Mõttetuba

Scientia est potentia

2010-05-14T00:58:00.002+03:00

See mõttetera - teadmine on jõud - pärineb inglise filosoofilt ja riigitegelaselt Francis Bacon´ilt (1561-1626), kui ta 1597. a. oma „Pühades Mõtisklustes“ (Meditationes Sacrae) väljendas arvamust, et inimlik teadmine ja vägevus langevad kokku. Sama sententsi kasutas oma logol end illuminaatide sümboolikaga ehtinud jälitusamet Infoteabe Agentuur (Information Awareness Agency).

Selleks, et olla terve ja elada normaalselt, on vaja teadmisi nii ümbritsevast elust kui oma kehast. Meil tuleb õppida õigesti reageerima märkidele, mida kuhjaga pakuvad nii ümbritsev keskkond kui ka meie oma sisekeskkond. Kõigil olenditel on teatud piirini olemas kaasasündinud tarkus – kui tunneme nälga, siis tahame süüa, kui on külm, siis katsume sooja saada, kui on valus, siis hoiame oma valutavat kohta. Edasi aga tuleb juba õppimine – kust saame süüa, mis kõlbab süüa, mida tuleb teha, et hea oleks olla. Mida aeg edasi, seda tähtsamaks saab väliskeskkonnas orienteerumine. Inimene ei pööra enam tähelepanu kõikidele kehast tulevatele signaalidele, sest välise ilma probleemid osutuvad olulisemaks. Vanasti said kõige väljapaistvamatest elukogenud vanadest meestest ja naistest nõuandjad välise maailma asjades. Sisemaailma probleemidega aga hakkasid tegelema targad, kelle poole sai inimene oma ihu- ja hingehädadega pöörduda. Neist said aja jooksul arstid ja preestrid.

Hippokratese ajal andsid arstid oma õpetusi edasi oma lastele ja õpilastele, keda koheldi kui oma perekonna liikmeid. Mõned preestrid aga, kes valdasid inimestega manipuleerimise meetodeid, hakkasid oma teadmisi võimu ja rikkuse omandamiseks kasutama. Sellised tegelased tiirlesid valitsejapaleedes, kus mässisid valitsejad trikke tehes oma sõrme ümber. Tänapäeval on neil palju järgijaid.

Seda, et teadmine on jõud, aduvad kõik võimu ja rikkuse juurde pürgijad. Peamiseks taktikaks sellel teel on oluliste teadmiste varjamine või püüe esitada valet tõe pähe – ikka selleks, et säilitada tõe monopol. Niiviisi tekib olukord, kus tõde on peidetud vale taha ja meist igaühe ülesanne on ta sealt ise päevavalgele tuua. Kui seda ei tehta, eelistatakse jääda pimedusega lööduks, siis varem või hiljem on sellise inimese elu üks rist ja viletsus ning, kui ta ei ole just sündinud filosoof, hakkab teda ründama üks tõbi teise järel. Viletsa (ja rumala) lohutus on viin, mis tema tervist veelgi laostab ning nõnda sureb ta kaua enne talle taeva poolt antud aastate täitumist.

Igal ajastul on oma elutarkus. Põllumees pidi vanasti hästi tundma looduse märke ning teadma, millal ühte või teist tööd on õige aeg teha. See oli tema tarkus. Tollal valitsesid kristlikud kombed ning tüssamise eest sai karistada. Nüüd aga elame maailmas, kus oskus teisi ninapidi vedada on edu pant, mistõttu meile on vaja teistsugust mõtlemist. Nüüd on tarkus see, mis aitab meil peidetud tõde näha. See on ka esimene abivahend kõigi tulevaste hädade ja haiguste vastu. Et ükskord mitte ärgata kodutuna, kaelani võlgades, ilma inimliku arstiabi võimaluseta. Sellist tarkust on vaja mitte ainult üksikindiviidi, vaid ka ühiskonna tasemal. Niisiis peaks dialektika kui „ämmaemandakunst“, mis aitab tõde ilmavalgele tuua, olema hariduse lahutamatu osa. Eriti oluline on aga ära tunda manipuleerimist ja demagoogiat, mida rõõmuga kasutavad näiteks need poliitikud, kelle eesmärgiks on vaid võim ja raha.

Demagoogia – see on tõe väänamise süsteem, võtete kogum inimeste teadlikuks eksitamiseks (Ülo Vooglaiu määratlus). Juba Lenin rõhutas, et piisavalt tihti korratud vale muutub (inimeste teadvuses) tõeks. Sellel põhinebki totalitaarsete ideoloogiate (kommunism, natsionaalsotsialism, liberalism jt) ajupesu. Hitler võttis kasutusele suure vale (Große Lüge) mõiste – see on niivõrd kolossaalne vale, et mitte keegi ei suuda uskuda, et kellelgi oleks jultumust nii häbematult tõde väänata.

Tõe varjamise üldine mehhanism on järgmine. Võetakse tõde varjav vale ning jagatakse see kaheks vastandiks. Nüüd väidetakse, et üks nendest on õige, teine vale. Sedasi tekitatakse diskussioon kahe vale pinnal ning tõde kaob hoopis silmist. Et tõde veelgi sügavamale peita, võetakse üks kahest valest, nimetatakse see õigeks ja jagatakse uuesti kaheks, tekitades sellega nende vahel uue ja tõest veelgi kaugemale jääva diskussiooni.

Toome elulise näite. Tõde on see, et Maa kliima muutub pidevalt, kord on soojem periood, kord jahedam. Seda varjatakse ning tullakse välja teesiga, et kliima soojeneb inimeste poolt fossiilsete kütuste kasutamise tagajärjel. Edasi võetakse see vale ning väidetakse, et kliima soojenemist põhjustab süsihappegaasi hulga suurenemine atmosfääris (kasvuhoonegaaside teooria). Tegelikud andmed näitavad, et ainult metaan ja veeaur suudavad atmosfääris sooja koguda, lisaks saab soojeneda vaid atmosfääri alumine kiht, mida soojendab päikesekiirguse toimel soojenenud pinnas. Seda juhul, kui puudub taimestik. Seda tõsiasja varjatakse, sest muidu tuleks hakata piirama hoopis tulutoovat röövellikku metsaraiet. Nüüd produtseeritakse trikitamisi uurimisandmed, mis justkui tõestaksid süsihappegaasist põhjustatud kliima soojenemise reaalset esinemist. Ning määritakse kodanikele kaela rängad maksud, mis ongi kasvuhoonegaaside teooria tegelik eesmärk. Samas pole maksude maksmisel mitte mingit mõju kliimale, kogutud raha läheb lihtsalt ümberjaotamisele Suure-Peetri ja Väikese-Peetri põhimõttel, unustamata ka kliimaagentuure, kus lonkavat teadust produtseeritakse.

Miks selliseid valesid ei paljastata? Põhjus on selles, et teaduslikus mõttes vale muudetakse poliitiliseks tõeks. Poliitikat aga huvitab teadus vaid sedavõrd, kui see tema pilli järgi tantsib. Tavainimese jaoks aga piisab sellest, kui massiteabevahendites pidevalt korratakse: „Kliima soojeneb!“ Juhtub nii, nagu juba Lenin ette nägi.

Sarnast otsest valetamist kasutatakse sageli oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Seda isegi riikide tasemel. Tuletame meelde, kuidas Iraaki mindi valega, nagu leiduks seal massihävitusrelvi, tegelik põhjus oli sealsete naftaväljade kontrollimine. Samamoodi sõditakse Afganistanis selleks, et saada kontrolli alla kasvava Kagu-Aasia majanduse energiatoormega (gaas, nafta) võimaliku varustamise teed.

Valetamine on vaid üks psühholoogilise manipuleerimise tehnika, mida ühtviisi meelsasti kasutavad nii üksikisikud kui ka grupid. Teiste süüdistamine, patuoinaks tegemine, häbistamine, halvustamine, teotamine, naeruvääristamine ja süütunde tekitamine on üsna levinud tehnikad. Tavaliselt manipulaator eitab, et ta ise on midagi valesti teinud, ka see, nagu süütuse teeskleminegi või teeseldud viha, on manipuleerimise moodusteks. Tähelepanu kõrvale juhtimisel ei vastata küsimusele otse, vaid viiakse jutt mujale. See on tüüpiline võte poliitikute juures nagu seegi, kui antakse mõttetu või asjasse mittepuutuv vastus. Positiivse kuvandi loomiseks on kõik poliitikategelased Hitlerist ja Stalinist alates lasknud end koos lastega pildistada või viibivad avalikkuse ees laste seltskonnas. Käitutakse vastavalt publiku maitsele. Nii kasutatakse noorte mõjutamiseks seksi temaatikat ja pahapoisi imagot, kristlaste seltskonnas aga riputatakse kaela rist. Kõnes kasutatakse sõnu, mis kuulajates tekitavad ähmase, kuid positiivse kujutluspildi. Sellised sõnad on õiglus, tõde, õnn, rahu, vabadus, julgus, demokraatia, tarkus, progress, traditsioon jne.

Manipuleerimine ei ole mitte ainult väära info andmine, vaid ka õige info edastamata jätmine. Viimast võime täheldada iga päev reklaamide juures. Näiteks, SMS-laenude reklaamides varjatakse laenu röövellikku protsenti. Võib isegi öelda, et kui veel eelmisel sajandil oli maade ja rahvaste anastamisel esikohal relvastus, siis nüüd on selleks liiakasukompaniide manipulatsioonivõtted.

Manipulaatorid kuuluvad tavaliselt „musta triaadi“ isiksusetüüpide (nartsissistlik, makiavellilik ja psühhopaatiline) hulka. Neist tuntuimad on psühhopaadid. Psühhopaatia on isiksuse häire, mida iseloomustab empaatiavõime (võime kogeda ja mõista teiste inimeste tundeid) puudumine koos moraalivaba käitumisega. Esmakordselt kirjeldas psühhopaati Aristotelese järeltulija Theophrastos (371 – 287 e. Kr) oma raamatu „Karakterid“ 9. peatükis („Häbematus“). Kuna psühhopaat suudab olla pinnapealselt veetlev, jätab ta endast muidu täiesti normaalse inimese mulje. Oma eesmärkide saavutamiseks ja ohvrite kontrollimiseks kasutab ta nii positiivset võimendamist (tagantkiitmine, tunnustamine, lipitsemine, pinnapealne sümpaatia ja tähelepanelikkus, sunnitud naeratused, kingituste tegemine, raha pakkumine) kui ka negatiivset allasurumist (kritiseerimine, näägutamine, süüdistamine, tusatsemine, hirmutamine, ähvardamine, kisamine, vandumine, karistamine, patuoinaks tegemine, ohvri mängimine, vastutuse võtmisest keeldumine jne).

