja filosoofi Niccolò Machiavelli (1469 – 1527) järgi, kes pidas õigeks salakavaluse ja kahekeelsuse kasutamist riigivalitsemises. Makiavellilik riigivalitsemine aktsepteerib lepete murdmist, reeglite rikkumist, valetamist, alusetut süüdistamist ja eksitamist. Makiavellilik isik tüssab teisi ja manipuleerib inimestega isikliku heaolu eesmärgil. Seda vaadeldakse ka kui psühhopaatia alavormi.
Manipulaatori tunneb ära sellest, et ta püüab alati olukorda kontrollida, ta paneb ennast maksma teisi oskuslikult ära kasutades. Ta varjab oma tegelikke tundeid ja eesmärke, sest esineb alati mingis rollis. Suheldes ta seostab kõike kas tuleviku või minevikuga. Tema põhitunnus on petmine, trikitamine ja JOKK-skeemid, seetõttu ta saadab oma teod korda räpaselt seljataga ja salaja. Olles asjatundja inimeste ärakasutamise alal, tunneb ta ja oskab kasutada etteaimatavaid käitumismalle.
Manipulatsioonile saab vastu hakata enesekehtestamisega. Ole teadlik manipuleerimise võimalusest. Manipulatsioonile alluvad kergesti vähese enesekindlusega, liialt usaldavad, naiivsed, empaatilised ja ausad inimesed. Manipulaator kasutab ära vähimagi ahnuse, soovi materiaalse heaolu järele, heietades pikalt kergelt teenimise võimalustest.
Kui manipulatsioon on ära tuntud, tuleb jätkata oma asja ajamist. Ei tohi kaotada enesevalitsemist. Võib ka vastu manipuleerida, kuid see ei peata manipuleerimist. Sellises mängus võidab tavaliselt kogenum manipulaator. Ära loobu oma seisukohast, kuid kaitse seda rahulikult ja argumenteeritult. Manipulaatori eesmärk ongi vastaspool tasakaalust välja lüüa, tema segadusse ajamine, milleks ta sageli kasutab inimese halvustamist, kui muud argumendid nõrgaks osutuvad (argumentum ad hominem). Ole tähelepanelik, sest manipulaator võib oma plaane paljastada näiteks temapoolsete süüdistuste sisuga. Teisitiöeldult – tal on kombeks oma patud teiste kaela ajada. Lõpuks - kõige olulisem – kahtle kõiges!
Tänapäeval tuleb meile väga palju infot kergesti kätte. Et selles tihti vastuolulises infovoos pinnale jääda, on vaja oskust eristada vajalikku mittevajalikust, terasid sõkaldest. Hinnata tuleks seda, mis kajastab tegelikkust. Ka tervise temaatikas peaksime õppima sedavõrd orienteeruma, et suudaksime eristada reklaami (mis alati püüab teiega manipuleerida) ja tegelikke nõuandeid. Alati see ei olegi nii lihtne, siis kui müügimees läheneb meile teaduslikkuse, moekuse või ilu positsioonidelt. Siis aga õpetab meid elu ja küllap õpime lõpuks ka teiste vigadest õppima.
14 May, 2010
Rege rauta suvel
Enamusel meist on suvel alati tervis parem kui teistel aastaaegadel. Kõige enam tunnevad seda need, kes sügisel ja talvel paha ilma üle nurisevad. Ka vanainimesed loendavad aastaid käost käoni – kui külm aeg on üle elatud, siis saab suve veeta tervise üle vähem muretsedes.
Kas saame suvist aega kasutada oma tervise varude suurendamiseks? Mida ette võtta, et sügisel ja talvel haigused vähem kimbutaksid?
Mõte, et haigused on seotud aastaaegadega ja nende avaldumist saab mõjustada õige käitumisega sel ajal, kui haigus pole veel avaldunud, on hiina meditsiinis paar tuhat aastat vana. Selle juures peetakse eelkõige silmas haigusi, mis tavaliselt ägenevad talvel külmal ajal või varakevadel ning mida seetõttu saab ravida või leevendada soojal aastaajal. Hiina meditsiin vaatleb selliste haiguste ühe tekkepõhjusena kehasse kogunenud külma, tavaliselt organismi soojaproduktsiooni võime alanemise foonil või seoses rohke külma iseloomuga toidu söömisega. Need, kellel “sisemine tuli” on liialt nõrgaks jäänud, kardavad külma, külmetuvad kergesti ning neil on jahedad jalad ja käed. Ajapikku võib lisanduda väsimine, nii et juba kergel pingutusel on võhm väljas, tihti koos higiga. Lisaks on taoliste terviseprobleemidega inimestel veel kas nõrgavõitu kopsud, nõrk seedimine või hiina mõistes “tühi neer”. Seetõttu tekivad kehas muutused, mida iseloomustatakse kui “lima-niiskuse” kogunemist. Kehasse ladestuv külm ja niiskus võivad ajapikku tekitada muid probleeme nagu liigsed kilod, hingamiselundite haigused, krooniline kõhulahtisus või liigestehädad. Hingamisteede haigustest tuleks mainida kroonilist bronhiiti ja bronhiaalastmat, allergilist nohu, külma-allergiat, “külma ja tühja” neeru korral esinevad lisaks külmakartlikkusele alaselja väsimine või valulikkus, põlvede nõrkus, vile kõrvus, impotentsus, mõnikord viljatus.
Tuleb märkida, et mitte kõik astma, bronhiidi ja teiste nimetatud haiguste vormid ei ole “külma” tüüpi. Kui näiteks haiguse algstaadiumis on bronhiaalastma tavaliselt külmaga seotud, siis ühekülgne ravi võib selle aja jooksul “kuumaks” muuta. Sellisel juhul tuleb soojendamise ja soojuse akumuleerimisega olla ettevaatlik. Kui esineb veritsusi, on palavik, süda kaldub kiiresti pekslema või on keel punetav, ei tohiks üldse soojendamist ette võtta.
Hiinas, eriti Taiwanil ja Honkongis kasutatakse kuumi suvepäevi, et soojendada kehal teatud punkte, mis on seotud siseorganitega, näiteks kopsude või neerudega. Nendele punktidele asetatakse nahka soojendava pastaga plaastrid. Selline pasta saadakse sinepipulbri, riivitud ingveri või ingveripulbri, kaneelikoorepulbri ja vee segamisel, tavaliselt lisatakse juurde veel mõningaid soojatoimelisi ravimtaimi, võib kasutada ka pressitud küüslauku. Kõige parem aeg plaastrite pealepanekuks on hiina kuukalendri yang-metalli päevad, mis sel aastal on näiteks 19. ja 29. juulil ning 7. augustil. Plaastrid asetatakse punktide peale nimetatud kolmel päeval ja hoitakse peal niikaua, et veel ei tekiks nahapõletust (tavaliselt 4-6 tundi).
Sellist ravi oskavad teha hiina meditsiinis pädevad arstid. Mõned punktid on siiski küllaltki kergesti omal käel ülesleitavad. Ise võib proovida näiteks sinepi- või pipraplaastri 2-3 cm läbimõõduga tükkide (või eelpoolkirjeldatud segust isetehtud plaastri) asetamist külmal ajal valutavate liigeste piirkonnas olevatele punktidele, mis on katsudes valulikud. Soojendavat plaastrit liigesele ei maksa kasutada siis, kui liiges on punetav ja soe. Hingamiselundite haigustega võib plaastri asetada rindkerele hingetoru kohale, täpsemalt rindmikuluu ülaosa kohale, kus rangluude otste vahele jääb lohuke. Rohke vesise rögaga köha puhul aitab punkt, mis asub sääre keskosa kõrgusel sääreluu esiservast kahe pöidla läbimõõdu jagu külgsuunas (katsudes on see koht tundlik). “Tühja neeru” puhul võib kasutada punkti, mis asub alakõhul häbemeluu ülaserva ja naba vahekoha keskel.
Teine abinõu, mida traditsiooniline hiina meditsiin soovitab talviste haiguste vastu suvel ette võtta, puudutab toitumist. Hoolimata suvisest soojusest, ei sööda külmkapis mahajahutatud sööke-jooke kohe, vaid lastakse neil eelnevalt üles soojeneda. Soojal ajal võib oma seedimise külma söömise või joomisega (külm õlu!) kergesti rikkuda. Soojendavate plaastrite kasutamise ajal välditakse lisaks külma iseloomuga toitu (rohke toortoit), rasvast, õlist ja magusat. Kuigi see kõlab ebapopulaarselt, aga siiski võib esile tuua järelduse, et jäätis suvel võib soodustada haigusi talvel!
Kolmas moment, mida talvel tõbistel tasub silmas pidada, puudutab suvist kümblemist. Parim aeg supluseks on hommikutundidel, kui õhk ei ole liiga kuum. Jahedustunde tekkimisel pärast kümblust teha harjutusi või kerget sörkjooksu. Siis võtab keha päevasooja paremini vastu.
Lõpuks – rohke liikumine, vastavalt igaühe võimalustele ja vastupidavusele. Seda ütleb meist igaühe kogemuski, et liikuv keha soojeneb, seisev aga jahtub maha.
See lugu on ilmunud paari aasta eest Maalehe lisas "Targu talita".
NB! Artiklis toodud kuupäevad Yang-metalli päevade kohta ei kehti enam. 2010. aastal on yang metalli päevad suvel 9. , 19., 29. juulil ning 8. ja 18. augustil.
Kas saame suvist aega kasutada oma tervise varude suurendamiseks? Mida ette võtta, et sügisel ja talvel haigused vähem kimbutaksid?
Mõte, et haigused on seotud aastaaegadega ja nende avaldumist saab mõjustada õige käitumisega sel ajal, kui haigus pole veel avaldunud, on hiina meditsiinis paar tuhat aastat vana. Selle juures peetakse eelkõige silmas haigusi, mis tavaliselt ägenevad talvel külmal ajal või varakevadel ning mida seetõttu saab ravida või leevendada soojal aastaajal. Hiina meditsiin vaatleb selliste haiguste ühe tekkepõhjusena kehasse kogunenud külma, tavaliselt organismi soojaproduktsiooni võime alanemise foonil või seoses rohke külma iseloomuga toidu söömisega. Need, kellel “sisemine tuli” on liialt nõrgaks jäänud, kardavad külma, külmetuvad kergesti ning neil on jahedad jalad ja käed. Ajapikku võib lisanduda väsimine, nii et juba kergel pingutusel on võhm väljas, tihti koos higiga. Lisaks on taoliste terviseprobleemidega inimestel veel kas nõrgavõitu kopsud, nõrk seedimine või hiina mõistes “tühi neer”. Seetõttu tekivad kehas muutused, mida iseloomustatakse kui “lima-niiskuse” kogunemist. Kehasse ladestuv külm ja niiskus võivad ajapikku tekitada muid probleeme nagu liigsed kilod, hingamiselundite haigused, krooniline kõhulahtisus või liigestehädad. Hingamisteede haigustest tuleks mainida kroonilist bronhiiti ja bronhiaalastmat, allergilist nohu, külma-allergiat, “külma ja tühja” neeru korral esinevad lisaks külmakartlikkusele alaselja väsimine või valulikkus, põlvede nõrkus, vile kõrvus, impotentsus, mõnikord viljatus.
Tuleb märkida, et mitte kõik astma, bronhiidi ja teiste nimetatud haiguste vormid ei ole “külma” tüüpi. Kui näiteks haiguse algstaadiumis on bronhiaalastma tavaliselt külmaga seotud, siis ühekülgne ravi võib selle aja jooksul “kuumaks” muuta. Sellisel juhul tuleb soojendamise ja soojuse akumuleerimisega olla ettevaatlik. Kui esineb veritsusi, on palavik, süda kaldub kiiresti pekslema või on keel punetav, ei tohiks üldse soojendamist ette võtta.
Hiinas, eriti Taiwanil ja Honkongis kasutatakse kuumi suvepäevi, et soojendada kehal teatud punkte, mis on seotud siseorganitega, näiteks kopsude või neerudega. Nendele punktidele asetatakse nahka soojendava pastaga plaastrid. Selline pasta saadakse sinepipulbri, riivitud ingveri või ingveripulbri, kaneelikoorepulbri ja vee segamisel, tavaliselt lisatakse juurde veel mõningaid soojatoimelisi ravimtaimi, võib kasutada ka pressitud küüslauku. Kõige parem aeg plaastrite pealepanekuks on hiina kuukalendri yang-metalli päevad, mis sel aastal on näiteks 19. ja 29. juulil ning 7. augustil. Plaastrid asetatakse punktide peale nimetatud kolmel päeval ja hoitakse peal niikaua, et veel ei tekiks nahapõletust (tavaliselt 4-6 tundi).
Sellist ravi oskavad teha hiina meditsiinis pädevad arstid. Mõned punktid on siiski küllaltki kergesti omal käel ülesleitavad. Ise võib proovida näiteks sinepi- või pipraplaastri 2-3 cm läbimõõduga tükkide (või eelpoolkirjeldatud segust isetehtud plaastri) asetamist külmal ajal valutavate liigeste piirkonnas olevatele punktidele, mis on katsudes valulikud. Soojendavat plaastrit liigesele ei maksa kasutada siis, kui liiges on punetav ja soe. Hingamiselundite haigustega võib plaastri asetada rindkerele hingetoru kohale, täpsemalt rindmikuluu ülaosa kohale, kus rangluude otste vahele jääb lohuke. Rohke vesise rögaga köha puhul aitab punkt, mis asub sääre keskosa kõrgusel sääreluu esiservast kahe pöidla läbimõõdu jagu külgsuunas (katsudes on see koht tundlik). “Tühja neeru” puhul võib kasutada punkti, mis asub alakõhul häbemeluu ülaserva ja naba vahekoha keskel.
Teine abinõu, mida traditsiooniline hiina meditsiin soovitab talviste haiguste vastu suvel ette võtta, puudutab toitumist. Hoolimata suvisest soojusest, ei sööda külmkapis mahajahutatud sööke-jooke kohe, vaid lastakse neil eelnevalt üles soojeneda. Soojal ajal võib oma seedimise külma söömise või joomisega (külm õlu!) kergesti rikkuda. Soojendavate plaastrite kasutamise ajal välditakse lisaks külma iseloomuga toitu (rohke toortoit), rasvast, õlist ja magusat. Kuigi see kõlab ebapopulaarselt, aga siiski võib esile tuua järelduse, et jäätis suvel võib soodustada haigusi talvel!
Kolmas moment, mida talvel tõbistel tasub silmas pidada, puudutab suvist kümblemist. Parim aeg supluseks on hommikutundidel, kui õhk ei ole liiga kuum. Jahedustunde tekkimisel pärast kümblust teha harjutusi või kerget sörkjooksu. Siis võtab keha päevasooja paremini vastu.
Lõpuks – rohke liikumine, vastavalt igaühe võimalustele ja vastupidavusele. Seda ütleb meist igaühe kogemuski, et liikuv keha soojeneb, seisev aga jahtub maha.
See lugu on ilmunud paari aasta eest Maalehe lisas "Targu talita".
NB! Artiklis toodud kuupäevad Yang-metalli päevade kohta ei kehti enam. 2010. aastal on yang metalli päevad suvel 9. , 19., 29. juulil ning 8. ja 18. augustil.
Honeste vivere, discere et docere
Elada vooruslikult, õppida ja õpetada – see on dominikaani munkade poolt sõnastatud elamise reegel. Esimesena kasutas sõnapaari “õppida ja õpetada” inglise munk ja õpetlane Püha Bede´ (Beda Venerabilis 672-735). Igapäevakeelde on siit läinud sõna doktor, mis algselt tähendas õpetajat. Doktorikraadi hakati omistama keskaegsetes ülikoolides ja seda käsitleti algul kui õigust õpetada (licentia docendi).
Vanasti oli arst ehk doktor tervise õpetaja. Ka tänapäeval on õpetamine naturopaatilises meditsiinis (loodusravis) oluline põhimõte. See tähendab, et leitakse aega patsiendile tema haiguse põhjuste, tervise taastamise võimaluste ning tervise säilitamise mooduste selgitamiseks. Patsientide harimine ja julgustamine aitab neil mõista oma vastutust enda tervise eest. Haige saab aru, et mitte arst ei ole tema tervise võti, vaid eelkõige tema ise. Arstile jääb vaid tervistumise algataja au. Ta selgitab patsiendile, mida too seni on valesti teinud ning kuidas asja parandada. Ta õhutab patsienti loobuma tervistkahjustavatest harjumustest, annab soovitusi eluviisi muutmiseks ja toitumise parandamiseks. Sellisele arstile on patsient võrdväärne partner, mitte lollike, kelle arvelt saab teenida. Taoline arst ei mõtle sellele, kuidas suurendada ravimifirmade kasumit, vaid tema jaoks on esmatähtis patsiendi heaolu.
Tänapäeval teame, et meditsiinist sõltub inimese tervis vaid ca 10% ulatuses. Ülejäänud 90% on seotud eluviisi, toitumise, keskkonna ja sotsiaalsete oludega. Meid valitsev massimeedia paraku kultiveerib ühiskonnas tervistlaostavat eluviisi. Mis sest, et korra nädalas näidatakse televiisoris tervisesaadet, kuid ülejäänud aja näeme vägivallast ja alkoholismist täidetud filme. Isegi sina, Brutus! - meie armastatud ETV – igal tööpäeva hommikul kella 9 ja 10 vahemikus näidatakse pereseriaali “Südameasi”, kus osa tegevusest toimub obligatoorselt baaris. Baaristseeni vaatamine mõjub meeldetuletusena – kell kümme saab juba poest õlle kätte. Sest täidetud pokaali nägemine mõjub alkoholilembesele nagu punane rätik härjale. Filmi kordus on siis, kui enamus inimesi töölt koju jõuab – meelde tuletamaks, et on aeg baari minna. Loodan, et see on kogemata nii ajastatud. Oleks hea, kui keegi analüüsiks meie meediat semiootiliselt tervisekasvatuse aspektist, usutavasti võib jõuda huvitavate järeldusteni.
Alkoholismi võib meil õigusega pidada praegusel ajal kõige suuremaks terviseprobleemiks, mis on seotud inimeste eluviisi ja sotsiaalsete oludega. Sel ajal, kui Kreutzwald kirjutas oma “Viina katku” (1840), oli alkoholitarbimine hinnanguliselt alla 3 liitri absoluutse alkoholi inimese kohta aastas. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel oli see juba 7-8 liitrit, mis on see piir, kust algab elanikkonna genofondi pöördumatu kahjustus. Nüüd ulatub see juba 12 liitrini. Meenutame siinkohal, et mõnuained on geneetiline relv, mida inimesed ise enda peal rakendavad.
Seepärast pole imestada, kui tänapäeva nimetatakse ka moraalse kriisi ajastuks. See kriis hõlmab iga eluvaldkonda, võime seda kogeda nii igapäevaelus (tüssamine tänavanurgal), juriidikas-poliitikas (riugastega seadused, mis sisuliselt seadustavad ettekavatsetud pettuse) kuni suure poliitikani välja (nagu hiljuti võisime näha, on sõjakuriteod osa sõjapidamisest). Põhjuseks pole niivõrd see, et enam ei hoolita vanadest rooma õigusest pärinevatest põhimõtetest nagu elada õiglaselt, mitte teha teistele kahju ja anda igaühele seda, mis talle õigusega kuulub (honeste vivere, autem non laudere, suum cuique tribuere). Pigem on põhjus sajandeid moraali alustala rolli kandnud usu kandepinna drastilises vähenemises. See pole mitte juhuslik protsess, sest usk aitab inimest õnnelikumaks teha ja seetõttu temast vabatahtlikult ei loobuta. Kui tuletame meelde, kelle rahadega tehti Venemaal revolutsioon ja aidati võimule bolshevikud, siis mõistame ka, kes on need, kes inimestelt usu ära võtta tahavad. Milleks seda vaja? Ilmselt selleks, et inimesed ei suudaks enam heal ja kurjal vahet teha.
Päris ilma usuta ei ole inimene siiski elada osanud. Seepärast on asemele pakutud kahtlasi surrogaate nagu kommunism, natsionaalsotsialism, liberalism, saientoloogia jt. õpetused. Kuigi nad jutlustavad õnnest, mida lubatakse kõigile õpetuse järgijatele, tuleb see õnn siiski vaid vähemuse õuele, sest on kellegi teise õnnetuse arvelt. Neis õpetustes on puudu üks oluline koostisosa, mis on olemas pika ajalooga suurtes religioonides, näiteks kristluses. See on kaastunne. Ilma selleta ei ole ükski usk moraalne ja elu vooruslik ehk õiglane.
Vanasti oli arst ehk doktor tervise õpetaja. Ka tänapäeval on õpetamine naturopaatilises meditsiinis (loodusravis) oluline põhimõte. See tähendab, et leitakse aega patsiendile tema haiguse põhjuste, tervise taastamise võimaluste ning tervise säilitamise mooduste selgitamiseks. Patsientide harimine ja julgustamine aitab neil mõista oma vastutust enda tervise eest. Haige saab aru, et mitte arst ei ole tema tervise võti, vaid eelkõige tema ise. Arstile jääb vaid tervistumise algataja au. Ta selgitab patsiendile, mida too seni on valesti teinud ning kuidas asja parandada. Ta õhutab patsienti loobuma tervistkahjustavatest harjumustest, annab soovitusi eluviisi muutmiseks ja toitumise parandamiseks. Sellisele arstile on patsient võrdväärne partner, mitte lollike, kelle arvelt saab teenida. Taoline arst ei mõtle sellele, kuidas suurendada ravimifirmade kasumit, vaid tema jaoks on esmatähtis patsiendi heaolu.
Tänapäeval teame, et meditsiinist sõltub inimese tervis vaid ca 10% ulatuses. Ülejäänud 90% on seotud eluviisi, toitumise, keskkonna ja sotsiaalsete oludega. Meid valitsev massimeedia paraku kultiveerib ühiskonnas tervistlaostavat eluviisi. Mis sest, et korra nädalas näidatakse televiisoris tervisesaadet, kuid ülejäänud aja näeme vägivallast ja alkoholismist täidetud filme. Isegi sina, Brutus! - meie armastatud ETV – igal tööpäeva hommikul kella 9 ja 10 vahemikus näidatakse pereseriaali “Südameasi”, kus osa tegevusest toimub obligatoorselt baaris. Baaristseeni vaatamine mõjub meeldetuletusena – kell kümme saab juba poest õlle kätte. Sest täidetud pokaali nägemine mõjub alkoholilembesele nagu punane rätik härjale. Filmi kordus on siis, kui enamus inimesi töölt koju jõuab – meelde tuletamaks, et on aeg baari minna. Loodan, et see on kogemata nii ajastatud. Oleks hea, kui keegi analüüsiks meie meediat semiootiliselt tervisekasvatuse aspektist, usutavasti võib jõuda huvitavate järeldusteni.
Alkoholismi võib meil õigusega pidada praegusel ajal kõige suuremaks terviseprobleemiks, mis on seotud inimeste eluviisi ja sotsiaalsete oludega. Sel ajal, kui Kreutzwald kirjutas oma “Viina katku” (1840), oli alkoholitarbimine hinnanguliselt alla 3 liitri absoluutse alkoholi inimese kohta aastas. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel oli see juba 7-8 liitrit, mis on see piir, kust algab elanikkonna genofondi pöördumatu kahjustus. Nüüd ulatub see juba 12 liitrini. Meenutame siinkohal, et mõnuained on geneetiline relv, mida inimesed ise enda peal rakendavad.
Seepärast pole imestada, kui tänapäeva nimetatakse ka moraalse kriisi ajastuks. See kriis hõlmab iga eluvaldkonda, võime seda kogeda nii igapäevaelus (tüssamine tänavanurgal), juriidikas-poliitikas (riugastega seadused, mis sisuliselt seadustavad ettekavatsetud pettuse) kuni suure poliitikani välja (nagu hiljuti võisime näha, on sõjakuriteod osa sõjapidamisest). Põhjuseks pole niivõrd see, et enam ei hoolita vanadest rooma õigusest pärinevatest põhimõtetest nagu elada õiglaselt, mitte teha teistele kahju ja anda igaühele seda, mis talle õigusega kuulub (honeste vivere, autem non laudere, suum cuique tribuere). Pigem on põhjus sajandeid moraali alustala rolli kandnud usu kandepinna drastilises vähenemises. See pole mitte juhuslik protsess, sest usk aitab inimest õnnelikumaks teha ja seetõttu temast vabatahtlikult ei loobuta. Kui tuletame meelde, kelle rahadega tehti Venemaal revolutsioon ja aidati võimule bolshevikud, siis mõistame ka, kes on need, kes inimestelt usu ära võtta tahavad. Milleks seda vaja? Ilmselt selleks, et inimesed ei suudaks enam heal ja kurjal vahet teha.