Psühhopaadi poolt rakendatav strateegia koosneb kolmest faasist. Hindamise faasis psühhopaat takseerib potentsiaalse ohvri kasulikkust raha, võimu, mõjukuse, seksi või mõne muu taolise tema jaoks olulise valdkonna aspektist ja püüab kindlaks teha ohvri nõrgad küljed. Manipulatsioonifaasis tegutseb psühhopaat usaldust pälviva maski all (positiivses rollis), et saada sihtmärgi üle võim. Empaatia- ja süütunde puudumine võimaldab manipuleerijal ohvrit kergesti petta, et tema usaldust võita. Kui normaalne inimestevaheline suhe tugineb vastastikusele siirale austusele ja usaldusele, siis manipulaator kasutab oma ohvrit röövellikult ära, tekitades viimasele tõsist majanduslikku, rahalist, kehalist või emotsionaalset kahju. Kui manipulaator leiab, et ohvrist talle rohkem kasu pole, siis ta hülgab tolle vähimagi süümepiinata. Selles hülgamisfaasis on tavaliselt juba leitud uus ohver, keda järgmisena põhja lasta.

Nagu psühhopaat, nii on ka nartsissistlik isiksusetüüp ilma empaatiavõimeta. Ta on endast väga heal arvamusel ning soovib, et kõik teda imetleksid. See isiksusetüüp on nime saanud kreeka mütoloogiast pärit kauni aga julma kangelase Narkissose järgi, kes põlgas neid, kes temasse olid armunud ja jumaliku karistusena armus oma peegelpilti veepinnal. Nartsissistlik tüüp ei talu kriitikat ning vastab sellele vihastamise ja põlgusega. Manipuleerimine on tema viis kõike oma kontrolli all hoida, ta ei talu teiste seisukohti ega tunne huvi teiste inimeste vajaduste vastu.

Makiavellilik isiksusetüüp on oma nime saanud itaalia diplomaadi ja filosoofi Niccolò Machiavelli (1469 – 1527) järgi, kes pidas õigeks salakavaluse ja kahekeelsuse kasutamist riigivalitsemises. Makiavellilik riigivalitsemine aktsepteerib lepete murdmist, reeglite rikkumist, valetamist, alusetut süüdistamist ja eksitamist. Makiavellilik isik tüssab teisi ja manipuleerib inimestega isikliku heaolu eesmärgil. Seda vaadeldakse ka kui psühhopaatia alavormi.

Manipulaatori tunneb ära sellest, et ta püüab alati olukorda kontrollida, ta paneb ennast maksma teisi oskuslikult ära kasutades. Ta varjab oma tegelikke tundeid ja eesmärke, sest esineb alati mingis rollis. Suheldes ta seostab kõike kas tuleviku või minevikuga. Tema põhitunnus on petmine, trikitamine ja JOKK-skeemid, seetõttu ta saadab oma teod korda räpaselt seljataga ja salaja. Olles asjatundja inimeste ärakasutamise alal, tunneb ta ja oskab kasutada etteaimatavaid käitumismalle.

Manipulatsioonile saab vastu hakata enesekehtestamisega. Ole teadlik manipuleerimise võimalusest. Manipulatsioonile alluvad kergesti vähese enesekindlusega, liialt usaldavad, naiivsed, empaatilised ja ausad inimesed. Manipulaator kasutab ära vähimagi ahnuse, soovi materiaalse heaolu järele, heietades pikalt kergelt teenimise võimalustest.

Kui manipulatsioon on ära tuntud, tuleb jätkata oma asja ajamist. Ei tohi kaotada enesevalitsemist. Võib ka vastu manipuleerida, kuid see ei peata manipuleerimist. Sellises mängus võidab tavaliselt kogenum manipulaator. Ära loobu oma seisukohast, kuid kaitse seda rahulikult ja argumenteeritult. Manipulaatori eesmärk ongi vastaspool tasakaalust välja lüüa, tema segadusse ajamine, milleks ta sageli kasutab inimese halvustamist, kui muud argumendid nõrgaks osutuvad (argumentum ad hominem). Ole tähelepanelik, sest manipulaator võib oma plaane paljastada näiteks temapoolsete süüdistuste sisuga. Teisitiöeldult – tal on kombeks oma patud teiste kaela ajada. Lõpuks - kõige olulisem – kahtle kõiges!

Tänapäeval tuleb meile väga palju infot kergesti kätte. Et selles tihti vastuolulises infovoos pinnale jääda, on vaja oskust eristada vajalikku mittevajalikust, terasid sõkaldest. Hinnata tuleks seda, mis kajastab tegelikkust. Ka tervise temaatikas peaksime õppima sedavõrd orienteeruma, et suudaksime eristada reklaami (mis alati püüab teiega manipuleerida) ja tegelikke nõuandeid. Alati see ei olegi nii lihtne, siis kui müügimees läheneb meile teaduslikkuse, moekuse või ilu positsioonidelt. Siis aga õpetab meid elu ja küllap õpime lõpuks ka teiste vigadest õppima.

Rege rauta suvel

2010-05-14T00:57:00.003+03:00

Enamusel meist on suvel alati tervis parem kui teistel aastaaegadel. Kõige enam tunnevad seda need, kes sügisel ja talvel paha ilma üle nurisevad. Ka vanainimesed loendavad aastaid käost käoni – kui külm aeg on üle elatud, siis saab suve veeta tervise üle vähem muretsedes.
Kas saame suvist aega kasutada oma tervise varude suurendamiseks? Mida ette võtta, et sügisel ja talvel haigused vähem kimbutaksid?

Mõte, et haigused on seotud aastaaegadega ja nende avaldumist saab mõjustada õige käitumisega sel ajal, kui haigus pole veel avaldunud, on hiina meditsiinis paar tuhat aastat vana. Selle juures peetakse eelkõige silmas haigusi, mis tavaliselt ägenevad talvel külmal ajal või varakevadel ning mida seetõttu saab ravida või leevendada soojal aastaajal. Hiina meditsiin vaatleb selliste haiguste ühe tekkepõhjusena kehasse kogunenud külma, tavaliselt organismi soojaproduktsiooni võime alanemise foonil või seoses rohke külma iseloomuga toidu söömisega. Need, kellel “sisemine tuli” on liialt nõrgaks jäänud, kardavad külma, külmetuvad kergesti ning neil on jahedad jalad ja käed. Ajapikku võib lisanduda väsimine, nii et juba kergel pingutusel on võhm väljas, tihti koos higiga. Lisaks on taoliste terviseprobleemidega inimestel veel kas nõrgavõitu kopsud, nõrk seedimine või hiina mõistes “tühi neer”. Seetõttu tekivad kehas muutused, mida iseloomustatakse kui “lima-niiskuse” kogunemist. Kehasse ladestuv külm ja niiskus võivad ajapikku tekitada muid probleeme nagu liigsed kilod, hingamiselundite haigused, krooniline kõhulahtisus või liigestehädad. Hingamisteede haigustest tuleks mainida kroonilist bronhiiti ja bronhiaalastmat, allergilist nohu, külma-allergiat, “külma ja tühja” neeru korral esinevad lisaks külmakartlikkusele alaselja väsimine või valulikkus, põlvede nõrkus, vile kõrvus, impotentsus, mõnikord viljatus.

Tuleb märkida, et mitte kõik astma, bronhiidi ja teiste nimetatud haiguste vormid ei ole “külma” tüüpi. Kui näiteks haiguse algstaadiumis on bronhiaalastma tavaliselt külmaga seotud, siis ühekülgne ravi võib selle aja jooksul “kuumaks” muuta. Sellisel juhul tuleb soojendamise ja soojuse akumuleerimisega olla ettevaatlik. Kui esineb veritsusi, on palavik, süda kaldub kiiresti pekslema või on keel punetav, ei tohiks üldse soojendamist ette võtta.

Hiinas, eriti Taiwanil ja Honkongis kasutatakse kuumi suvepäevi, et soojendada kehal teatud punkte, mis on seotud siseorganitega, näiteks kopsude või neerudega. Nendele punktidele asetatakse nahka soojendava pastaga plaastrid. Selline pasta saadakse sinepipulbri, riivitud ingveri või ingveripulbri, kaneelikoorepulbri ja vee segamisel, tavaliselt lisatakse juurde veel mõningaid soojatoimelisi ravimtaimi, võib kasutada ka pressitud küüslauku. Kõige parem aeg plaastrite pealepanekuks on hiina kuukalendri yang-metalli päevad, mis sel aastal on näiteks 19. ja 29. juulil ning 7. augustil. Plaastrid asetatakse punktide peale nimetatud kolmel päeval ja hoitakse peal niikaua, et veel ei tekiks nahapõletust (tavaliselt 4-6 tundi).

Sellist ravi oskavad teha hiina meditsiinis pädevad arstid. Mõned punktid on siiski küllaltki kergesti omal käel ülesleitavad. Ise võib proovida näiteks sinepi- või pipraplaastri 2-3 cm läbimõõduga tükkide (või eelpoolkirjeldatud segust isetehtud plaastri) asetamist külmal ajal valutavate liigeste piirkonnas olevatele punktidele, mis on katsudes valulikud. Soojendavat plaastrit liigesele ei maksa kasutada siis, kui liiges on punetav ja soe. Hingamiselundite haigustega võib plaastri asetada rindkerele hingetoru kohale, täpsemalt rindmikuluu ülaosa kohale, kus rangluude otste vahele jääb lohuke. Rohke vesise rögaga köha puhul aitab punkt, mis asub sääre keskosa kõrgusel sääreluu esiservast kahe pöidla läbimõõdu jagu külgsuunas (katsudes on see koht tundlik). “Tühja neeru” puhul võib kasutada punkti, mis asub alakõhul häbemeluu ülaserva ja naba vahekoha keskel.

Teine abinõu, mida traditsiooniline hiina meditsiin soovitab talviste haiguste vastu suvel ette võtta, puudutab toitumist. Hoolimata suvisest soojusest, ei sööda külmkapis mahajahutatud sööke-jooke kohe, vaid lastakse neil eelnevalt üles soojeneda. Soojal ajal võib oma seedimise külma söömise või joomisega (külm õlu!) kergesti rikkuda. Soojendavate plaastrite kasutamise ajal välditakse lisaks külma iseloomuga toitu (rohke toortoit), rasvast, õlist ja magusat. Kuigi see kõlab ebapopulaarselt, aga siiski võib esile tuua järelduse, et jäätis suvel võib soodustada haigusi talvel!

Kolmas moment, mida talvel tõbistel tasub silmas pidada, puudutab suvist kümblemist. Parim aeg supluseks on hommikutundidel, kui õhk ei ole liiga kuum. Jahedustunde tekkimisel pärast kümblust teha harjutusi või kerget sörkjooksu. Siis võtab keha päevasooja paremini vastu.
Lõpuks – rohke liikumine, vastavalt igaühe võimalustele ja vastupidavusele. Seda ütleb meist igaühe kogemuski, et liikuv keha soojeneb, seisev aga jahtub maha.

See lugu on ilmunud paari aasta eest Maalehe lisas "Targu talita".

NB! Artiklis toodud kuupäevad Yang-metalli päevade kohta ei kehti enam. 2010. aastal on yang metalli päevad suvel 9. , 19., 29. juulil ning 8. ja 18. augustil.

Honeste vivere, discere et docere

2010-05-14T00:53:00.000+03:00

Elada vooruslikult, õppida ja õpetada – see on dominikaani munkade poolt sõnastatud elamise reegel. Esimesena kasutas sõnapaari “õppida ja õpetada” inglise munk ja õpetlane Püha Bede´ (Beda Venerabilis 672-735). Igapäevakeelde on siit läinud sõna doktor, mis algselt tähendas õpetajat. Doktorikraadi hakati omistama keskaegsetes ülikoolides ja seda käsitleti algul kui õigust õpetada (licentia docendi).

Vanasti oli arst ehk doktor tervise õpetaja. Ka tänapäeval on õpetamine naturopaatilises meditsiinis (loodusravis) oluline põhimõte. See tähendab, et leitakse aega patsiendile tema haiguse põhjuste, tervise taastamise võimaluste ning tervise säilitamise mooduste selgitamiseks. Patsientide harimine ja julgustamine aitab neil mõista oma vastutust enda tervise eest. Haige saab aru, et mitte arst ei ole tema tervise võti, vaid eelkõige tema ise. Arstile jääb vaid tervistumise algataja au. Ta selgitab patsiendile, mida too seni on valesti teinud ning kuidas asja parandada. Ta õhutab patsienti loobuma tervistkahjustavatest harjumustest, annab soovitusi eluviisi muutmiseks ja toitumise parandamiseks. Sellisele arstile on patsient võrdväärne partner, mitte lollike, kelle arvelt saab teenida. Taoline arst ei mõtle sellele, kuidas suurendada ravimifirmade kasumit, vaid tema jaoks on esmatähtis patsiendi heaolu.

Tänapäeval teame, et meditsiinist sõltub inimese tervis vaid ca 10% ulatuses. Ülejäänud 90% on seotud eluviisi, toitumise, keskkonna ja sotsiaalsete oludega. Meid valitsev massimeedia paraku kultiveerib ühiskonnas tervistlaostavat eluviisi. Mis sest, et korra nädalas näidatakse televiisoris tervisesaadet, kuid ülejäänud aja näeme vägivallast ja alkoholismist täidetud filme. Isegi sina, Brutus! - meie armastatud ETV – igal tööpäeva hommikul kella 9 ja 10 vahemikus näidatakse pereseriaali “Südameasi”, kus osa tegevusest toimub obligatoorselt baaris. Baaristseeni vaatamine mõjub meeldetuletusena – kell kümme saab juba poest õlle kätte. Sest täidetud pokaali nägemine mõjub alkoholilembesele nagu punane rätik härjale. Filmi kordus on siis, kui enamus inimesi töölt koju jõuab – meelde tuletamaks, et on aeg baari minna. Loodan, et see on kogemata nii ajastatud. Oleks hea, kui keegi analüüsiks meie meediat semiootiliselt tervisekasvatuse aspektist, usutavasti võib jõuda huvitavate järeldusteni.

Alkoholismi võib meil õigusega pidada praegusel ajal kõige suuremaks terviseprobleemiks, mis on seotud inimeste eluviisi ja sotsiaalsete oludega. Sel ajal, kui Kreutzwald kirjutas oma “Viina katku” (1840), oli alkoholitarbimine hinnanguliselt alla 3 liitri absoluutse alkoholi inimese kohta aastas. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel oli see juba 7-8 liitrit, mis on see piir, kust algab elanikkonna genofondi pöördumatu kahjustus. Nüüd ulatub see juba 12 liitrini. Meenutame siinkohal, et mõnuained on geneetiline relv, mida inimesed ise enda peal rakendavad.

Seepärast pole imestada, kui tänapäeva nimetatakse ka moraalse kriisi ajastuks. See kriis hõlmab iga eluvaldkonda, võime seda kogeda nii igapäevaelus (tüssamine tänavanurgal), juriidikas-poliitikas (riugastega seadused, mis sisuliselt seadustavad ettekavatsetud pettuse) kuni suure poliitikani välja (nagu hiljuti võisime näha, on sõjakuriteod osa sõjapidamisest). Põhjuseks pole niivõrd see, et enam ei hoolita vanadest rooma õigusest pärinevatest põhimõtetest nagu elada õiglaselt, mitte teha teistele kahju ja anda igaühele seda, mis talle õigusega kuulub (honeste vivere, autem non laudere, suum cuique tribuere). Pigem on põhjus sajandeid moraali alustala rolli kandnud usu kandepinna drastilises vähenemises. See pole mitte juhuslik protsess, sest usk aitab inimest õnnelikumaks teha ja seetõttu temast vabatahtlikult ei loobuta. Kui tuletame meelde, kelle rahadega tehti Venemaal revolutsioon ja aidati võimule bolshevikud, siis mõistame ka, kes on need, kes inimestelt usu ära võtta tahavad. Milleks seda vaja? Ilmselt selleks, et inimesed ei suudaks enam heal ja kurjal vahet teha.

Päris ilma usuta ei ole inimene siiski elada osanud. Seepärast on asemele pakutud kahtlasi surrogaate nagu kommunism, natsionaalsotsialism, liberalism, saientoloogia jt. õpetused. Kuigi nad jutlustavad õnnest, mida lubatakse kõigile õpetuse järgijatele, tuleb see õnn siiski vaid vähemuse õuele, sest on kellegi teise õnnetuse arvelt. Neis õpetustes on puudu üks oluline koostisosa, mis on olemas pika ajalooga suurtes religioonides, näiteks kristluses. See on kaastunne. Ilma selleta ei ole ükski usk moraalne ja elu vooruslik ehk õiglane.

In vitro veritas

2010-05-14T00:47:00.002+03:00

Selline aforism – katseklaasis on tõde – võiks iseloomustada uuriva vaimuga teadlaste püüdu eksperimentide abil tõde päevavalgele tuua. Tegelikult on see parafraseering mitmest mõtteterast. In vino veritas (veinis on tõde) tähendab, et alkoholi on ammustest aegadest kasutatud kui “tõeseerumit” – purjus inimene lobiseb kõik saladused välja. In vivo all mõistetakse elusas organismis või loomulikku, normaalsetes tingimustes arenevat protsessi. Selle paariline in vitro (katseklaasis) tähendab kunstlikes tingimustes esilekutsutud protsessi, aga ka eksperimenti üldse . Siit tuleneb ütlemine, et kunstlikul (ehk in vitro) viljastamisel sünnivad katseklaasilapsed.

Tänapäeva meditsiini nimetatakse tõenduspõhiseks. See tähendab, et katseliselt peab olema tõestatud ravimeetodi või ravimi tõhusus. Iseenesest on see hea põhimõte kõigi uute ravimeetodite ja ravimite hindamisel. Kuid ainult selle põhimõtte tunnistamisega me eitame nii ajaloolist kui isiklikku kogemust ja selliselt hakkab see vastu töötama eneseabi põhimõttele, mis tänapäeval muutub seoses arstiabi pideva kallinemise ja kaugenemisega järjest aktuaalsemaks.

Kuid on selgeks saanud, et esineb veel teisigi ohte. Üks osa neist on seotud tänapäevase arstkonna mässimisega ravimifirmade köidikutesse.

Kas vanasti eestlased oleksid pannud kitse kärneriks? Vaevalt küll. Kuid jälgides tänapäeva meditsiini, võib analoogilist olukorda, mida teisiti nimetatakse huvide konfliktiks, siiski tähele panna. Võtame kasvõi arstide töötlemise ravimifirmade poolt. Jutt ei käi ühekordsest tasuta kohvilauast, seda võib vaadelda kui viisakuseavaldust, mis ei kohusta veel millekski. Kuigi, tasuta lõunaid ei ole. Vanasti eestlased ütlesid selle kohta – kelle leiba sööd, selle laulu laulad.

Kui näiteks mõnele ametimehele tehakse välja puhkusereis ning see avalikuks tuleb, tekib sellest temale kohe palju paksu pahandust (vähemalt siis, kui ta “valesse” erakonda kuulub). Kui selline reis tehakse ravimifirma poolt välja arstile, kellest sõltub firma ravimite patsientidele väljakirjutamine, siis peetakse seda millegipärast normaalseks. Kuidas mõjutaks kohtuniku otsust see, kui ta protsessi ühelt või teiselt osapoolelt raha või nänni vastu võtaks? Tõenäoliselt ei oleks kohtuotsus enam erapooletu. Aga arsti puhul? Ilmselt mõjustaks see retsepti väljakirjutamise otsust ravimifirmale soodsas suunas. Paljud patsiendid on asjade sellisest seisust vaistlikult teadlikud ja võtavad mõne arsti juurde pöördudes omalt poolt meelehead kaasa, et otsustust endale kasulikumasse suunda kallutada.

Siiski ei maksa arvata, et arstid on pahad. Nad on samasugused inimesed nagu kõik teised, pealegi teevad enamasti oma tööd südame, hinge ja täie pühendumisega. Ebaedu põhjus on tihti selles, et patsient satub arsti juurde liiga hilja. Kuid arstide käed on seotud veel sellega, et nad peavad rangelt jälgima ravi eeskirju. See muudab ravi standardseks ja piirab selle individualiseerimise võimalusi.

Tõenduspõhise meditsiini domineerimisega riikides ehk “siinpool suurt hiina müüri” avalduvad arstide ja ravimifirmade vaheliste huvide konfliktid sageli mitmesuguse sponsorluse näol – tasuta koolitused, konverentsid ja konsultatsioonid, väljatehtud reisid ja muud kingitused, aga ka turu sissetöötamine tasuta ravimite ja meditsiinitehnika kinkimisega, samuti “heategevuslike” fondide asutamine, mida kontrollivad ravimitööstusega seotud isikud. Seetõttu on täiesti reaalne oht, et haigetele kirjutatakse välja ravimeid, mis pole neile vajalikud või kirjutatakse sagedamini kui vajalik või suuremas koguses kui vajalik. USA-s näiteks sureb retseptiravimite üledoosist igal aastal umbes samapalju inimesi kui liiklusõnnetuste tagajärjel.