Päris ilma usuta ei ole inimene siiski elada osanud. Seepärast on asemele pakutud kahtlasi surrogaate nagu kommunism, natsionaalsotsialism, liberalism, saientoloogia jt. õpetused. Kuigi nad jutlustavad õnnest, mida lubatakse kõigile õpetuse järgijatele, tuleb see õnn siiski vaid vähemuse õuele, sest on kellegi teise õnnetuse arvelt. Neis õpetustes on puudu üks oluline koostisosa, mis on olemas pika ajalooga suurtes religioonides, näiteks kristluses. See on kaastunne. Ilma selleta ei ole ükski usk moraalne ja elu vooruslik ehk õiglane.
In vitro veritas
Selline aforism – katseklaasis on tõde – võiks iseloomustada uuriva vaimuga teadlaste püüdu eksperimentide abil tõde päevavalgele tuua. Tegelikult on see parafraseering mitmest mõtteterast. In vino veritas (veinis on tõde) tähendab, et alkoholi on ammustest aegadest kasutatud kui “tõeseerumit” – purjus inimene lobiseb kõik saladused välja. In vivo all mõistetakse elusas organismis või loomulikku, normaalsetes tingimustes arenevat protsessi. Selle paariline in vitro (katseklaasis) tähendab kunstlikes tingimustes esilekutsutud protsessi, aga ka eksperimenti üldse . Siit tuleneb ütlemine, et kunstlikul (ehk in vitro) viljastamisel sünnivad katseklaasilapsed.
Tänapäeva meditsiini nimetatakse tõenduspõhiseks. See tähendab, et katseliselt peab olema tõestatud ravimeetodi või ravimi tõhusus. Iseenesest on see hea põhimõte kõigi uute ravimeetodite ja ravimite hindamisel. Kuid ainult selle põhimõtte tunnistamisega me eitame nii ajaloolist kui isiklikku kogemust ja selliselt hakkab see vastu töötama eneseabi põhimõttele, mis tänapäeval muutub seoses arstiabi pideva kallinemise ja kaugenemisega järjest aktuaalsemaks.
Kuid on selgeks saanud, et esineb veel teisigi ohte. Üks osa neist on seotud tänapäevase arstkonna mässimisega ravimifirmade köidikutesse.
Kas vanasti eestlased oleksid pannud kitse kärneriks? Vaevalt küll. Kuid jälgides tänapäeva meditsiini, võib analoogilist olukorda, mida teisiti nimetatakse huvide konfliktiks, siiski tähele panna. Võtame kasvõi arstide töötlemise ravimifirmade poolt. Jutt ei käi ühekordsest tasuta kohvilauast, seda võib vaadelda kui viisakuseavaldust, mis ei kohusta veel millekski. Kuigi, tasuta lõunaid ei ole. Vanasti eestlased ütlesid selle kohta – kelle leiba sööd, selle laulu laulad.
Kui näiteks mõnele ametimehele tehakse välja puhkusereis ning see avalikuks tuleb, tekib sellest temale kohe palju paksu pahandust (vähemalt siis, kui ta “valesse” erakonda kuulub). Kui selline reis tehakse ravimifirma poolt välja arstile, kellest sõltub firma ravimite patsientidele väljakirjutamine, siis peetakse seda millegipärast normaalseks. Kuidas mõjutaks kohtuniku otsust see, kui ta protsessi ühelt või teiselt osapoolelt raha või nänni vastu võtaks? Tõenäoliselt ei oleks kohtuotsus enam erapooletu. Aga arsti puhul? Ilmselt mõjustaks see retsepti väljakirjutamise otsust ravimifirmale soodsas suunas. Paljud patsiendid on asjade sellisest seisust vaistlikult teadlikud ja võtavad mõne arsti juurde pöördudes omalt poolt meelehead kaasa, et otsustust endale kasulikumasse suunda kallutada.
Siiski ei maksa arvata, et arstid on pahad. Nad on samasugused inimesed nagu kõik teised, pealegi teevad enamasti oma tööd südame, hinge ja täie pühendumisega. Ebaedu põhjus on tihti selles, et patsient satub arsti juurde liiga hilja. Kuid arstide käed on seotud veel sellega, et nad peavad rangelt jälgima ravi eeskirju. See muudab ravi standardseks ja piirab selle individualiseerimise võimalusi.
Tõenduspõhise meditsiini domineerimisega riikides ehk “siinpool suurt hiina müüri” avalduvad arstide ja ravimifirmade vaheliste huvide konfliktid sageli mitmesuguse sponsorluse näol – tasuta koolitused, konverentsid ja konsultatsioonid, väljatehtud reisid ja muud kingitused, aga ka turu sissetöötamine tasuta ravimite ja meditsiinitehnika kinkimisega, samuti “heategevuslike” fondide asutamine, mida kontrollivad ravimitööstusega seotud isikud. Seetõttu on täiesti reaalne oht, et haigetele kirjutatakse välja ravimeid, mis pole neile vajalikud või kirjutatakse sagedamini kui vajalik või suuremas koguses kui vajalik. USA-s näiteks sureb retseptiravimite üledoosist igal aastal umbes samapalju inimesi kui liiklusõnnetuste tagajärjel.
Teine põhjus, mis tänapäevase tõenduspõhise meditsiini seisukohtadesse kriitiliselt sunnib suhtuma, on meditsiiniuuringute rahastamine ravimifirmade või nendega seotud fondide poolt. Tuleb välja, et selline rahastamisskeem ei ole erapooletu. Tulemus – väljatöötatud ravimid ei pruugi olla nende omadustega, mis neile omistatakse. On mõistetav soov näidata ravimi efektiivsust suuremana, kui see on tegelikult, kõrvaltoimeid või toksilisust võidakse jälle vähemana näidata. Silmas tuleks pidada just krooniliste seisundite puhul kasutatavaid ravimeid, sest neid tuleb võtta pikka aega. Seetõttu tekitavad nad ka enam ahvatlust, kuna tõotavad suuremat kasumit kui ägedate seisundite korral kasutatavad ravimid.
Kirjanik ja filmiprodutsent Edward Griffin toob oma raamatus “Maailm ilma vähita” hulgaliselt dokumenteeritud näiteid korruptsioonist ja otsestest võltsingutest ühtedes või teistes meditsiiniuuringutes USA-s. Lähedased materjalid on ka internetist ülesleitavad. Mitmel juhul puudutavad need isikuid, kes juhindusid paar tuhat aastat vanast õpetusest, et võõrast verd inimest võib iga kell tüssata ja kahjustada.
Seda teemat käsitledes ei saa mööda minna Rockefellerite perekonnast. Tuleks alustada nende kunagisest esiisast William Avery Rockefellerist ehk Big Bill´ist (13. nov. 1810 – 11 mai 1906), sest ta on tänapäevalgi paljudele eeskujuks. “Suur Bill” oli ringihulkuv tänavakaubitseja, kes müütas toornaftast ja alkoholist valmistatud mittearstlikke ravimeid, teda tunti kui osavat suli ja kahenaisepidajat, Ta pettis raha vähihaigetelt isevalmistatud ravimi müügiga. See pidi ravima terveks kõik vähid, välja arvatud üksikud liiga kaugele arenenud juhud. Oma rohu eest küsis ta haigetelt 25 dollarit, mis oli tollal inimese kahe kuu töötasu. Ta nimetas end kuulsaks vähispetsialistiks, omamata ise meditsiinilist haridust. Tema ämm, kes võttis Billi imerohtu, heitis selle tagajärel hinge. Naistele müütas ta ravimpille meenutavaid seemneid, unustamata lisamast, et tema rohi võib rasedust katkestada, mistõttu saatis teda suur müügiedu. Õpetuslikel eesmärkidel pettis ta igal võimalusel isegi oma poegi, et nood omandaksid tema riukad. Ta õpetas neile, et kaubeldes tuleb neil alati jääda kasusaajaks pooleks, nii et kauplemise käigus saaks taldrik vahetatud vaagna vastu.
Tema pojast John D. Rockefellerist (8.juuli 1839 – 23 mai 1937) sai edaspidi multimiljonär ja naftamagnaat. Äri ajades oli ta halastamatu ning ei öelnud ära illegaalse teenimise meetoditest. Ta kirjutas terroristlikku Klu-Klux-Klani kiitva raamatu ning enne Teist Maailmasõda rahastas heldelt Natsi-Saksamaad. Kuigi ta ise eelistas homeopaatiat, asutas ta 1901. a. New Yorgis Rockefelleri Meditsiiniuuringute Instituudi, millest sai1965. a. Rockefelleri Ülikool. 1913. a. rajas Rockefelleri Fondi, mille presidendiks oli tema poeg John D. Rockefeller Jr.
John D. Rockefeller Jr. (29 jaanuar 1874 – 11 mai 1960) oli alkoholi keeluseaduse (vastav konstitutsiooniparandus kehtis USA-s 1919-1933) vastane. Tema rahadega asutati Sloan-Ketteringi Vähikeskus. Tema poeg David Rockefeller (12 juuni 1915) on pankur, globalist ning üks maailma mõjukamaid isikuid, kelle eesmärgiks on suurpankuritest koosnev maailmavalitsus. Rockefellerid annetavad ohtralt raha väga erinevates valdkondades. Selline annetamine aitab vältida maksusid, kuid kontroll raha üle ei kao, sest vastutavatele kohtadele raha saanud institutsioonides pannakse perekonnale ustavad inimesed. Kui te kuulete järjekordsetest filantroopidest, kes lahkelt suuri rahasid pakuvad, siis muutuge valvsaks - see võib olla salaplaan tulevikus teie arvel teenimiseks, millest te momendil veel aru ei saa.
Griffini sõnul kontrollib Rockefellerite perekond, olles kartellisuhetes teiste keemia- ja ravimifirmadega nagu IG Farben, valdavat osa Ameerika ravimitööstusest. Kontrollile on allutatud ka meditsiinialased uuringud ning meditsiini õpetamine. Meditsiiniäri kontrollides ollakse maksimaalse kasumi peal väljas. Näiteks ei uurita looduslike ühendite kasulikkust, kuna neid ei saa patenteerida, mistõttu nende kasutamine ei tõota patenteeritud ravimitega võrreldavat kasumit. Samal ajal publitseeritakse artikleid, mis õhutavad järjest laiemalt sünteetilisi preparaate kasutama.
Eelnevalt me selgitasime, et eksperimentaalse tõenduspõhisuse seadmine tänapäevase meditsiini ainukriteeriumiks lõikab läbi meditsiini ajaloolised juured – on ju kogu varasem arstikunst enne eksperimentaalse meditsiini teket põhinenud arstide kogemustel ja tähelepanekutel. Nii kaob unustusse kogu meditsiini ajalugu, sest heidetakse prügikasti kõik see väärtuslik, mille kunagi on kirja pannud Hippokrates, Avicenna ja teised suurkujud. Isegi arst ei saa toetuda oma kogemusele ja elutarkusele, vaid peab aluseks võtma selle, mis kehtivas õpikus kirjas. Aga kui õpikutesse pääsevad eeeskätt farmaatsiakartellide huve kaitsevad teooriad ja seisukohad, siis ei ole neis esitatud tõendid enam teaduslikud, vaid poliitilised. Seega on tegemist samasuguse olukorraga, nagu me hiljuti nägime kliimapettuse organiseerimise juures. Antud juhul on tulemuseks elanikkonna medikaliseerimine – järjest enam leitakse põhjust teile ühe või teise ravimi väljakirjutamiseks, muu puudumisel kasvõi elustiili parandamiseks.
Ärihuvidest lähtuvalt püüavad farmaatsiafirmad igati laiendada psüühikat mõjustavate ravimite, eeskätt anidepressantide, kasutusvaldkonda. Selleks õhutatakse ravimite kasutamist isegi ebamääraste ja laialivalguvate subsündroomsete kaebuste puhul. Diagnoositakse järjest uusi elustiili häirete hulka kuuluvaid psühhiaatrilisi haigusi. Ilmuvad sellised diagnoosid nagu kompulsiivne ostuhäire (neil, kes armastavad ostelda), venna-õe rivaliteedi häire (kui vendadel-õdedel on halb läbisaamine), interneti sõltuvushäire (kui raisatakse palju aega interneti peale), arahnofoobia (ämlikukartus), triskaidekafoobia (number 13 kartus), dissotsiatiivse hulkumise häire (kui noored ei taha kodus püsida), kofeiinist indutseeritud unehäire (kui õhtul on kohvi joodud ja und ei tule), kofeiinist irrutamise häire (kui hommikul pole kohvi saadud) jne, jne. Kui aga on olemas juba diagnoos, saab kindlapeale olema ka tablett selle raviks.
Seepärast ei ole imestada, kui kuuleme aeg-ajalt räägitavat kasututest ravimitest, mida arstid haigetele massiliselt välja kirjutavad, kuid mis hilisematel uuringutel osutuvad platseeboks või teatud juhtumitel isegi ohtlikeks. Paari aasta eest ilmus ka meie ajakirjanduses (vt. Posimees 28. veebruar 2008) ülevaade Suurbritannias Hulli Ülikoolis tehtud uuringust, millest selgus, et levinud moodsate antidepressantide toime on vähe erinev soola või suhkru (platseebo) toimest. Teisitiöeldult, kui teil on kindel usk, et teelusikatäis suhkrut teie tee sees teid terveks ravib, siis paljudel juhtudel see nii sünnibki. Samasugune usk tabletisse andis ka uuritud antidepressantide puhul neile nende ravijõu.
Siinkohal juhiksin tähelepanu sellele, et keegi ei tohiks oma ravi isepäi muuta, vaid peaks alati konsulteerima ravi määranud arstiga, sest on siiski neid, kes arstimeid vajavad kasvõi selle tõttu, et ravimi järsul ärajätmisel võivad vallanduda ohtlikud või ebasoovitavad kõrvalnähud.
Kui me analüüsime depressiooni sagedasemaid riskitegureid, siis enamasti ei suuda antidepressandid siin midagi parandada. Kas antidepressandid annavad töötule tööd? Ehk ainult siis, kui ta varem on töötanud farmaatsiafirmas. Kas nad suurendavad inimese sissetulekut, aitavad pangalaenu tasuda? Pigem vastupidi, sest nende eest makstes väljaminekud suurenevad veelgi. Kas antidepressantidest ja rahustitest pungil zombil on lööki vastassugupoole hulgas? Tõenäosem on, et tal kaob seegi vähene huvi vastassugupoole vastu, mis tal varem oli. Lisaks on antidepressantidel ilmnenud mitmeid ohtlikke kõrvalmõjusid, mida aga ei ole esinenud platseebol. Uuemad uuringud näitavad, et antidepressantide kasutajatel suureneb risk haigestuda teist tüüpi diabeeti 2-3 korda, samuti võib suitsiidirisk suureneda kaks korda, naistel esineb kaks korda enam surnultsünde, enneaegsust ja sünnidefekte, ka luumurdude tekke risk võib suureneda 20-30% ning isegi üldine suremus on olnud ligi 32% suurem. Insuldi risk võib antidepressantide kasutajatel suureneda kuni 45%, võib ilmneda vägivaldne käitumine ja halveneda immuunsüsteemi talitlus.
Kui platseebo osutub ravimist paremaks, tuleb tahtmatult meelde Suure Billi imerohi...
Uuringud näitavad, et kerge ja mõõduka depressiooni ja ärevuse korral aitab üksi kehalise aktiivsuse suurendamisest, et enesetunne märgatavalt paraneks. Sõrkjooksu harrastamine võiks seega olla noorte jaoks antidepressant number üks kerge ja mõõduka depressiooni korral. Talvise depressiooni ehk “talveune” vastu aitab jälle valgusravi, samuti valge aja maksimaalne ärakasutamine õues viibimiseks. Looduslikest antidepressantidest võib kasutada naistepuna, leevendust võib tuua ka melissi- ja punetee. Ja loomulikult tuleks meelt kurvaks teinud asjaoludest üle saada, näiteks elufilosoofia korrigeerimisega. Seda viimast ei tee teie eest ära mitte ükski ravim.
Tänapäeva meditsiini nimetatakse tõenduspõhiseks. See tähendab, et katseliselt peab olema tõestatud ravimeetodi või ravimi tõhusus. Iseenesest on see hea põhimõte kõigi uute ravimeetodite ja ravimite hindamisel. Kuid ainult selle põhimõtte tunnistamisega me eitame nii ajaloolist kui isiklikku kogemust ja selliselt hakkab see vastu töötama eneseabi põhimõttele, mis tänapäeval muutub seoses arstiabi pideva kallinemise ja kaugenemisega järjest aktuaalsemaks.
Kuid on selgeks saanud, et esineb veel teisigi ohte. Üks osa neist on seotud tänapäevase arstkonna mässimisega ravimifirmade köidikutesse.
Kas vanasti eestlased oleksid pannud kitse kärneriks? Vaevalt küll. Kuid jälgides tänapäeva meditsiini, võib analoogilist olukorda, mida teisiti nimetatakse huvide konfliktiks, siiski tähele panna. Võtame kasvõi arstide töötlemise ravimifirmade poolt. Jutt ei käi ühekordsest tasuta kohvilauast, seda võib vaadelda kui viisakuseavaldust, mis ei kohusta veel millekski. Kuigi, tasuta lõunaid ei ole. Vanasti eestlased ütlesid selle kohta – kelle leiba sööd, selle laulu laulad.
Kui näiteks mõnele ametimehele tehakse välja puhkusereis ning see avalikuks tuleb, tekib sellest temale kohe palju paksu pahandust (vähemalt siis, kui ta “valesse” erakonda kuulub). Kui selline reis tehakse ravimifirma poolt välja arstile, kellest sõltub firma ravimite patsientidele väljakirjutamine, siis peetakse seda millegipärast normaalseks. Kuidas mõjutaks kohtuniku otsust see, kui ta protsessi ühelt või teiselt osapoolelt raha või nänni vastu võtaks? Tõenäoliselt ei oleks kohtuotsus enam erapooletu. Aga arsti puhul? Ilmselt mõjustaks see retsepti väljakirjutamise otsust ravimifirmale soodsas suunas. Paljud patsiendid on asjade sellisest seisust vaistlikult teadlikud ja võtavad mõne arsti juurde pöördudes omalt poolt meelehead kaasa, et otsustust endale kasulikumasse suunda kallutada.
Siiski ei maksa arvata, et arstid on pahad. Nad on samasugused inimesed nagu kõik teised, pealegi teevad enamasti oma tööd südame, hinge ja täie pühendumisega. Ebaedu põhjus on tihti selles, et patsient satub arsti juurde liiga hilja. Kuid arstide käed on seotud veel sellega, et nad peavad rangelt jälgima ravi eeskirju. See muudab ravi standardseks ja piirab selle individualiseerimise võimalusi.
Tõenduspõhise meditsiini domineerimisega riikides ehk “siinpool suurt hiina müüri” avalduvad arstide ja ravimifirmade vaheliste huvide konfliktid sageli mitmesuguse sponsorluse näol – tasuta koolitused, konverentsid ja konsultatsioonid, väljatehtud reisid ja muud kingitused, aga ka turu sissetöötamine tasuta ravimite ja meditsiinitehnika kinkimisega, samuti “heategevuslike” fondide asutamine, mida kontrollivad ravimitööstusega seotud isikud. Seetõttu on täiesti reaalne oht, et haigetele kirjutatakse välja ravimeid, mis pole neile vajalikud või kirjutatakse sagedamini kui vajalik või suuremas koguses kui vajalik. USA-s näiteks sureb retseptiravimite üledoosist igal aastal umbes samapalju inimesi kui liiklusõnnetuste tagajärjel.
Teine põhjus, mis tänapäevase tõenduspõhise meditsiini seisukohtadesse kriitiliselt sunnib suhtuma, on meditsiiniuuringute rahastamine ravimifirmade või nendega seotud fondide poolt. Tuleb välja, et selline rahastamisskeem ei ole erapooletu. Tulemus – väljatöötatud ravimid ei pruugi olla nende omadustega, mis neile omistatakse. On mõistetav soov näidata ravimi efektiivsust suuremana, kui see on tegelikult, kõrvaltoimeid või toksilisust võidakse jälle vähemana näidata. Silmas tuleks pidada just krooniliste seisundite puhul kasutatavaid ravimeid, sest neid tuleb võtta pikka aega. Seetõttu tekitavad nad ka enam ahvatlust, kuna tõotavad suuremat kasumit kui ägedate seisundite korral kasutatavad ravimid.
Kirjanik ja filmiprodutsent Edward Griffin toob oma raamatus “Maailm ilma vähita” hulgaliselt dokumenteeritud näiteid korruptsioonist ja otsestest võltsingutest ühtedes või teistes meditsiiniuuringutes USA-s. Lähedased materjalid on ka internetist ülesleitavad. Mitmel juhul puudutavad need isikuid, kes juhindusid paar tuhat aastat vanast õpetusest, et võõrast verd inimest võib iga kell tüssata ja kahjustada.
Seda teemat käsitledes ei saa mööda minna Rockefellerite perekonnast. Tuleks alustada nende kunagisest esiisast William Avery Rockefellerist ehk Big Bill´ist (13. nov. 1810 – 11 mai 1906), sest ta on tänapäevalgi paljudele eeskujuks. “Suur Bill” oli ringihulkuv tänavakaubitseja, kes müütas toornaftast ja alkoholist valmistatud mittearstlikke ravimeid, teda tunti kui osavat suli ja kahenaisepidajat, Ta pettis raha vähihaigetelt isevalmistatud ravimi müügiga. See pidi ravima terveks kõik vähid, välja arvatud üksikud liiga kaugele arenenud juhud. Oma rohu eest küsis ta haigetelt 25 dollarit, mis oli tollal inimese kahe kuu töötasu. Ta nimetas end kuulsaks vähispetsialistiks, omamata ise meditsiinilist haridust. Tema ämm, kes võttis Billi imerohtu, heitis selle tagajärel hinge. Naistele müütas ta ravimpille meenutavaid seemneid, unustamata lisamast, et tema rohi võib rasedust katkestada, mistõttu saatis teda suur müügiedu. Õpetuslikel eesmärkidel pettis ta igal võimalusel isegi oma poegi, et nood omandaksid tema riukad. Ta õpetas neile, et kaubeldes tuleb neil alati jääda kasusaajaks pooleks, nii et kauplemise käigus saaks taldrik vahetatud vaagna vastu.
Tema pojast John D. Rockefellerist (8.juuli 1839 – 23 mai 1937) sai edaspidi multimiljonär ja naftamagnaat. Äri ajades oli ta halastamatu ning ei öelnud ära illegaalse teenimise meetoditest. Ta kirjutas terroristlikku Klu-Klux-Klani kiitva raamatu ning enne Teist Maailmasõda rahastas heldelt Natsi-Saksamaad. Kuigi ta ise eelistas homeopaatiat, asutas ta 1901. a. New Yorgis Rockefelleri Meditsiiniuuringute Instituudi, millest sai1965. a. Rockefelleri Ülikool. 1913. a. rajas Rockefelleri Fondi, mille presidendiks oli tema poeg John D. Rockefeller Jr.
John D. Rockefeller Jr. (29 jaanuar 1874 – 11 mai 1960) oli alkoholi keeluseaduse (vastav konstitutsiooniparandus kehtis USA-s 1919-1933) vastane. Tema rahadega asutati Sloan-Ketteringi Vähikeskus. Tema poeg David Rockefeller (12 juuni 1915) on pankur, globalist ning üks maailma mõjukamaid isikuid, kelle eesmärgiks on suurpankuritest koosnev maailmavalitsus. Rockefellerid annetavad ohtralt raha väga erinevates valdkondades. Selline annetamine aitab vältida maksusid, kuid kontroll raha üle ei kao, sest vastutavatele kohtadele raha saanud institutsioonides pannakse perekonnale ustavad inimesed. Kui te kuulete järjekordsetest filantroopidest, kes lahkelt suuri rahasid pakuvad, siis muutuge valvsaks - see võib olla salaplaan tulevikus teie arvel teenimiseks, millest te momendil veel aru ei saa.