Teine põhjus, mis tänapäevase tõenduspõhise meditsiini seisukohtadesse kriitiliselt sunnib suhtuma, on meditsiiniuuringute rahastamine ravimifirmade või nendega seotud fondide poolt. Tuleb välja, et selline rahastamisskeem ei ole erapooletu. Tulemus – väljatöötatud ravimid ei pruugi olla nende omadustega, mis neile omistatakse. On mõistetav soov näidata ravimi efektiivsust suuremana, kui see on tegelikult, kõrvaltoimeid või toksilisust võidakse jälle vähemana näidata. Silmas tuleks pidada just krooniliste seisundite puhul kasutatavaid ravimeid, sest neid tuleb võtta pikka aega. Seetõttu tekitavad nad ka enam ahvatlust, kuna tõotavad suuremat kasumit kui ägedate seisundite korral kasutatavad ravimid.

Kirjanik ja filmiprodutsent Edward Griffin toob oma raamatus “Maailm ilma vähita” hulgaliselt dokumenteeritud näiteid korruptsioonist ja otsestest võltsingutest ühtedes või teistes meditsiiniuuringutes USA-s. Lähedased materjalid on ka internetist ülesleitavad. Mitmel juhul puudutavad need isikuid, kes juhindusid paar tuhat aastat vanast õpetusest, et võõrast verd inimest võib iga kell tüssata ja kahjustada.

Seda teemat käsitledes ei saa mööda minna Rockefellerite perekonnast. Tuleks alustada nende kunagisest esiisast William Avery Rockefellerist ehk Big Bill´ist (13. nov. 1810 – 11 mai 1906), sest ta on tänapäevalgi paljudele eeskujuks. “Suur Bill” oli ringihulkuv tänavakaubitseja, kes müütas toornaftast ja alkoholist valmistatud mittearstlikke ravimeid, teda tunti kui osavat suli ja kahenaisepidajat, Ta pettis raha vähihaigetelt isevalmistatud ravimi müügiga. See pidi ravima terveks kõik vähid, välja arvatud üksikud liiga kaugele arenenud juhud. Oma rohu eest küsis ta haigetelt 25 dollarit, mis oli tollal inimese kahe kuu töötasu. Ta nimetas end kuulsaks vähispetsialistiks, omamata ise meditsiinilist haridust. Tema ämm, kes võttis Billi imerohtu, heitis selle tagajärel hinge. Naistele müütas ta ravimpille meenutavaid seemneid, unustamata lisamast, et tema rohi võib rasedust katkestada, mistõttu saatis teda suur müügiedu. Õpetuslikel eesmärkidel pettis ta igal võimalusel isegi oma poegi, et nood omandaksid tema riukad. Ta õpetas neile, et kaubeldes tuleb neil alati jääda kasusaajaks pooleks, nii et kauplemise käigus saaks taldrik vahetatud vaagna vastu.

Tema pojast John D. Rockefellerist (8.juuli 1839 – 23 mai 1937) sai edaspidi multimiljonär ja naftamagnaat. Äri ajades oli ta halastamatu ning ei öelnud ära illegaalse teenimise meetoditest. Ta kirjutas terroristlikku Klu-Klux-Klani kiitva raamatu ning enne Teist Maailmasõda rahastas heldelt Natsi-Saksamaad. Kuigi ta ise eelistas homeopaatiat, asutas ta 1901. a. New Yorgis Rockefelleri Meditsiiniuuringute Instituudi, millest sai1965. a. Rockefelleri Ülikool. 1913. a. rajas Rockefelleri Fondi, mille presidendiks oli tema poeg John D. Rockefeller Jr.

John D. Rockefeller Jr. (29 jaanuar 1874 – 11 mai 1960) oli alkoholi keeluseaduse (vastav konstitutsiooniparandus kehtis USA-s 1919-1933) vastane. Tema rahadega asutati Sloan-Ketteringi Vähikeskus. Tema poeg David Rockefeller (12 juuni 1915) on pankur, globalist ning üks maailma mõjukamaid isikuid, kelle eesmärgiks on suurpankuritest koosnev maailmavalitsus. Rockefellerid annetavad ohtralt raha väga erinevates valdkondades. Selline annetamine aitab vältida maksusid, kuid kontroll raha üle ei kao, sest vastutavatele kohtadele raha saanud institutsioonides pannakse perekonnale ustavad inimesed. Kui te kuulete järjekordsetest filantroopidest, kes lahkelt suuri rahasid pakuvad, siis muutuge valvsaks - see võib olla salaplaan tulevikus teie arvel teenimiseks, millest te momendil veel aru ei saa.

Griffini sõnul kontrollib Rockefellerite perekond, olles kartellisuhetes teiste keemia- ja ravimifirmadega nagu IG Farben, valdavat osa Ameerika ravimitööstusest. Kontrollile on allutatud ka meditsiinialased uuringud ning meditsiini õpetamine. Meditsiiniäri kontrollides ollakse maksimaalse kasumi peal väljas. Näiteks ei uurita looduslike ühendite kasulikkust, kuna neid ei saa patenteerida, mistõttu nende kasutamine ei tõota patenteeritud ravimitega võrreldavat kasumit. Samal ajal publitseeritakse artikleid, mis õhutavad järjest laiemalt sünteetilisi preparaate kasutama.

Eelnevalt me selgitasime, et eksperimentaalse tõenduspõhisuse seadmine tänapäevase meditsiini ainukriteeriumiks lõikab läbi meditsiini ajaloolised juured – on ju kogu varasem arstikunst enne eksperimentaalse meditsiini teket põhinenud arstide kogemustel ja tähelepanekutel. Nii kaob unustusse kogu meditsiini ajalugu, sest heidetakse prügikasti kõik see väärtuslik, mille kunagi on kirja pannud Hippokrates, Avicenna ja teised suurkujud. Isegi arst ei saa toetuda oma kogemusele ja elutarkusele, vaid peab aluseks võtma selle, mis kehtivas õpikus kirjas. Aga kui õpikutesse pääsevad eeeskätt farmaatsiakartellide huve kaitsevad teooriad ja seisukohad, siis ei ole neis esitatud tõendid enam teaduslikud, vaid poliitilised. Seega on tegemist samasuguse olukorraga, nagu me hiljuti nägime kliimapettuse organiseerimise juures. Antud juhul on tulemuseks elanikkonna medikaliseerimine – järjest enam leitakse põhjust teile ühe või teise ravimi väljakirjutamiseks, muu puudumisel kasvõi elustiili parandamiseks.

Ärihuvidest lähtuvalt püüavad farmaatsiafirmad igati laiendada psüühikat mõjustavate ravimite, eeskätt anidepressantide, kasutusvaldkonda. Selleks õhutatakse ravimite kasutamist isegi ebamääraste ja laialivalguvate subsündroomsete kaebuste puhul. Diagnoositakse järjest uusi elustiili häirete hulka kuuluvaid psühhiaatrilisi haigusi. Ilmuvad sellised diagnoosid nagu kompulsiivne ostuhäire (neil, kes armastavad ostelda), venna-õe rivaliteedi häire (kui vendadel-õdedel on halb läbisaamine), interneti sõltuvushäire (kui raisatakse palju aega interneti peale), arahnofoobia (ämlikukartus), triskaidekafoobia (number 13 kartus), dissotsiatiivse hulkumise häire (kui noored ei taha kodus püsida), kofeiinist indutseeritud unehäire (kui õhtul on kohvi joodud ja und ei tule), kofeiinist irrutamise häire (kui hommikul pole kohvi saadud) jne, jne. Kui aga on olemas juba diagnoos, saab kindlapeale olema ka tablett selle raviks.

Seepärast ei ole imestada, kui kuuleme aeg-ajalt räägitavat kasututest ravimitest, mida arstid haigetele massiliselt välja kirjutavad, kuid mis hilisematel uuringutel osutuvad platseeboks või teatud juhtumitel isegi ohtlikeks. Paari aasta eest ilmus ka meie ajakirjanduses (vt. Posimees 28. veebruar 2008) ülevaade Suurbritannias Hulli Ülikoolis tehtud uuringust, millest selgus, et levinud moodsate antidepressantide toime on vähe erinev soola või suhkru (platseebo) toimest. Teisitiöeldult, kui teil on kindel usk, et teelusikatäis suhkrut teie tee sees teid terveks ravib, siis paljudel juhtudel see nii sünnibki. Samasugune usk tabletisse andis ka uuritud antidepressantide puhul neile nende ravijõu.

Siinkohal juhiksin tähelepanu sellele, et keegi ei tohiks oma ravi isepäi muuta, vaid peaks alati konsulteerima ravi määranud arstiga, sest on siiski neid, kes arstimeid vajavad kasvõi selle tõttu, et ravimi järsul ärajätmisel võivad vallanduda ohtlikud või ebasoovitavad kõrvalnähud.

Kui me analüüsime depressiooni sagedasemaid riskitegureid, siis enamasti ei suuda antidepressandid siin midagi parandada. Kas antidepressandid annavad töötule tööd? Ehk ainult siis, kui ta varem on töötanud farmaatsiafirmas. Kas nad suurendavad inimese sissetulekut, aitavad pangalaenu tasuda? Pigem vastupidi, sest nende eest makstes väljaminekud suurenevad veelgi. Kas antidepressantidest ja rahustitest pungil zombil on lööki vastassugupoole hulgas? Tõenäosem on, et tal kaob seegi vähene huvi vastassugupoole vastu, mis tal varem oli. Lisaks on antidepressantidel ilmnenud mitmeid ohtlikke kõrvalmõjusid, mida aga ei ole esinenud platseebol. Uuemad uuringud näitavad, et antidepressantide kasutajatel suureneb risk haigestuda teist tüüpi diabeeti 2-3 korda, samuti võib suitsiidirisk suureneda kaks korda, naistel esineb kaks korda enam surnultsünde, enneaegsust ja sünnidefekte, ka luumurdude tekke risk võib suureneda 20-30% ning isegi üldine suremus on olnud ligi 32% suurem. Insuldi risk võib antidepressantide kasutajatel suureneda kuni 45%, võib ilmneda vägivaldne käitumine ja halveneda immuunsüsteemi talitlus.

Kui platseebo osutub ravimist paremaks, tuleb tahtmatult meelde Suure Billi imerohi...