Griffini sõnul kontrollib Rockefellerite perekond, olles kartellisuhetes teiste keemia- ja ravimifirmadega nagu IG Farben, valdavat osa Ameerika ravimitööstusest. Kontrollile on allutatud ka meditsiinialased uuringud ning meditsiini õpetamine. Meditsiiniäri kontrollides ollakse maksimaalse kasumi peal väljas. Näiteks ei uurita looduslike ühendite kasulikkust, kuna neid ei saa patenteerida, mistõttu nende kasutamine ei tõota patenteeritud ravimitega võrreldavat kasumit. Samal ajal publitseeritakse artikleid, mis õhutavad järjest laiemalt sünteetilisi preparaate kasutama.
Eelnevalt me selgitasime, et eksperimentaalse tõenduspõhisuse seadmine tänapäevase meditsiini ainukriteeriumiks lõikab läbi meditsiini ajaloolised juured – on ju kogu varasem arstikunst enne eksperimentaalse meditsiini teket põhinenud arstide kogemustel ja tähelepanekutel. Nii kaob unustusse kogu meditsiini ajalugu, sest heidetakse prügikasti kõik see väärtuslik, mille kunagi on kirja pannud Hippokrates, Avicenna ja teised suurkujud. Isegi arst ei saa toetuda oma kogemusele ja elutarkusele, vaid peab aluseks võtma selle, mis kehtivas õpikus kirjas. Aga kui õpikutesse pääsevad eeeskätt farmaatsiakartellide huve kaitsevad teooriad ja seisukohad, siis ei ole neis esitatud tõendid enam teaduslikud, vaid poliitilised. Seega on tegemist samasuguse olukorraga, nagu me hiljuti nägime kliimapettuse organiseerimise juures. Antud juhul on tulemuseks elanikkonna medikaliseerimine – järjest enam leitakse põhjust teile ühe või teise ravimi väljakirjutamiseks, muu puudumisel kasvõi elustiili parandamiseks.
Ärihuvidest lähtuvalt püüavad farmaatsiafirmad igati laiendada psüühikat mõjustavate ravimite, eeskätt anidepressantide, kasutusvaldkonda. Selleks õhutatakse ravimite kasutamist isegi ebamääraste ja laialivalguvate subsündroomsete kaebuste puhul. Diagnoositakse järjest uusi elustiili häirete hulka kuuluvaid psühhiaatrilisi haigusi. Ilmuvad sellised diagnoosid nagu kompulsiivne ostuhäire (neil, kes armastavad ostelda), venna-õe rivaliteedi häire (kui vendadel-õdedel on halb läbisaamine), interneti sõltuvushäire (kui raisatakse palju aega interneti peale), arahnofoobia (ämlikukartus), triskaidekafoobia (number 13 kartus), dissotsiatiivse hulkumise häire (kui noored ei taha kodus püsida), kofeiinist indutseeritud unehäire (kui õhtul on kohvi joodud ja und ei tule), kofeiinist irrutamise häire (kui hommikul pole kohvi saadud) jne, jne. Kui aga on olemas juba diagnoos, saab kindlapeale olema ka tablett selle raviks.
Seepärast ei ole imestada, kui kuuleme aeg-ajalt räägitavat kasututest ravimitest, mida arstid haigetele massiliselt välja kirjutavad, kuid mis hilisematel uuringutel osutuvad platseeboks või teatud juhtumitel isegi ohtlikeks. Paari aasta eest ilmus ka meie ajakirjanduses (vt. Posimees 28. veebruar 2008) ülevaade Suurbritannias Hulli Ülikoolis tehtud uuringust, millest selgus, et levinud moodsate antidepressantide toime on vähe erinev soola või suhkru (platseebo) toimest. Teisitiöeldult, kui teil on kindel usk, et teelusikatäis suhkrut teie tee sees teid terveks ravib, siis paljudel juhtudel see nii sünnibki. Samasugune usk tabletisse andis ka uuritud antidepressantide puhul neile nende ravijõu.
Siinkohal juhiksin tähelepanu sellele, et keegi ei tohiks oma ravi isepäi muuta, vaid peaks alati konsulteerima ravi määranud arstiga, sest on siiski neid, kes arstimeid vajavad kasvõi selle tõttu, et ravimi järsul ärajätmisel võivad vallanduda ohtlikud või ebasoovitavad kõrvalnähud.
Kui me analüüsime depressiooni sagedasemaid riskitegureid, siis enamasti ei suuda antidepressandid siin midagi parandada. Kas antidepressandid annavad töötule tööd? Ehk ainult siis, kui ta varem on töötanud farmaatsiafirmas. Kas nad suurendavad inimese sissetulekut, aitavad pangalaenu tasuda? Pigem vastupidi, sest nende eest makstes väljaminekud suurenevad veelgi. Kas antidepressantidest ja rahustitest pungil zombil on lööki vastassugupoole hulgas? Tõenäosem on, et tal kaob seegi vähene huvi vastassugupoole vastu, mis tal varem oli. Lisaks on antidepressantidel ilmnenud mitmeid ohtlikke kõrvalmõjusid, mida aga ei ole esinenud platseebol. Uuemad uuringud näitavad, et antidepressantide kasutajatel suureneb risk haigestuda teist tüüpi diabeeti 2-3 korda, samuti võib suitsiidirisk suureneda kaks korda, naistel esineb kaks korda enam surnultsünde, enneaegsust ja sünnidefekte, ka luumurdude tekke risk võib suureneda 20-30% ning isegi üldine suremus on olnud ligi 32% suurem. Insuldi risk võib antidepressantide kasutajatel suureneda kuni 45%, võib ilmneda vägivaldne käitumine ja halveneda immuunsüsteemi talitlus.
Kui platseebo osutub ravimist paremaks, tuleb tahtmatult meelde Suure Billi imerohi...
Uuringud näitavad, et kerge ja mõõduka depressiooni ja ärevuse korral aitab üksi kehalise aktiivsuse suurendamisest, et enesetunne märgatavalt paraneks. Sõrkjooksu harrastamine võiks seega olla noorte jaoks antidepressant number üks kerge ja mõõduka depressiooni korral. Talvise depressiooni ehk “talveune” vastu aitab jälle valgusravi, samuti valge aja maksimaalne ärakasutamine õues viibimiseks. Looduslikest antidepressantidest võib kasutada naistepuna, leevendust võib tuua ka melissi- ja punetee. Ja loomulikult tuleks meelt kurvaks teinud asjaoludest üle saada, näiteks elufilosoofia korrigeerimisega. Seda viimast ei tee teie eest ära mitte ükski ravim.
Tolle totum
Jälgi kõike, et ravida kogu organismi kui ühtset tervikut. Selliselt kõlab loodusravi oluline põhimõte. Kuigi terviku all mõistetakse koolkonniti erinevaid asju, ollakse enamasti ühisel seisukohal selles, et see peaks hõlmama inimest nii keha (füüsilisel), meele (psüühilisel), vaimu (spirituaalsel) ja ühiskonna (sotsiaalsel) tasemel. Kui üks neist komponentidest või nende osadest ei talitle normaalselt, mõjustab see inimest tervikuna.
Terviklikku lähenemist organismile nimetatakse holistlikuks. Holism on õpetus, mille järgi terviklikul süsteemil avalduvad omadused, mis puuduvad selle süsteemi osadel. Idee pärineb Aristoteleselt, kes väitis, et tervik on midagi enamat kui tema koostisosade summa. Termini võttis esimesena kasutusele Jan Smuts oma raamatus “Holism ja evolutsioon” (1926), kus ta defineeris holismi kui looduse kalduvust evolutsiooni käigus moodustada tervikuid, mis on suuremad kui tema osade summa.
Kõige varasemalt ilmus holistlik käsitlus inimesest traditsioonilisse hiina meditsiini. Vana-Hiina õpetus viiest stiihiast ehk viiest muutuvast riigist oli selleks vahepealseks lüliks, mis võimaldas seostada omavahel nii inimest kui teda ümbritsevat loodust ning erinevaid organismi osi ja elutegevuse avaldusi. Selle õpetuse järgi on puu stiihia seotud maksa, silmade, kõõluste-lihaste, hapu maitse, vihastamise, tuule, kevade ja ida ilmakaarega. Seda võib mõista erinevalt. Näiteks, kevadel ereda valgusega (kui lumi veel maas) tekib paljudel fotofoobia ehk valgusekartus. Tänapäeva meditsiin laseb siis tumedad prillid ette panna, hiina meditsiin soovitab lisaks hoolitseda maksa yin eest, sest selle nõrkusel muutuvad silmad valgusele tundlikuks. Teine näide – suurest vihastamisest võib vallanduda silmapõletik, mille raviks hiina meditsiin soovitab välise ravi kõrval maksa harmoniseerivaid rohtusid. Kolmas näide – kui inimesel on ühtaegu silmaprobleemid ja lihaskrambid, saab mõlemast lahti maksa (hiina mõistes) ravimisega.
Keskaegset pärsia teadlast Ahmed ibn Sahl al-Balkhi (850-934) peetakse psühhosomaatilise meditsiini rajajaks. Ta eristas keha ja hinge haigusi ning näitas nende omavahelist sõltuvust. Pärsia arst Haly Abbas ehk Masoudi (suri ca 994) laiendas psühhosomaatilist mõõdet araabia meditsiiniis. Tema “Meditsiinikunsti täielik raamat” tõlgiti osaliselt ladina keelde ja sai Salerno Tervisekooli õpetuse aluseks. Haly Abbas kinnitas, et rõõm ja rahulolu muudavad elu paremaks ning väldivad haigust ja viletsust neil, keda vaevavad mõttetu kurbus, kartus, muretsemine ja ärevus.
Tänapäevane psühhosomaatiline meditsiin kasutabki ühelt poolt holistlikku põhimõtet, teiselt poolt aga uuemaaegset biosemiootilist mudelit, mis tugineb Jakob von Uexkülli umwelt-teooriale.
Holistiline lähenemine tervisele eeldab alati mitme haiguse esinemisel ühise nimetaja leidmist. Kui see on leitud, asutakse seda tihti tahaplaanile jäävat protsessi mõjustama erinevatelt tasanditelt üheaegselt. Gunnar Aarma on kunagi esile toonud need tasandid järgmises tähtsuse järjekorras – õige mõtlemine, õige hingamine ja õige toitumine.
Õige mõtlemine eeldab oma mõtetega endale ja teistele kahju tegemisest hoidumist. Selle aluseks on inimlikkus ehk humanistlik maailmavaade. Asjatut stressi väldime ka sellega, kui seame vaimsed väärtused materiaalsetest ettepoole.
Gunnar Aarma soovitas mitte liialdada täishingamisega, mis võib esile kutsuda hüperventilatsiooni ja selliselt põhjustada terviseprobleeme. Ta soovitas ravi otstarbel kasutada pinnapealset buteiko meetodil hingamist, mille juures veri küllastub süsihappegaasiga.
Õige toitumise teooriaid on palju, mistõttu kasuks tuleb mitte raamatust sõrmega järje vedamine, vaid oma organismi reaktsiooni jälgimine. Siiski on mõningad üldised reeglid, mida on kasulik silmas pidada. Nii on kasulik põletikega vältida põletikku soodustavaid toiduaineid nagu piimatooted, suhkur, punane liha, praetud toidud, kofeiin, alkohol, mõnikord ka maavitsaliste hulka kuuluvaid taimi (tomat, kartul). Need asendatakse põletikku vähendavate toiduainetega nagu kala ja aedviljad. Põletikuvastast toimet saab veelgi suurendada sobivate ürtide ja maitseainete lisamisega toitudesse ning ravimteedega.
Terviklikku lähenemist organismile nimetatakse holistlikuks. Holism on õpetus, mille järgi terviklikul süsteemil avalduvad omadused, mis puuduvad selle süsteemi osadel. Idee pärineb Aristoteleselt, kes väitis, et tervik on midagi enamat kui tema koostisosade summa. Termini võttis esimesena kasutusele Jan Smuts oma raamatus “Holism ja evolutsioon” (1926), kus ta defineeris holismi kui looduse kalduvust evolutsiooni käigus moodustada tervikuid, mis on suuremad kui tema osade summa.
Kõige varasemalt ilmus holistlik käsitlus inimesest traditsioonilisse hiina meditsiini. Vana-Hiina õpetus viiest stiihiast ehk viiest muutuvast riigist oli selleks vahepealseks lüliks, mis võimaldas seostada omavahel nii inimest kui teda ümbritsevat loodust ning erinevaid organismi osi ja elutegevuse avaldusi. Selle õpetuse järgi on puu stiihia seotud maksa, silmade, kõõluste-lihaste, hapu maitse, vihastamise, tuule, kevade ja ida ilmakaarega. Seda võib mõista erinevalt. Näiteks, kevadel ereda valgusega (kui lumi veel maas) tekib paljudel fotofoobia ehk valgusekartus. Tänapäeva meditsiin laseb siis tumedad prillid ette panna, hiina meditsiin soovitab lisaks hoolitseda maksa yin eest, sest selle nõrkusel muutuvad silmad valgusele tundlikuks. Teine näide – suurest vihastamisest võib vallanduda silmapõletik, mille raviks hiina meditsiin soovitab välise ravi kõrval maksa harmoniseerivaid rohtusid. Kolmas näide – kui inimesel on ühtaegu silmaprobleemid ja lihaskrambid, saab mõlemast lahti maksa (hiina mõistes) ravimisega.
Keskaegset pärsia teadlast Ahmed ibn Sahl al-Balkhi (850-934) peetakse psühhosomaatilise meditsiini rajajaks. Ta eristas keha ja hinge haigusi ning näitas nende omavahelist sõltuvust. Pärsia arst Haly Abbas ehk Masoudi (suri ca 994) laiendas psühhosomaatilist mõõdet araabia meditsiiniis. Tema “Meditsiinikunsti täielik raamat” tõlgiti osaliselt ladina keelde ja sai Salerno Tervisekooli õpetuse aluseks. Haly Abbas kinnitas, et rõõm ja rahulolu muudavad elu paremaks ning väldivad haigust ja viletsust neil, keda vaevavad mõttetu kurbus, kartus, muretsemine ja ärevus.
Tänapäevane psühhosomaatiline meditsiin kasutabki ühelt poolt holistlikku põhimõtet, teiselt poolt aga uuemaaegset biosemiootilist mudelit, mis tugineb Jakob von Uexkülli umwelt-teooriale.
Holistiline lähenemine tervisele eeldab alati mitme haiguse esinemisel ühise nimetaja leidmist. Kui see on leitud, asutakse seda tihti tahaplaanile jäävat protsessi mõjustama erinevatelt tasanditelt üheaegselt. Gunnar Aarma on kunagi esile toonud need tasandid järgmises tähtsuse järjekorras – õige mõtlemine, õige hingamine ja õige toitumine.
Õige mõtlemine eeldab oma mõtetega endale ja teistele kahju tegemisest hoidumist. Selle aluseks on inimlikkus ehk humanistlik maailmavaade. Asjatut stressi väldime ka sellega, kui seame vaimsed väärtused materiaalsetest ettepoole.
Gunnar Aarma soovitas mitte liialdada täishingamisega, mis võib esile kutsuda hüperventilatsiooni ja selliselt põhjustada terviseprobleeme. Ta soovitas ravi otstarbel kasutada pinnapealset buteiko meetodil hingamist, mille juures veri küllastub süsihappegaasiga.
Õige toitumise teooriaid on palju, mistõttu kasuks tuleb mitte raamatust sõrmega järje vedamine, vaid oma organismi reaktsiooni jälgimine. Siiski on mõningad üldised reeglid, mida on kasulik silmas pidada. Nii on kasulik põletikega vältida põletikku soodustavaid toiduaineid nagu piimatooted, suhkur, punane liha, praetud toidud, kofeiin, alkohol, mõnikord ka maavitsaliste hulka kuuluvaid taimi (tomat, kartul). Need asendatakse põletikku vähendavate toiduainetega nagu kala ja aedviljad. Põletikuvastast toimet saab veelgi suurendada sobivate ürtide ja maitseainete lisamisega toitudesse ning ravimteedega.
Tolle causam
Ravi põhjust – see on loodusravi oluline põhimõte - otsida üles haigust toitvad tegurid, et need seejärel järk-järgult kõrvaldada.
Mida keegi haiguse põhjuseks peab, sõltub paljuski koolkonnast, mille õpetusest arst või ka patsient lähtuvad. Nii nagu prantslased nägid kõigi ajaloosündmuste taga valitsejate armuafääre (cherchez la femme – otsi naist!), nii peab tänapäeva meditsiin enamuste haiguste suurimaks süüdlaseks pisikuid. On koolkondi, kus nähakse haiguste tekke taga vale toitumist. Psühhosomaatiline meditsiin näeb kehaliste haiguste taga hingeelu probleeme. Hiina meditsiin vaatleb haiguste põhjusena yin/yang tasakaalu ning viie stiihia vahekorra kõrvalekaldeid. Indias ja Tiibetis nähakse haiguste taga keha kolme põhienergia häireid. Kui läheme tagasi ajalukku, siis idamaade tarkused peavad hädade (sealhulgas haiguste) esmaseks põhjuseks inimlikku rumalust.
Oma kandi pealt on õigus kõigil. Õigus on ka vanainimestel, kelle tervis ilmamuutuse ajal halveneb ja kes seetõttu peavad süüdlaseks halba ilma või päikeseplekke. Paha ilma eest saame end ise kaitsta soojate riiete, ahju kütmise ja aknapragude kinnitoppimisega. Kuid päikeseplekkide ja magnettormide vastu ei anna midagi ette võtta, tuleb end sel ajal lihtsalt säästa.
Kindlasti ei ole erinevad põhjused kõigi inimeste jaoks ühesuguse tähtsusega. Iga inimene on oma pärilike iseärasustega ning varasem eluviis ja põetud haigused jätavad oma jälje. Seega on hea, kui teame oma eluviisiga seotud riske ning organismi nõrku kohti, kust haigus kõige sagedamini välja lööb. Samal ajal on mõned põhimõttelised ettevõtmised, mis aitavad väga laia spektri haiguste vastu. Sellisteks on tervisliku eluviisi juurde kuuluv rohke liikumine, sobiv toitumine, suitsetamisest hoidumine ja kehakaalu kontrollimine. Nende tervisliku eluviisi komponentide puudumist käsitletakse kui rea haiguste – näiteks südame koronaartõve – riskifaktoreid.
Kui võrdleme nõuandeid, mida on andnud pika ajalooga meditsiinisüsteemide arstid nendega, mida annavad tänapäeva arstid, siis näeme, et traditsiooniliste meditsiinisüsteemide soovitused on aastasadade jooksul vähe muutunud. Teadusliku meditsiini soovitused aga on mõnikord muutunud juba mõnekümne aastaga diametraalselt vastupidisteks. Põhjus võib olla selles, et tõenduspõhise meditsiini “tõendid” on sageli tugevasti mõjustatud ärihuvidest.
Taolise diametraalse suunamuutuse näitena võib esile tuua suhtumise kolesterooli ja loomsetesse rasvadesse. Veel paar aastakümmet tagasi oli kolesterool demoniseeritud, temas nähti südame koronaartõve olulist riskitegurit, mistõttu soovitati piirata kolesterooli ja loomse rasva poolest rikaste toiduainete tarvitamist ning asendada need osaliselt küllastamata rasvhapetega (taimsete õlidega). Aastate jooksul aga on kogunenud andmed, et sellisele “progressiivsele” toitumistüübile üleminekul koronaartõve sagedus ei langenud. Üks inglaste poolt tehtud uuring näitas “kasulikule“ toidule üleläinud uurimisaluste seas aasta pärast isegi suremuse tõusu 100%! Nüüd on siis jõutud niikaugele, et soovitatakse südamehaigetel mitte kasutada töödeldud toiduaineid, mille pakendil on märge “low-fat” (madala rasvasisaldusega). On ilmunud uurimusi, mis kinnitavad, et kolesterooli langetavad ravimid on mitte ainult kasutud, vaid võivad olla lausa ohtlikud. On selgunud, et kroonilise südamepuudulikkusega haigetel, kelle kolesterooli tase on madal, on suremise risk palju suurem, kui kõrge kolesteroolitasemega haigetel. Lisaks suurendab vere madal kolesteroolisisaldus nakkushaigustesse haigestumise riski. Keskealiste meeste vere kõrge kolesteroolitase ei ole mitte südamehaiguste riskitegur, vaid näitab kõrget stressi taset. Sellistel inimestel vajab organism rohkem kolesterooli, millest ta valmistab stressihormoone. Seetõttu võib neile kasuks tulla kolesteroolirikka toidu söömine, kuid südamehaiguste riski vähendamiseks peaksid nad piisavalt keha treenima, hoidma kehakaalu normis ja talitsema stressi. Vanadel inimestel, kel on kõrge kolesterooli tase veres, võib see olla pikaealisuse näitaja.
Vähe on haigusi, millel on ainult üks tekkepõhjus. Krooniliste haigustega on lugu nii, et esineb rida tegureid, mis haiguse arengut soodustavad, samas on jälle rida asjaolusid, mis haigusele vastu töötavad ehk tervenemisele kaasa aitavad. Seega sõltubki tervis nende kahe rühma tegurite vahekorrast. Kui ülekaalu saavutavad tervist kahjustavad tegurid, siis haigused süvenevad, kui peale jäävad tervist tugevdavad asjaolud, siis haigused taanduvad. Seepärast on mõistlik loobuda igapäevase eluviisiga seotud tervist kahjustavatest pahedest, sest niiviisi nihutame tasakaalu otsemaid tervise suunas. Samas tuleks säilitada kaine mõistus, mitte lähtuda kommertslikest moodsatest teooriatest, vaid eelkõige enesetundest – peale muudatuse tegemist (nagu igasuguse ravi järgselt) peaks tervis paranema, mitte halvenema.
Seoses intensiivpõllumajanduse valitsemisega ja toiduainete tööstusliku rafineerimisega, on poest ostetavad toiduained sageli mineraalide, mikroelementide ja vitamiinide poolest vaesed. Ühekülgsel toitumisel on siis oht mõne eluks vajaliku aine puuduse tekkeks. Samas on toidulisandite turg küllaltki rikkalik, nii et selles orienteeruminegi muutub vaevaliseks. Terve inimene täiendavalt toidulisandeid siiski ei vaja. Esimeseks valikuks võiks vajadusel olla vitamiiniteed, mida on hea juua viirushaiguste leviku perioodil ning varakevadise ajal.
Nakkushaiguste puhul saab esile tuua peamise põhjuse, milleks on haigust tekitava pisikuga nakatumine. Kuid ka siin esineb rida täiendavaid tegureid, millest haigestumine sõltub. Ei tohi unustada, et organismis on olemas normaalne mikrofloora – pisikute kooslus, kellega meie keha on vastastiku kasulikes suhetes ehk sümbioosis. Need mikroobid on meie sõbrad, kes kaitsevad meid teatud määral haigustekitajate sissetungi ning leviku eest, ning hoiavad meie immuunsüsteemi “toonuses”. Seepärast peame alati muret tundma, et raske raviga oma sõpradele liiga ei tee.
Nakatumine tõvestava mikroobiga sõltub organismi vastupanuvõimest (või teisest küljest vaadatuna – vastuvõtlikkusest) haigustekitaja suhtes. Kõige parem kaitse on haiguse põdemise järgselt tekkiv immuunsus. Kiiresti muutuvad viirushaigused nagu gripp aga ei anna püsivat immuunsust. Kontaktnakkuste puhul võib öelda, et sagedasim haigestumise põhjus on pesemata käed. Piisknakkuste korral võib mõju avaldada ka ilmastik. Nii tekivad külmetushaiguste haiguspuhangud tavaliselt sombus ilmaga, päikesepaistelise külma ilmaga need hoopis vaibuvad. Nii juhtus sel aastal kurikuulsa seagripiga – uut oodatud haiguspuhangut veebruaris ei tulnudki, sest ilm oli valdavalt külm ja päikesepaisteline. See on ka mõistetav – päikesekiirgus hävitab viirusi, lisaks on välisõhk kuiv ning selge ilma korral valitseb kõrgrõhkkond – sel ajal on inimesed haigustele vähem vastuvõtlikud.