Uuringud näitavad, et kerge ja mõõduka depressiooni ja ärevuse korral aitab üksi kehalise aktiivsuse suurendamisest, et enesetunne märgatavalt paraneks. Sõrkjooksu harrastamine võiks seega olla noorte jaoks antidepressant number üks kerge ja mõõduka depressiooni korral. Talvise depressiooni ehk “talveune” vastu aitab jälle valgusravi, samuti valge aja maksimaalne ärakasutamine õues viibimiseks. Looduslikest antidepressantidest võib kasutada naistepuna, leevendust võib tuua ka melissi- ja punetee. Ja loomulikult tuleks meelt kurvaks teinud asjaoludest üle saada, näiteks elufilosoofia korrigeerimisega. Seda viimast ei tee teie eest ära mitte ükski ravim.

Tolle totum

2010-05-14T00:45:00.000+03:00

Jälgi kõike, et ravida kogu organismi kui ühtset tervikut. Selliselt kõlab loodusravi oluline põhimõte. Kuigi terviku all mõistetakse koolkonniti erinevaid asju, ollakse enamasti ühisel seisukohal selles, et see peaks hõlmama inimest nii keha (füüsilisel), meele (psüühilisel), vaimu (spirituaalsel) ja ühiskonna (sotsiaalsel) tasemel. Kui üks neist komponentidest või nende osadest ei talitle normaalselt, mõjustab see inimest tervikuna.

Terviklikku lähenemist organismile nimetatakse holistlikuks. Holism on õpetus, mille järgi terviklikul süsteemil avalduvad omadused, mis puuduvad selle süsteemi osadel. Idee pärineb Aristoteleselt, kes väitis, et tervik on midagi enamat kui tema koostisosade summa. Termini võttis esimesena kasutusele Jan Smuts oma raamatus “Holism ja evolutsioon” (1926), kus ta defineeris holismi kui looduse kalduvust evolutsiooni käigus moodustada tervikuid, mis on suuremad kui tema osade summa.

Kõige varasemalt ilmus holistlik käsitlus inimesest traditsioonilisse hiina meditsiini. Vana-Hiina õpetus viiest stiihiast ehk viiest muutuvast riigist oli selleks vahepealseks lüliks, mis võimaldas seostada omavahel nii inimest kui teda ümbritsevat loodust ning erinevaid organismi osi ja elutegevuse avaldusi. Selle õpetuse järgi on puu stiihia seotud maksa, silmade, kõõluste-lihaste, hapu maitse, vihastamise, tuule, kevade ja ida ilmakaarega. Seda võib mõista erinevalt. Näiteks, kevadel ereda valgusega (kui lumi veel maas) tekib paljudel fotofoobia ehk valgusekartus. Tänapäeva meditsiin laseb siis tumedad prillid ette panna, hiina meditsiin soovitab lisaks hoolitseda maksa yin eest, sest selle nõrkusel muutuvad silmad valgusele tundlikuks. Teine näide – suurest vihastamisest võib vallanduda silmapõletik, mille raviks hiina meditsiin soovitab välise ravi kõrval maksa harmoniseerivaid rohtusid. Kolmas näide – kui inimesel on ühtaegu silmaprobleemid ja lihaskrambid, saab mõlemast lahti maksa (hiina mõistes) ravimisega.

Keskaegset pärsia teadlast Ahmed ibn Sahl al-Balkhi (850-934) peetakse psühhosomaatilise meditsiini rajajaks. Ta eristas keha ja hinge haigusi ning näitas nende omavahelist sõltuvust. Pärsia arst Haly Abbas ehk Masoudi (suri ca 994) laiendas psühhosomaatilist mõõdet araabia meditsiiniis. Tema “Meditsiinikunsti täielik raamat” tõlgiti osaliselt ladina keelde ja sai Salerno Tervisekooli õpetuse aluseks. Haly Abbas kinnitas, et rõõm ja rahulolu muudavad elu paremaks ning väldivad haigust ja viletsust neil, keda vaevavad mõttetu kurbus, kartus, muretsemine ja ärevus.

Tänapäevane psühhosomaatiline meditsiin kasutabki ühelt poolt holistlikku põhimõtet, teiselt poolt aga uuemaaegset biosemiootilist mudelit, mis tugineb Jakob von Uexkülli umwelt-teooriale.

Holistiline lähenemine tervisele eeldab alati mitme haiguse esinemisel ühise nimetaja leidmist. Kui see on leitud, asutakse seda tihti tahaplaanile jäävat protsessi mõjustama erinevatelt tasanditelt üheaegselt. Gunnar Aarma on kunagi esile toonud need tasandid järgmises tähtsuse järjekorras – õige mõtlemine, õige hingamine ja õige toitumine.

Õige mõtlemine eeldab oma mõtetega endale ja teistele kahju tegemisest hoidumist. Selle aluseks on inimlikkus ehk humanistlik maailmavaade. Asjatut stressi väldime ka sellega, kui seame vaimsed väärtused materiaalsetest ettepoole.

Gunnar Aarma soovitas mitte liialdada täishingamisega, mis võib esile kutsuda hüperventilatsiooni ja selliselt põhjustada terviseprobleeme. Ta soovitas ravi otstarbel kasutada pinnapealset buteiko meetodil hingamist, mille juures veri küllastub süsihappegaasiga.

Õige toitumise teooriaid on palju, mistõttu kasuks tuleb mitte raamatust sõrmega järje vedamine, vaid oma organismi reaktsiooni jälgimine. Siiski on mõningad üldised reeglid, mida on kasulik silmas pidada. Nii on kasulik põletikega vältida põletikku soodustavaid toiduaineid nagu piimatooted, suhkur, punane liha, praetud toidud, kofeiin, alkohol, mõnikord ka maavitsaliste hulka kuuluvaid taimi (tomat, kartul). Need asendatakse põletikku vähendavate toiduainetega nagu kala ja aedviljad. Põletikuvastast toimet saab veelgi suurendada sobivate ürtide ja maitseainete lisamisega toitudesse ning ravimteedega.

Tolle causam

2010-05-14T00:42:00.001+03:00

Ravi põhjust – see on loodusravi oluline põhimõte - otsida üles haigust toitvad tegurid, et need seejärel järk-järgult kõrvaldada.

Mida keegi haiguse põhjuseks peab, sõltub paljuski koolkonnast, mille õpetusest arst või ka patsient lähtuvad. Nii nagu prantslased nägid kõigi ajaloosündmuste taga valitsejate armuafääre (cherchez la femme – otsi naist!), nii peab tänapäeva meditsiin enamuste haiguste suurimaks süüdlaseks pisikuid. On koolkondi, kus nähakse haiguste tekke taga vale toitumist. Psühhosomaatiline meditsiin näeb kehaliste haiguste taga hingeelu probleeme. Hiina meditsiin vaatleb haiguste põhjusena yin/yang tasakaalu ning viie stiihia vahekorra kõrvalekaldeid. Indias ja Tiibetis nähakse haiguste taga keha kolme põhienergia häireid. Kui läheme tagasi ajalukku, siis idamaade tarkused peavad hädade (sealhulgas haiguste) esmaseks põhjuseks inimlikku rumalust.

Oma kandi pealt on õigus kõigil. Õigus on ka vanainimestel, kelle tervis ilmamuutuse ajal halveneb ja kes seetõttu peavad süüdlaseks halba ilma või päikeseplekke. Paha ilma eest saame end ise kaitsta soojate riiete, ahju kütmise ja aknapragude kinnitoppimisega. Kuid päikeseplekkide ja magnettormide vastu ei anna midagi ette võtta, tuleb end sel ajal lihtsalt säästa.

Kindlasti ei ole erinevad põhjused kõigi inimeste jaoks ühesuguse tähtsusega. Iga inimene on oma pärilike iseärasustega ning varasem eluviis ja põetud haigused jätavad oma jälje. Seega on hea, kui teame oma eluviisiga seotud riske ning organismi nõrku kohti, kust haigus kõige sagedamini välja lööb. Samal ajal on mõned põhimõttelised ettevõtmised, mis aitavad väga laia spektri haiguste vastu. Sellisteks on tervisliku eluviisi juurde kuuluv rohke liikumine, sobiv toitumine, suitsetamisest hoidumine ja kehakaalu kontrollimine. Nende tervisliku eluviisi komponentide puudumist käsitletakse kui rea haiguste – näiteks südame koronaartõve – riskifaktoreid.

Kui võrdleme nõuandeid, mida on andnud pika ajalooga meditsiinisüsteemide arstid nendega, mida annavad tänapäeva arstid, siis näeme, et traditsiooniliste meditsiinisüsteemide soovitused on aastasadade jooksul vähe muutunud. Teadusliku meditsiini soovitused aga on mõnikord muutunud juba mõnekümne aastaga diametraalselt vastupidisteks. Põhjus võib olla selles, et tõenduspõhise meditsiini “tõendid” on sageli tugevasti mõjustatud ärihuvidest.

Taolise diametraalse suunamuutuse näitena võib esile tuua suhtumise kolesterooli ja loomsetesse rasvadesse. Veel paar aastakümmet tagasi oli kolesterool demoniseeritud, temas nähti südame koronaartõve olulist riskitegurit, mistõttu soovitati piirata kolesterooli ja loomse rasva poolest rikaste toiduainete tarvitamist ning asendada need osaliselt küllastamata rasvhapetega (taimsete õlidega). Aastate jooksul aga on kogunenud andmed, et sellisele “progressiivsele” toitumistüübile üleminekul koronaartõve sagedus ei langenud. Üks inglaste poolt tehtud uuring näitas “kasulikule“ toidule üleläinud uurimisaluste seas aasta pärast isegi suremuse tõusu 100%! Nüüd on siis jõutud niikaugele, et soovitatakse südamehaigetel mitte kasutada töödeldud toiduaineid, mille pakendil on märge “low-fat” (madala rasvasisaldusega). On ilmunud uurimusi, mis kinnitavad, et kolesterooli langetavad ravimid on mitte ainult kasutud, vaid võivad olla lausa ohtlikud. On selgunud, et kroonilise südamepuudulikkusega haigetel, kelle kolesterooli tase on madal, on suremise risk palju suurem, kui kõrge kolesteroolitasemega haigetel. Lisaks suurendab vere madal kolesteroolisisaldus nakkushaigustesse haigestumise riski. Keskealiste meeste vere kõrge kolesteroolitase ei ole mitte südamehaiguste riskitegur, vaid näitab kõrget stressi taset. Sellistel inimestel vajab organism rohkem kolesterooli, millest ta valmistab stressihormoone. Seetõttu võib neile kasuks tulla kolesteroolirikka toidu söömine, kuid südamehaiguste riski vähendamiseks peaksid nad piisavalt keha treenima, hoidma kehakaalu normis ja talitsema stressi. Vanadel inimestel, kel on kõrge kolesterooli tase veres, võib see olla pikaealisuse näitaja.

Vähe on haigusi, millel on ainult üks tekkepõhjus. Krooniliste haigustega on lugu nii, et esineb rida tegureid, mis haiguse arengut soodustavad, samas on jälle rida asjaolusid, mis haigusele vastu töötavad ehk tervenemisele kaasa aitavad. Seega sõltubki tervis nende kahe rühma tegurite vahekorrast. Kui ülekaalu saavutavad tervist kahjustavad tegurid, siis haigused süvenevad, kui peale jäävad tervist tugevdavad asjaolud, siis haigused taanduvad. Seepärast on mõistlik loobuda igapäevase eluviisiga seotud tervist kahjustavatest pahedest, sest niiviisi nihutame tasakaalu otsemaid tervise suunas. Samas tuleks säilitada kaine mõistus, mitte lähtuda kommertslikest moodsatest teooriatest, vaid eelkõige enesetundest – peale muudatuse tegemist (nagu igasuguse ravi järgselt) peaks tervis paranema, mitte halvenema.

Seoses intensiivpõllumajanduse valitsemisega ja toiduainete tööstusliku rafineerimisega, on poest ostetavad toiduained sageli mineraalide, mikroelementide ja vitamiinide poolest vaesed. Ühekülgsel toitumisel on siis oht mõne eluks vajaliku aine puuduse tekkeks. Samas on toidulisandite turg küllaltki rikkalik, nii et selles orienteeruminegi muutub vaevaliseks. Terve inimene täiendavalt toidulisandeid siiski ei vaja. Esimeseks valikuks võiks vajadusel olla vitamiiniteed, mida on hea juua viirushaiguste leviku perioodil ning varakevadise ajal.

Nakkushaiguste puhul saab esile tuua peamise põhjuse, milleks on haigust tekitava pisikuga nakatumine. Kuid ka siin esineb rida täiendavaid tegureid, millest haigestumine sõltub. Ei tohi unustada, et organismis on olemas normaalne mikrofloora – pisikute kooslus, kellega meie keha on vastastiku kasulikes suhetes ehk sümbioosis. Need mikroobid on meie sõbrad, kes kaitsevad meid teatud määral haigustekitajate sissetungi ning leviku eest, ning hoiavad meie immuunsüsteemi “toonuses”. Seepärast peame alati muret tundma, et raske raviga oma sõpradele liiga ei tee.

Nakatumine tõvestava mikroobiga sõltub organismi vastupanuvõimest (või teisest küljest vaadatuna – vastuvõtlikkusest) haigustekitaja suhtes. Kõige parem kaitse on haiguse põdemise järgselt tekkiv immuunsus. Kiiresti muutuvad viirushaigused nagu gripp aga ei anna püsivat immuunsust. Kontaktnakkuste puhul võib öelda, et sagedasim haigestumise põhjus on pesemata käed. Piisknakkuste korral võib mõju avaldada ka ilmastik. Nii tekivad külmetushaiguste haiguspuhangud tavaliselt sombus ilmaga, päikesepaistelise külma ilmaga need hoopis vaibuvad. Nii juhtus sel aastal kurikuulsa seagripiga – uut oodatud haiguspuhangut veebruaris ei tulnudki, sest ilm oli valdavalt külm ja päikesepaisteline. See on ka mõistetav – päikesekiirgus hävitab viirusi, lisaks on välisõhk kuiv ning selge ilma korral valitseb kõrgrõhkkond – sel ajal on inimesed haigustele vähem vastuvõtlikud.

Via media

2010-05-14T00:36:00.000+03:00

Keskmine tee, sageli ka kuldseks keskteeks nimetatud, on filosoofiline põhimõte, mis tähendab äärmuste (ekstremismi) vältimist. Tänapäeval nimetatakse keskteeks ka kompromissi, kuid sellega on lugu sageli nagu piiri peale kukkunud õunaga. Mäletatavasti kõlas vana anekdoot taoliselt, et nõukogude piirivalvur soovis leitud õuna vennalikult jagada, poola piirivalvur aga arvas, et parem oleks pooleks teha.

Vana-Kreeka filosoofidest kasutasid äärmusi välistava keskmise mõistet Sokrates (469-399 e. Kr.), Platon (428-348 e. Kr.) ja eriti Aristoteles (384-322 e. Kr.). Ka Buddha pidas keskteed vaimseks arenguks kõige sobivamaks. Tema õpetatud kesktee vältis kahte äärmust – lihasuretamist ja selle vastandit, meelelistele naudingutele andumist. Hiinas lõi õpetuse keskmisest Konfutsius (551-479 e. Kr.), tema lapselaps Zisi arendas seda edasi. Selle õpetuse kohaselt on igal inimesel taevane volitus elada Taeva poolt antud loomusega kooskõlas ja jõuda siin ilmas milleski täiuslikkuseni. Määratluse järgi keskmine olek ehk tasakaal on inimeses siis, kui ei ole veel tekkinud rõõmu, viha, kurbust ja naudingut. Kui need tunded tekivad parajal määral, on inimene veel harmoonias. Täiuslik inimene on siiras, kurjade kavatsusteta, ta viib ellu kesktee põhimõtet, võtab vastu, mis saatus pakub, on rahul kõigi muutustega ja jääb alati iseendaks, alamat sorti inimene aga ei hooli keskteest, harrastab manipuleerimist, käib mööda ohtlikke radu ning ajab hüvesid taga.

Üldistused aitavad meil maailmast paremini aru saada. Nende põhjal loome maailma seletava ja lihtsustava mudeli. Hiina kultuuris on selliseks mudeliks õpetus yin´ist ja yang´ist. Ka yin ja yang vahelise tasakaalu hoidmine on nagu keskteel püsimine. Ainult et yin ja yang ei ole äärmused, mille vahel tuleb distantsi hoida, vaid teineteist täiendavad ja toetavad vastandlike omadustega kategooriad. Yangi tähistas vanasti hieroglüüf, mis kujutas mäe päikesepoolset külge, yin hieroglüüf aga mäe varjukülge. Seega on nad ühe terviku erinevad poolused.

Organismist rääkides tähistab yang alati midagi talitlemisega seotut, yin aga seda talitlust tagava struktuuriga seotut. Seega on yin/yang vahekord kehas eelkõige struktuuri ja funktsiooni vahekord. Teisitiöeldult, funktsiooni tugevus peab vastama struktuuri tugevusele. Või lihtsamalt öeldes, me ei või endale lubada teha rohkem tööd, kui keha vastu peab.
Tööd tegev keha soojeneb, seetõttu kuulub soojus talitluse ehk yangi juurde. Talitlust me märkame, sest täheldame kas liikumist või muud muutust. Seega on talitlus (yang) väljapoole avalduv, väline ehk pinnapealne. Et tühi kott ei seisa püsti, siis on tegutsemiseks vaja kas täis kõhtu, energiat, jõudu või muud taolist “kütust”. Seega kuulub millestki täis olemine, küllus, rohkus - igasugune “hüper” - yangi juurde. Ning yin kategooriasse kuuluvad kõik eelnevate vastandid – jahedus, seespoolsus (varjatus) ja tühjus (“hüpo”). Yang ja yin, kuum ja külm, väline ja seesmine ning täis ja tühi on need vastandite paarid, mida hiina arst alati silmas peab ja neid tasakaalustada püüab. Seepärast kutsutakse hiina arstikunsti mõnikord kesktee meditsiiniks.

Et yin ja yang on kõikjal, tuleb tasakaalus olemiseks neid kahte ning nende avaldumiste (külm-soe, tühi-täis jne) vahekorda pidevalt jälgida. Muidu tekivad kehas kõrvalekalded, millel on näiteks kas kuumusele või külmale, liiale või tühjusele viitavad tunnused. Tänapäevane teaduslik meditsiin on oma tähelepanu pööranud rohkem yangile, sest see on ju väline ning kergesti märgatav ja registreeritav – näiteks palaviku kindlakstegemine kraadiklaasiga mõõtmise teel. Seetõttu on lääne arsti jaoks yini puudutav teinekord raskesti mõistetav. Võtame või yin tühjuse sündroomi, millega arstid tegelikult iga päev kokku puutuvad. Yin on, nagu märkisime, külm poolus ja seepärast areneb selle nõrkusel (tühjusel) omamoodi kuumasündroom (tühi kuumus), mida iseloomustab palavustunne peopesades, jalataldadel, tihti ka rindmiku keskel, võib tekkida kerge palavik, enamasti pealelõunasel-õhtusel ajal, öösel aga vaevab higistamine. Tavaliselt kahtlustatakse taoliste haigustunnuste esinemisel tuberkuloosi, sest selle haigusega kaasub alati kopsu yin nõrkus. Alati on parem kahtlustada ja kontrollida, kuna yin nõrkusega patsiendid on tuberkuloosi suhtes teistest vastuvõtlikumad.

Samal ajal on rida teisi haigusi, millega kaasub yin nõrgenemine, näiteks suhkruhaigus või isegi mõne kurnava kõrge palavikuga külmetushaiguse põdemise järel. Noored võiksid meeles pidada, et elupõletamine mistahes vormis (alkohol, tubakas jm mõnuained, seksuaalsed liialdused jne) lõpeb tavaliselt mõne organi yin nõrgestumisega. Vanadus saabub siis varemalt, sest aastate möödudes (üleminekueas) hakkab yin organismis nagunii nõrgenema. Ka kestev stressi all elamine ja tulised emotsioonid põletavad yin enneaegu läbi.

Yin taastamine on vaevaline ja aeganõudev protsess. Tugeva elujõuga noortel taastub see kiiremini, vanemas eas aga raskustega. Kuumadest emotsioonidest hoidumiseks on kasuks olla hingeliselt tasakaalus ja juhinduda näiteks stoikude või kesktee filosoofiast. Tuleks vältida stimuleerivaid vahendeid, sealhulgas kohvi, alkoholi, maiustusi ja soojendavaid vürtse. Kasuks tulevad mitmekesised toitvad vitamiinirikkad toidud, sealhulgas idandid (lutsern, aduki uba, mung-uba jt), teraviljadest oder, oatoidud, kalatoidud, noorloomade liha, pardi-, hane- ja küülikuliha, õunad, arbuus, seesamiseemned, mesi, piim, nõgesetee, mesilasema piim jm. Kuna yin taastumist soodustavad toidud on sageli jaheda iseloomuga ning seeduvad raskemini, siis on parem neid tarvitada korraga väiksemas koguses, kuid selle eest sagedamini.