Mida keegi haiguse põhjuseks peab, sõltub paljuski koolkonnast, mille õpetusest arst või ka patsient lähtuvad. Nii nagu prantslased nägid kõigi ajaloosündmuste taga valitsejate armuafääre (cherchez la femme – otsi naist!), nii peab tänapäeva meditsiin enamuste haiguste suurimaks süüdlaseks pisikuid. On koolkondi, kus nähakse haiguste tekke taga vale toitumist. Psühhosomaatiline meditsiin näeb kehaliste haiguste taga hingeelu probleeme. Hiina meditsiin vaatleb haiguste põhjusena yin/yang tasakaalu ning viie stiihia vahekorra kõrvalekaldeid. Indias ja Tiibetis nähakse haiguste taga keha kolme põhienergia häireid. Kui läheme tagasi ajalukku, siis idamaade tarkused peavad hädade (sealhulgas haiguste) esmaseks põhjuseks inimlikku rumalust.
Oma kandi pealt on õigus kõigil. Õigus on ka vanainimestel, kelle tervis ilmamuutuse ajal halveneb ja kes seetõttu peavad süüdlaseks halba ilma või päikeseplekke. Paha ilma eest saame end ise kaitsta soojate riiete, ahju kütmise ja aknapragude kinnitoppimisega. Kuid päikeseplekkide ja magnettormide vastu ei anna midagi ette võtta, tuleb end sel ajal lihtsalt säästa.
Kindlasti ei ole erinevad põhjused kõigi inimeste jaoks ühesuguse tähtsusega. Iga inimene on oma pärilike iseärasustega ning varasem eluviis ja põetud haigused jätavad oma jälje. Seega on hea, kui teame oma eluviisiga seotud riske ning organismi nõrku kohti, kust haigus kõige sagedamini välja lööb. Samal ajal on mõned põhimõttelised ettevõtmised, mis aitavad väga laia spektri haiguste vastu. Sellisteks on tervisliku eluviisi juurde kuuluv rohke liikumine, sobiv toitumine, suitsetamisest hoidumine ja kehakaalu kontrollimine. Nende tervisliku eluviisi komponentide puudumist käsitletakse kui rea haiguste – näiteks südame koronaartõve – riskifaktoreid.
Kui võrdleme nõuandeid, mida on andnud pika ajalooga meditsiinisüsteemide arstid nendega, mida annavad tänapäeva arstid, siis näeme, et traditsiooniliste meditsiinisüsteemide soovitused on aastasadade jooksul vähe muutunud. Teadusliku meditsiini soovitused aga on mõnikord muutunud juba mõnekümne aastaga diametraalselt vastupidisteks. Põhjus võib olla selles, et tõenduspõhise meditsiini “tõendid” on sageli tugevasti mõjustatud ärihuvidest.
Taolise diametraalse suunamuutuse näitena võib esile tuua suhtumise kolesterooli ja loomsetesse rasvadesse. Veel paar aastakümmet tagasi oli kolesterool demoniseeritud, temas nähti südame koronaartõve olulist riskitegurit, mistõttu soovitati piirata kolesterooli ja loomse rasva poolest rikaste toiduainete tarvitamist ning asendada need osaliselt küllastamata rasvhapetega (taimsete õlidega). Aastate jooksul aga on kogunenud andmed, et sellisele “progressiivsele” toitumistüübile üleminekul koronaartõve sagedus ei langenud. Üks inglaste poolt tehtud uuring näitas “kasulikule“ toidule üleläinud uurimisaluste seas aasta pärast isegi suremuse tõusu 100%! Nüüd on siis jõutud niikaugele, et soovitatakse südamehaigetel mitte kasutada töödeldud toiduaineid, mille pakendil on märge “low-fat” (madala rasvasisaldusega). On ilmunud uurimusi, mis kinnitavad, et kolesterooli langetavad ravimid on mitte ainult kasutud, vaid võivad olla lausa ohtlikud. On selgunud, et kroonilise südamepuudulikkusega haigetel, kelle kolesterooli tase on madal, on suremise risk palju suurem, kui kõrge kolesteroolitasemega haigetel. Lisaks suurendab vere madal kolesteroolisisaldus nakkushaigustesse haigestumise riski. Keskealiste meeste vere kõrge kolesteroolitase ei ole mitte südamehaiguste riskitegur, vaid näitab kõrget stressi taset. Sellistel inimestel vajab organism rohkem kolesterooli, millest ta valmistab stressihormoone. Seetõttu võib neile kasuks tulla kolesteroolirikka toidu söömine, kuid südamehaiguste riski vähendamiseks peaksid nad piisavalt keha treenima, hoidma kehakaalu normis ja talitsema stressi. Vanadel inimestel, kel on kõrge kolesterooli tase veres, võib see olla pikaealisuse näitaja.
Vähe on haigusi, millel on ainult üks tekkepõhjus. Krooniliste haigustega on lugu nii, et esineb rida tegureid, mis haiguse arengut soodustavad, samas on jälle rida asjaolusid, mis haigusele vastu töötavad ehk tervenemisele kaasa aitavad. Seega sõltubki tervis nende kahe rühma tegurite vahekorrast. Kui ülekaalu saavutavad tervist kahjustavad tegurid, siis haigused süvenevad, kui peale jäävad tervist tugevdavad asjaolud, siis haigused taanduvad. Seepärast on mõistlik loobuda igapäevase eluviisiga seotud tervist kahjustavatest pahedest, sest niiviisi nihutame tasakaalu otsemaid tervise suunas. Samas tuleks säilitada kaine mõistus, mitte lähtuda kommertslikest moodsatest teooriatest, vaid eelkõige enesetundest – peale muudatuse tegemist (nagu igasuguse ravi järgselt) peaks tervis paranema, mitte halvenema.
Seoses intensiivpõllumajanduse valitsemisega ja toiduainete tööstusliku rafineerimisega, on poest ostetavad toiduained sageli mineraalide, mikroelementide ja vitamiinide poolest vaesed. Ühekülgsel toitumisel on siis oht mõne eluks vajaliku aine puuduse tekkeks. Samas on toidulisandite turg küllaltki rikkalik, nii et selles orienteeruminegi muutub vaevaliseks. Terve inimene täiendavalt toidulisandeid siiski ei vaja. Esimeseks valikuks võiks vajadusel olla vitamiiniteed, mida on hea juua viirushaiguste leviku perioodil ning varakevadise ajal.
Nakkushaiguste puhul saab esile tuua peamise põhjuse, milleks on haigust tekitava pisikuga nakatumine. Kuid ka siin esineb rida täiendavaid tegureid, millest haigestumine sõltub. Ei tohi unustada, et organismis on olemas normaalne mikrofloora – pisikute kooslus, kellega meie keha on vastastiku kasulikes suhetes ehk sümbioosis. Need mikroobid on meie sõbrad, kes kaitsevad meid teatud määral haigustekitajate sissetungi ning leviku eest, ning hoiavad meie immuunsüsteemi “toonuses”. Seepärast peame alati muret tundma, et raske raviga oma sõpradele liiga ei tee.
Nakatumine tõvestava mikroobiga sõltub organismi vastupanuvõimest (või teisest küljest vaadatuna – vastuvõtlikkusest) haigustekitaja suhtes. Kõige parem kaitse on haiguse põdemise järgselt tekkiv immuunsus. Kiiresti muutuvad viirushaigused nagu gripp aga ei anna püsivat immuunsust. Kontaktnakkuste puhul võib öelda, et sagedasim haigestumise põhjus on pesemata käed. Piisknakkuste korral võib mõju avaldada ka ilmastik. Nii tekivad külmetushaiguste haiguspuhangud tavaliselt sombus ilmaga, päikesepaistelise külma ilmaga need hoopis vaibuvad. Nii juhtus sel aastal kurikuulsa seagripiga – uut oodatud haiguspuhangut veebruaris ei tulnudki, sest ilm oli valdavalt külm ja päikesepaisteline. See on ka mõistetav – päikesekiirgus hävitab viirusi, lisaks on välisõhk kuiv ning selge ilma korral valitseb kõrgrõhkkond – sel ajal on inimesed haigustele vähem vastuvõtlikud.
Via media
Keskmine tee, sageli ka kuldseks keskteeks nimetatud, on filosoofiline põhimõte, mis tähendab äärmuste (ekstremismi) vältimist. Tänapäeval nimetatakse keskteeks ka kompromissi, kuid sellega on lugu sageli nagu piiri peale kukkunud õunaga. Mäletatavasti kõlas vana anekdoot taoliselt, et nõukogude piirivalvur soovis leitud õuna vennalikult jagada, poola piirivalvur aga arvas, et parem oleks pooleks teha.
Vana-Kreeka filosoofidest kasutasid äärmusi välistava keskmise mõistet Sokrates (469-399 e. Kr.), Platon (428-348 e. Kr.) ja eriti Aristoteles (384-322 e. Kr.). Ka Buddha pidas keskteed vaimseks arenguks kõige sobivamaks. Tema õpetatud kesktee vältis kahte äärmust – lihasuretamist ja selle vastandit, meelelistele naudingutele andumist. Hiinas lõi õpetuse keskmisest Konfutsius (551-479 e. Kr.), tema lapselaps Zisi arendas seda edasi. Selle õpetuse kohaselt on igal inimesel taevane volitus elada Taeva poolt antud loomusega kooskõlas ja jõuda siin ilmas milleski täiuslikkuseni. Määratluse järgi keskmine olek ehk tasakaal on inimeses siis, kui ei ole veel tekkinud rõõmu, viha, kurbust ja naudingut. Kui need tunded tekivad parajal määral, on inimene veel harmoonias. Täiuslik inimene on siiras, kurjade kavatsusteta, ta viib ellu kesktee põhimõtet, võtab vastu, mis saatus pakub, on rahul kõigi muutustega ja jääb alati iseendaks, alamat sorti inimene aga ei hooli keskteest, harrastab manipuleerimist, käib mööda ohtlikke radu ning ajab hüvesid taga.
Üldistused aitavad meil maailmast paremini aru saada. Nende põhjal loome maailma seletava ja lihtsustava mudeli. Hiina kultuuris on selliseks mudeliks õpetus yin´ist ja yang´ist. Ka yin ja yang vahelise tasakaalu hoidmine on nagu keskteel püsimine. Ainult et yin ja yang ei ole äärmused, mille vahel tuleb distantsi hoida, vaid teineteist täiendavad ja toetavad vastandlike omadustega kategooriad. Yangi tähistas vanasti hieroglüüf, mis kujutas mäe päikesepoolset külge, yin hieroglüüf aga mäe varjukülge. Seega on nad ühe terviku erinevad poolused.
Organismist rääkides tähistab yang alati midagi talitlemisega seotut, yin aga seda talitlust tagava struktuuriga seotut. Seega on yin/yang vahekord kehas eelkõige struktuuri ja funktsiooni vahekord. Teisitiöeldult, funktsiooni tugevus peab vastama struktuuri tugevusele. Või lihtsamalt öeldes, me ei või endale lubada teha rohkem tööd, kui keha vastu peab.
Tööd tegev keha soojeneb, seetõttu kuulub soojus talitluse ehk yangi juurde. Talitlust me märkame, sest täheldame kas liikumist või muud muutust. Seega on talitlus (yang) väljapoole avalduv, väline ehk pinnapealne. Et tühi kott ei seisa püsti, siis on tegutsemiseks vaja kas täis kõhtu, energiat, jõudu või muud taolist “kütust”. Seega kuulub millestki täis olemine, küllus, rohkus - igasugune “hüper” - yangi juurde. Ning yin kategooriasse kuuluvad kõik eelnevate vastandid – jahedus, seespoolsus (varjatus) ja tühjus (“hüpo”). Yang ja yin, kuum ja külm, väline ja seesmine ning täis ja tühi on need vastandite paarid, mida hiina arst alati silmas peab ja neid tasakaalustada püüab. Seepärast kutsutakse hiina arstikunsti mõnikord kesktee meditsiiniks.