Yangi vähesuse (ehk tühjuse) korral areneb kehas külmasündroom – inimene muutub külmakartlikuks, käed-jalad külmetavad ja on katsudes külmad, toit võib tunduda maitsetu ning võib ilmneda kalduvus kõhulahtisusele. Selline olukord võib areneda näiteks ühekülgselt ja kestvalt toortoitudega liialdamise järgselt, sest toored toidud on alati külmema iseloomuga kui termiliselt töödeldud. Siis tuleb kasuks sooja toidu söömine, mida maitsestatakse soojatekitavate maitseainetega nagu ingver, kaneel, piprad, nelk, basiilik, lambalääts, mädarõigas, sibul, küüslauk jt. Lihatoitudest on head soojendajad lammas, hirv ja kana. Veel annavad sooja kreeka pähklid, vaarikad, metsmaasikad, õietolm, nisuidandid, forell, merevetikad, zhenshenn ja mesilasema piim.

Need olid näited, kuidas hiina arst kahe sündroomi korral sobivatele ravimitele lisaks annab patsiendile soovitusi toitumiseks. Tegelik olukord võib alati olla keerulisem, sest samal ajal kui keha ühes osas täheldame kuumasündroomi, võib keha teises osas olla külmasündroom.

Kesktee põhimõte on tänapäeva meditsiiniski rakendatav – kombineeritud ravi näol, mille puhul me ei jää lootma ainult ühele ravimoodusele, vaid kasutame parema tulemuse saavutamiseks ka täiendavat (komplementaarset) ravi.

KÜSIMUSED JA VASTUSED

2010-03-22T11:18:00.000+02:00

Väljaanne “Tervendaja”

Mille poolest eristuvad hiina meditsiini diagnostika- ja ravimeetodid lääne meditsiinis kasutatavatest?
Tuleks eristada hiina traditsioonilist meditsiini ja tänapäevast hiina meditsiini. Kaasaegses hiina meditsiinis on kasutusel samad tänapäevased diagnostikameetodid, mis meilgi (kompuutertomograafia, kliinilised ja laboratoorsed uurimismeetodid jne), nende abil saavad tervisehädad läänepärase diagnoosi (nagu suhkruhaigus, hüpertooniatõbi, südame isheemiatõbi, haavandtõbi jne). Kuid kõrvuti läänepärase diagnoosiga eristatakse Hiinas haigusi veel traditsioonilise hiina meditsiini põhimõtteid järgides. Selle juures on suureks abiks pulsi- ja keelediagnostika, mida teaduslik meditsiin tänapäeval alahindab. Nii lahatakse läänepärane diagnoos veel omaette alarühmadeks ja saadakse sellised diagnoosid nagu maksa qi pärsitus, põrna yangi vähesus (tühjus), neeru yini tühjus jne. Sageli on mitme lääne diagnoosi taga vaid üks hiina diagnoos – lääne meditsiin tavaliselt ei seosta lihaskrampe ja nägemishäireid omavahel, hiina meditsiini seisukohalt võib mõlemi taga olla maksa yin vähesus.
Ka Hiinas on olnud kõige laialdasemaks raviviisiks suukaudne ravi. Kasutatakse palju traditsioonilisi ravimtaimedest valmistatud ravimeid, mis korrigeerivad just eelpoolnimetatud hiinapäraseid sündroome. Nii ei ravi hiina arst mitte niivõrd näiteks haavandtõbe, vaid tugevdab mao yin´i kui see on nõrk, taastab maksa qi liikumise selle pärsitusel või kasutab soojendavaid rohtusid, et saada lahti külmast maos. Need on häired, mis haavandtõvehaigel võivad esineda.

Miks on eestlased eriti viimastel aastatel hakanud hiina meditsiinist rohkem abi otsima, on sellest vaimustunud, omaks võtnud ja enesetäiendust sel alal jätkavad?
Siin võib olla mitu põhjust. Üks on see, et meil hiina meditsiini praktiseerivad arstid on saanud hiina meditsiini alal parema väljaõppe, mistõttu ravi tulemused on paremad. Teine põhjus võib olla see, et tänapäevane meditsiin muutub meil osale inimestest järjest raskemini kättesaadavaks. Seetõttu pöördutakse rohkem alternatiivsete võimaluste poole. Kuid ei saa salata ka seda, et ravimiäri suure lobitöö tulemusena õhutatakse nii arste kui patsiente kasutama forsseeritult farmakoteraapiat, mis sageli toob kaasa soovimatuid kõrvalnähte. Seda võib teisiti nimetada (ajutiseks) tervenemiseks tervise reservi arvelt. Negatiivne kogemus tavameditsiinist on üks põhjus, miks otsitakse alternatiive.

Nõelravil on oluline koht alternatiivmeditsiinis. Populaarsust kinnitavad ka Teie kodulehekülge külastajate arvukus ja probleemide rohkus. Milline on kõige ekstreemsem tervisehäda, millega on teie käest abi otsitud.
Ma ise ei pea nõelravi ainuvõimalikuks ravimooduseks. See on vaid üks meetod, mida võib proovida siis, kui muud meetodid pole osutunud piisavalt tulemuslikuks. Nõelravil on oma näidustused ja vastunäidustused. Nii ei pruugi kurnatud organismi puhul nõelravi anda head tulemust, siis tuleks kasutada kõigepealt keha turgutavaid suukaudseid vahendeid, mille kasutamises Hiinas on aastatuhandete pikkune traditsioon.
Minu arust on kõige ekstreemsem soov vanadust välja ravida. Elu saab küll pikendada, kuid mitte noorust tagasi tuua.

Miks eestlastel nii sageli kurk ja kõrv valutavad ning esineb kroooniline või allergiline nohu, mis ravile ei taha alluda.
Kui pidada silmas kurguvalu, siis hiina meditsiin jaotab selle põhjused välisteks ja seesmisteks. Välist tüüpi on külmetushaigustega kaasuv kurguvalu, mille teke on sageli seotud ilmastiku kapriisidega ja sel ajal levivate viirustega. Meil seostatakse põletikke bakteritega, kuid tuletame meelde, et bakterid paljunevad seal, kus neil on soodus pinnas – viirused valmistavad selle pinnase ette. Aga kui me vaatleme seesmiste põhjustega seotud kurguvalu – need on tavaliselt kroonilised põletikud – siis siin tekib bakterite arengule soodne pinnas organismi seesmiste muutuste-kõrvalekallete foonil. Me võime süüa kilode kaupa antibiootikume, ent kui need muutused jäävad alles, on ka bakterid uuesti platsis. Kuna lääne meditsiin nendele muutustele tähelepanu ei pööra, on ta taoliste krooniliste haiguste ravimisel mõnikord üsna saamatu.
Allergiad on uuemate arusaamade põhjal seotud organismi ülemäärase steriilsusega. Nii nagu looduses on vajalik liikide mitmekesisus, samamoodi on see kehtiv ka organismi mikrofloora kohta.
Vasomotoorset tüüpi krooniline nohu, mis on põhjustatud limaskestade tursest, võib olla seotud toiduallergiatega. Konservante ja toiduvärve täis toiduained, suitsetatud ja soolatud tooted, õlu, koola-joogid – kõik need võivad soodustada limaskestade turset ja selliselt takistada ninahingamist.
Kõrvavalu võib noortel olla ka sellest, et külma ja tuulise ilmaga mütsi pähe ei panda või minnakse külmal ajal märgade juustega välja. Nii et põhjus võib olla kiirustamises või tahtmises popilt käituda. Mood ja tervis on vastandmõisted.

Kuidas suhtub hiina meditsiin kurgumandlite lõikusesse. Tavaline on see, kui esimese angiini järel saadetakse eestlane kohe lõikusele.
Traditsioonilises hiina meditsiinis vaadeldi organismi kui kuningriiki, kus igal organil on omad ülesanded, mida ta täidab kas hästi või halvasti. Stalini ajal räägiti – pole inimest, pole probleemi. Kui valikmeetodiks on kirurgia, siis on tegu analoogilise põhimõtte ülekandmisega riigi tasandilt organismi tasandile. Sellega ühtlasi tunnistatakse võimetust või oskamatust taastada organismi tervist muude meetoditega.

Närviline elu ja majanduslangus vähendab elurõõmu, sealjuures ka nooremasse keskikka jõudnud meestel potentsi. Toimetusel on läbi mitme inimese laekunud info, et te olete mehi tänu nõelravile just selles elulises küsimuses aidata saanud. Kas vastab see tõele? Ja kuidas mehed ennast ise kõige õrnemast kohast kaitsta saaksid.
Hiina meditsiin käsitleb pidevat stressi kui põhjust, mis enneaegu kurnab välja neeru essentsi ehk mehel seemne. Nõeltega saab kergesti korrigeerida seksuaalhäireid, mis on seotud näiteks liigse kuumusega südames. Neeru essentsi enneaegse kulumise korral on kasuks hoopis teatud seksuaalne piiramine või seksuaalpraktikad, kus mees ei kuluta oma “essentsi”. Kindlasti tuleb kasuks piisav puhkus, sobiv kehaline koormus, kehakultuur ja kümblemine. Neil meestel, kel “neeru tuli” on nõrk (jäsemed on külmad ja esineb pidev külmatunne), mõjuvad hästi “neeru tuld” ergutavad vahendid. Toidutaimedest on sellisteks laugud (eesti vanasõna – kui sööd sibulat ja kala, siis seisab nagu tala). Hiinas kasutatakse analoogiliselt mitmeid loomseid preparaate, näiteks jooksuajal eemaldatud hirvesarvedest valmistatud preparaate.

Siit edasi meeste teemal: väga palju räägitakse eenäärmest. Jääbki selline tunne, et eesnäärmest oleneb, kas mehel on potentsi või seda pole. Kas kinnitate seda arvamust või lükkate ümber, st on veel teisi olulisi tegureid, mis mehe seksuaalset võimekust pärsivad.
Eesnäärme probleemid võivad mõjustada potentsi, kuid mitte kõik ühtemoodi. Aastatega käib kaasas eesnäärme healoomuline suurenemine. Tavaliselt jääb see sinna aega, kus kehakaal meestel hakkab suurenema. Hiina meditsiin ütleb, et kuhjub lima ja niiskus. Sellega võib kaasuda neeru tule nõrgenemine, mille puhul sibulast ja küüslaugust on abi.. Kui nn “alumises soojendis” (vaagnaõõne elundites) koguneb niiskus ja kuumus, tekib kalduvus selle piirkonna elundite põletikeks, sealhulgas eesnäärmes. See halvendab meeste võimekust, sest seks (mis tekitab kehasse kuumust juurde) halvendab seisundit. Siis tuleks kuumusest-niiskusest lahti saada. Antibiootikumidega ravi võib aidata, kuid mitte alati, sest need kõrvaldavad vaid kuumust. Kindlasti tuleb kasuks tähelepanu pööramine sellele, mida süüakse-juuakse. Niiskust ja kuumust tekitavad toidud (magus, rasvane, alkohol) võivad probleemi süvendada, aga ka stress ja keevad emotsioonid, mis samuti kehasse kuumust lisavad.
Ka külm või külm ja niiskus võivad väikevaagnasse koguneda, enamasti nõrga neeru tule või nõrga põrna yangi foonil, aga ka külmetuse järgselt. Probleem on komplitseeritum selle poolest, et seiskunud külmal on kalduvus muunduda kuumuseks – tekib põletiku ägenemine. Niiviisi tekivad külmetusest ägenevad eesnäärme probleemid.