Et yin ja yang on kõikjal, tuleb tasakaalus olemiseks neid kahte ning nende avaldumiste (külm-soe, tühi-täis jne) vahekorda pidevalt jälgida. Muidu tekivad kehas kõrvalekalded, millel on näiteks kas kuumusele või külmale, liiale või tühjusele viitavad tunnused. Tänapäevane teaduslik meditsiin on oma tähelepanu pööranud rohkem yangile, sest see on ju väline ning kergesti märgatav ja registreeritav – näiteks palaviku kindlakstegemine kraadiklaasiga mõõtmise teel. Seetõttu on lääne arsti jaoks yini puudutav teinekord raskesti mõistetav. Võtame või yin tühjuse sündroomi, millega arstid tegelikult iga päev kokku puutuvad. Yin on, nagu märkisime, külm poolus ja seepärast areneb selle nõrkusel (tühjusel) omamoodi kuumasündroom (tühi kuumus), mida iseloomustab palavustunne peopesades, jalataldadel, tihti ka rindmiku keskel, võib tekkida kerge palavik, enamasti pealelõunasel-õhtusel ajal, öösel aga vaevab higistamine. Tavaliselt kahtlustatakse taoliste haigustunnuste esinemisel tuberkuloosi, sest selle haigusega kaasub alati kopsu yin nõrkus. Alati on parem kahtlustada ja kontrollida, kuna yin nõrkusega patsiendid on tuberkuloosi suhtes teistest vastuvõtlikumad.
Samal ajal on rida teisi haigusi, millega kaasub yin nõrgenemine, näiteks suhkruhaigus või isegi mõne kurnava kõrge palavikuga külmetushaiguse põdemise järel. Noored võiksid meeles pidada, et elupõletamine mistahes vormis (alkohol, tubakas jm mõnuained, seksuaalsed liialdused jne) lõpeb tavaliselt mõne organi yin nõrgestumisega. Vanadus saabub siis varemalt, sest aastate möödudes (üleminekueas) hakkab yin organismis nagunii nõrgenema. Ka kestev stressi all elamine ja tulised emotsioonid põletavad yin enneaegu läbi.
Yin taastamine on vaevaline ja aeganõudev protsess. Tugeva elujõuga noortel taastub see kiiremini, vanemas eas aga raskustega. Kuumadest emotsioonidest hoidumiseks on kasuks olla hingeliselt tasakaalus ja juhinduda näiteks stoikude või kesktee filosoofiast. Tuleks vältida stimuleerivaid vahendeid, sealhulgas kohvi, alkoholi, maiustusi ja soojendavaid vürtse. Kasuks tulevad mitmekesised toitvad vitamiinirikkad toidud, sealhulgas idandid (lutsern, aduki uba, mung-uba jt), teraviljadest oder, oatoidud, kalatoidud, noorloomade liha, pardi-, hane- ja küülikuliha, õunad, arbuus, seesamiseemned, mesi, piim, nõgesetee, mesilasema piim jm. Kuna yin taastumist soodustavad toidud on sageli jaheda iseloomuga ning seeduvad raskemini, siis on parem neid tarvitada korraga väiksemas koguses, kuid selle eest sagedamini.
Yangi vähesuse (ehk tühjuse) korral areneb kehas külmasündroom – inimene muutub külmakartlikuks, käed-jalad külmetavad ja on katsudes külmad, toit võib tunduda maitsetu ning võib ilmneda kalduvus kõhulahtisusele. Selline olukord võib areneda näiteks ühekülgselt ja kestvalt toortoitudega liialdamise järgselt, sest toored toidud on alati külmema iseloomuga kui termiliselt töödeldud. Siis tuleb kasuks sooja toidu söömine, mida maitsestatakse soojatekitavate maitseainetega nagu ingver, kaneel, piprad, nelk, basiilik, lambalääts, mädarõigas, sibul, küüslauk jt. Lihatoitudest on head soojendajad lammas, hirv ja kana. Veel annavad sooja kreeka pähklid, vaarikad, metsmaasikad, õietolm, nisuidandid, forell, merevetikad, zhenshenn ja mesilasema piim.
Need olid näited, kuidas hiina arst kahe sündroomi korral sobivatele ravimitele lisaks annab patsiendile soovitusi toitumiseks. Tegelik olukord võib alati olla keerulisem, sest samal ajal kui keha ühes osas täheldame kuumasündroomi, võib keha teises osas olla külmasündroom.
Kesktee põhimõte on tänapäeva meditsiiniski rakendatav – kombineeritud ravi näol, mille puhul me ei jää lootma ainult ühele ravimoodusele, vaid kasutame parema tulemuse saavutamiseks ka täiendavat (komplementaarset) ravi.
Vana-Kreeka filosoofidest kasutasid äärmusi välistava keskmise mõistet Sokrates (469-399 e. Kr.), Platon (428-348 e. Kr.) ja eriti Aristoteles (384-322 e. Kr.). Ka Buddha pidas keskteed vaimseks arenguks kõige sobivamaks. Tema õpetatud kesktee vältis kahte äärmust – lihasuretamist ja selle vastandit, meelelistele naudingutele andumist. Hiinas lõi õpetuse keskmisest Konfutsius (551-479 e. Kr.), tema lapselaps Zisi arendas seda edasi. Selle õpetuse kohaselt on igal inimesel taevane volitus elada Taeva poolt antud loomusega kooskõlas ja jõuda siin ilmas milleski täiuslikkuseni. Määratluse järgi keskmine olek ehk tasakaal on inimeses siis, kui ei ole veel tekkinud rõõmu, viha, kurbust ja naudingut. Kui need tunded tekivad parajal määral, on inimene veel harmoonias. Täiuslik inimene on siiras, kurjade kavatsusteta, ta viib ellu kesktee põhimõtet, võtab vastu, mis saatus pakub, on rahul kõigi muutustega ja jääb alati iseendaks, alamat sorti inimene aga ei hooli keskteest, harrastab manipuleerimist, käib mööda ohtlikke radu ning ajab hüvesid taga.
Üldistused aitavad meil maailmast paremini aru saada. Nende põhjal loome maailma seletava ja lihtsustava mudeli. Hiina kultuuris on selliseks mudeliks õpetus yin´ist ja yang´ist. Ka yin ja yang vahelise tasakaalu hoidmine on nagu keskteel püsimine. Ainult et yin ja yang ei ole äärmused, mille vahel tuleb distantsi hoida, vaid teineteist täiendavad ja toetavad vastandlike omadustega kategooriad. Yangi tähistas vanasti hieroglüüf, mis kujutas mäe päikesepoolset külge, yin hieroglüüf aga mäe varjukülge. Seega on nad ühe terviku erinevad poolused.
Organismist rääkides tähistab yang alati midagi talitlemisega seotut, yin aga seda talitlust tagava struktuuriga seotut. Seega on yin/yang vahekord kehas eelkõige struktuuri ja funktsiooni vahekord. Teisitiöeldult, funktsiooni tugevus peab vastama struktuuri tugevusele. Või lihtsamalt öeldes, me ei või endale lubada teha rohkem tööd, kui keha vastu peab.
Tööd tegev keha soojeneb, seetõttu kuulub soojus talitluse ehk yangi juurde. Talitlust me märkame, sest täheldame kas liikumist või muud muutust. Seega on talitlus (yang) väljapoole avalduv, väline ehk pinnapealne. Et tühi kott ei seisa püsti, siis on tegutsemiseks vaja kas täis kõhtu, energiat, jõudu või muud taolist “kütust”. Seega kuulub millestki täis olemine, küllus, rohkus - igasugune “hüper” - yangi juurde. Ning yin kategooriasse kuuluvad kõik eelnevate vastandid – jahedus, seespoolsus (varjatus) ja tühjus (“hüpo”). Yang ja yin, kuum ja külm, väline ja seesmine ning täis ja tühi on need vastandite paarid, mida hiina arst alati silmas peab ja neid tasakaalustada püüab. Seepärast kutsutakse hiina arstikunsti mõnikord kesktee meditsiiniks.
Et yin ja yang on kõikjal, tuleb tasakaalus olemiseks neid kahte ning nende avaldumiste (külm-soe, tühi-täis jne) vahekorda pidevalt jälgida. Muidu tekivad kehas kõrvalekalded, millel on näiteks kas kuumusele või külmale, liiale või tühjusele viitavad tunnused. Tänapäevane teaduslik meditsiin on oma tähelepanu pööranud rohkem yangile, sest see on ju väline ning kergesti märgatav ja registreeritav – näiteks palaviku kindlakstegemine kraadiklaasiga mõõtmise teel. Seetõttu on lääne arsti jaoks yini puudutav teinekord raskesti mõistetav. Võtame või yin tühjuse sündroomi, millega arstid tegelikult iga päev kokku puutuvad. Yin on, nagu märkisime, külm poolus ja seepärast areneb selle nõrkusel (tühjusel) omamoodi kuumasündroom (tühi kuumus), mida iseloomustab palavustunne peopesades, jalataldadel, tihti ka rindmiku keskel, võib tekkida kerge palavik, enamasti pealelõunasel-õhtusel ajal, öösel aga vaevab higistamine. Tavaliselt kahtlustatakse taoliste haigustunnuste esinemisel tuberkuloosi, sest selle haigusega kaasub alati kopsu yin nõrkus. Alati on parem kahtlustada ja kontrollida, kuna yin nõrkusega patsiendid on tuberkuloosi suhtes teistest vastuvõtlikumad.
Samal ajal on rida teisi haigusi, millega kaasub yin nõrgenemine, näiteks suhkruhaigus või isegi mõne kurnava kõrge palavikuga külmetushaiguse põdemise järel. Noored võiksid meeles pidada, et elupõletamine mistahes vormis (alkohol, tubakas jm mõnuained, seksuaalsed liialdused jne) lõpeb tavaliselt mõne organi yin nõrgestumisega. Vanadus saabub siis varemalt, sest aastate möödudes (üleminekueas) hakkab yin organismis nagunii nõrgenema. Ka kestev stressi all elamine ja tulised emotsioonid põletavad yin enneaegu läbi.
Yin taastamine on vaevaline ja aeganõudev protsess. Tugeva elujõuga noortel taastub see kiiremini, vanemas eas aga raskustega. Kuumadest emotsioonidest hoidumiseks on kasuks olla hingeliselt tasakaalus ja juhinduda näiteks stoikude või kesktee filosoofiast. Tuleks vältida stimuleerivaid vahendeid, sealhulgas kohvi, alkoholi, maiustusi ja soojendavaid vürtse. Kasuks tulevad mitmekesised toitvad vitamiinirikkad toidud, sealhulgas idandid (lutsern, aduki uba, mung-uba jt), teraviljadest oder, oatoidud, kalatoidud, noorloomade liha, pardi-, hane- ja küülikuliha, õunad, arbuus, seesamiseemned, mesi, piim, nõgesetee, mesilasema piim jm. Kuna yin taastumist soodustavad toidud on sageli jaheda iseloomuga ning seeduvad raskemini, siis on parem neid tarvitada korraga väiksemas koguses, kuid selle eest sagedamini.
Yangi vähesuse (ehk tühjuse) korral areneb kehas külmasündroom – inimene muutub külmakartlikuks, käed-jalad külmetavad ja on katsudes külmad, toit võib tunduda maitsetu ning võib ilmneda kalduvus kõhulahtisusele. Selline olukord võib areneda näiteks ühekülgselt ja kestvalt toortoitudega liialdamise järgselt, sest toored toidud on alati külmema iseloomuga kui termiliselt töödeldud. Siis tuleb kasuks sooja toidu söömine, mida maitsestatakse soojatekitavate maitseainetega nagu ingver, kaneel, piprad, nelk, basiilik, lambalääts, mädarõigas, sibul, küüslauk jt. Lihatoitudest on head soojendajad lammas, hirv ja kana. Veel annavad sooja kreeka pähklid, vaarikad, metsmaasikad, õietolm, nisuidandid, forell, merevetikad, zhenshenn ja mesilasema piim.
Need olid näited, kuidas hiina arst kahe sündroomi korral sobivatele ravimitele lisaks annab patsiendile soovitusi toitumiseks. Tegelik olukord võib alati olla keerulisem, sest samal ajal kui keha ühes osas täheldame kuumasündroomi, võib keha teises osas olla külmasündroom.
Kesktee põhimõte on tänapäeva meditsiiniski rakendatav – kombineeritud ravi näol, mille puhul me ei jää lootma ainult ühele ravimoodusele, vaid kasutame parema tulemuse saavutamiseks ka täiendavat (komplementaarset) ravi.
Subscribe to:
Posts (Atom)