Ühes oma intervjuus olete öelnud, et südant kahjustab stressiga seotud erutus, aga ka liigne rõõmustamine. Kõige parem vaimne seisund on õndsustunde taoline. Kuidas praegustes rasketes oludes hingerahu säilitada, millest alustada – ehk mõtlemisest?
Jah, mõtlemine olgu selline, et me ise asja hullemaks ei mõtleks. Aitab, kui hindame materiaalsetest väärtustest enam vaimseid – raske aeg aga on igati soodus õppimiseks, tuleb vaid silmad ja meel avatuna hoida. Mitte mingil juhul otsida abi meelemürkidest ja sõltuvusainetest – neist saadud ajutine leevendus on tulevase heaolu arvelt, enamasti samal määral kui kiirlaenude puhul.

Traditsiooniline hiina meditsiin õpetab, et inimese keha on terve siis, kui ta on harmoonias. Toit on üks harmoonia saavutamise vahendeid. Mis häirib teid arstina kõige rohkem eestlaste toitumisharjumuste juures?
Globaliseerumine on muutnud inimeste toitumisharjumusi kogu maailmas. Eelkõige puudutab see rämpstoidu osakaalu tõusu igapäevases toitumises. Isegi maal elavad inimesed on loobumas oma toidu kasvatamisest. Uus elu ei soosi meil enam väikeloomapidamist, sellest tulenevalt pole sõnnikut maa väetamiseks ja siis ei hakata enam ka kartulit ja aedvilja kasvatama. Linnainimesed aga isegi ei tea, millest nad on ilma jäänud, sest nad pole normaalset toitu kunagi saanudki. Kaupluseriiulitelt vaatab vastu eluliste toitainete poolest vaene toit, mis on küll läikivalt pakendatud ja kõiksugu maitseparandajatega ahvatlevaks muudetud, kuid keha selle söömisest piisavalt jõudu juurde ei saa. See sunnib rohkem sööma, lisaks suurendab stress näljatunnet. Nii muutuvad inimesed ülekaalulisteks, mida süvendab liikumisvaegus.
Üks ema tundis kunagi muret – ei tea mis lapsel viga on, nagu paar banaani ära sööb, hakkab kõht valutama. Ta ei tulnud selle peale, et lapse organism on veel rikkumata ja tundlik ning süüdi on hoopis mürke täis toit.

Kas võib tuua seoseid konkreetse toiduaine ja haiguse vahel – nt kes armastab saia-magusat, sellel ... maks ja magu läbi, kes burgereid ja friikaid... või tekitab liha mingeid seesmisi„võnkeid”
Valgejahutooted ja maiustused soodustavad niiskuse ja kuumuse kogunemist organismis. Lihtsustatult öeldes – kuumus soodustab kõiksugu põletikke, niiskus aga suurendab kehakaalu. Burgerid ja friikad on tüüpiline rämpstoit, mis samuti kuhjavad organismi kuumust ning lima-niiskust. Seda teeb ka rohke rasvane liha. Samal ajal toorsalatitega liialdamine jahutab keha ning kui seedimise tuli (põrna yang) jääb nõrgaks, võib kehas koguneda külm ja niiskus. Maksa põletab aga kõige sagedamini kohviga liialdamine (näiteks, kohvi joomine igapäevaselt).

Hiina meditsiin soovitab aastaaegadega kooskõlas toitumist. Kas eesti oludes on raske seda järgida? Ja millised oleks teiepoolsed soovitused, et selle järgmisega teise äärmusesse ei laskutaks.
Inimesed elavad aastaaegadele vastavalt ka siis, kui nad sellest midagi ei tea – kui on külm ilm, pannakse end soojemalt riidesse ja eelistatakse süüa rammusamat toitu, mis rohkem sooja annab. Terve keha ja korras mõistus ütlevad ise, kuidas toimida. Ei pea vägisi mingit kindlat süsteemi järgima, lihtsalt juhinduda enesetundest. Kirjanduse uurimisest on kasu siis, kui oleme kahevahel ega suuda otsustada, kuidas on õigem talitada.

Paljud inimesed kurdavad unepuudust ja põhjendamatuid paanikahäireid. Kuidas saavutada rahulik uni ja tasakaal iseendas?
Inglased ütlevad “My home is my castle” – mu kodu on mu kindlus. Igaühel peaks olema selline paik, kus ta tunneb end kodus olevat. Tuletame meelde Gunnar Aarma nõuannet – töömuresid ei tohi koju kaasa tuua. Just välise ilma probleemid, sealhulgas töömured, on need, mis tihti une ja kodurahu ära viivad. Abistava võttena soovitas Aarma Buteiko meetodil hingamist – üks variant oli selline, et enne koduuksest sisenemist olla mõnda aega ukse taga kägaras, kus hingamine muutub pinnnapealseks ja veri küllastub süsihappegaasiga. See toimib rahustavalt, aidates muresid koduukse taha jätta.
Und aitab parandada jalutuskäiguga meele lahutamine õhtupoolikul rahulikus keskkonnas. Mitte vaadata vägivallafilme ja vältida erutavaid tegevusi. Juua melissilehtedest või nurmenukuõitest teed. Mõelda häid mõtteid, näiteks kuidas saan lähedastele head teha.

2007 aastal viibisite Hiinas, enne reisi tegelesite koguni hiina keele õppimisega. Mis oli see, mis teid seal kaugel maal kõige enam köitis? Kui oleks võimalik, kas oleksite nõus teatud aastad oma elust Hiinas elama?
Nüüd, kus pensionini ei ole enam väga pikk aeg, ei tunne enam vajadust pikalt võõrsil elamiseks. Kuid Hiinat külastada oleks sellegipoolest suur rõõm. Kõige enam köitis seal aga tavaliste inimeste heatahtlikkus ja sõbralikkus.

Inimesed on erinevad – ühed taluvad suvist kuuma hästi, teiste jaoks on 25-27 kraadi sooja liig mis liig. Kuidas õigesti talitada, et tervis ei kannataks?
Külmakartlikele on suvekuumus mõnus, kuid neile, kes on seesmiselt niigi liialt kuumad, on väline kuumus raskesti talutav. Läbipõlenud inimene ei talu palavust, seepärast hoidugem ennast enneaegu läbi põletamast - lastes peale liigse stressi, küttes üles kuumi emotsioone või harrastades elupõletamist selle erinevates vormides – adrenaliinitekitavad situatsioonid, alkohol, tubakas või kuumad beibed.

“Maalehe” foorum

Kas Teil on olnud juhust ka endal Hiinas käia ja kuivõrd sealsed inimesed oma rahvameditsiini kasutavad? Kas on haiglaid, kus selliseid ravivõtteid nagu keele järgi diagnoosimine, ka päriselt kasutatakse?
Meil on ju ka Eestis oma rahvameditsiin, kuid enamik inimesi eelistab sellele siiski tablette ja muid kiireid vahendeid.

Kui ühe meie hiina meditsiiniga tegelevate arstide ühenduse - Klassikalise Hiina Meditsiini Seltsi - delegatsioon külastas paar aastat tagasi Xinjiangi hiina traditsioonilise meditsiini hospitali, hämmastas meid hiinlaste oskus võtta maksimaalne oma ajaloolisest meditsiinist ja kaasaegsest tehnoloogiast. Kompuutertomograafia on nende traditsioonilises haiglas sama tavaline nagu meie haiglates, seda ja muud kaasaegset aparatuuri kasutatakse haigusele läänepärase diagnoosi panemisel. Samal ajal oli ravi haiglas traditsioonilistest põhimõtetest lähtuv, mis sisaldas ka traditsioonilist diagnostikat. Keelediagnostika on üks olulisemaid diagnostikameetodeid traditsioonilises hiina meditsiinis. Haigete vaatamisel eeldati ka meilt, et oleme keelediagnostika alustega tuttavad. Hiina meditsiini meetodeid kasutavad arstid ei saa hakkama keelediagnostikat kasutamata.

Kui Mao Ze Dong omal ajal andis korralduse Hiinas traditsioonilist meditsiini edasi arendama hakata, oli põhjuseks see, et läänepärane ravi oli tollases majandussituatsioonis hiinlaste jaoks ülemäära kallis. Nüüd on kaasaegsed ravimid neil apteegilettidel sama tavalised kui nende oma ravimid. Seepärast on tugevatoimelised kaasaegsed ravimid sageli ka esimene valik, ent kui soovitud tulemust ei saavutata, täiendatakse ravi oma ajaloolise meditsiini meetoditega.

Meie inimestega on samamoodi. Mugavuse mõttes haaratakse selle järele, millest loodetakse kiiret abi. Kui aga tulevad tagasilöögid, otsitakse alternatiivseid võimalusi. Sageli kehtib ka tervise kohta see ütlemine - kaua tehtud, kaunikene.

Väikese skeemi erinevatest keelepiltidest võib leida järgnevalt aadressilt http://www.chinalifeweb.com/news/tongue-chart.html

Konspektiivse ülevaate keelediagnostikast võib leida järgnevalt aadressilt http://gancao.net/diagnosis/tongue.coat … ties.shtml

Mida saab üldse öelda keele ja pulsi järgi inimese tervisliku seisukorra kohta? Ja miks just keel? Kui usaldusväärane selline asi üldse on ja palju seda kasutades eksimusi ette tuleb?

Kui me vaatame keelt, siis see on nagu pilgu heitmine keha sisemusse. Muutused, mida näeme keele peal, esinevad tõenäoliselt ka siseelundites. Mõistagi pole keel ainuke asi, mida vaadata. Vaadatakse juba inimese kõnnakut, kehahoidu, kuidas ta voodis lamab, uuritakse nägu, labakäsi, kõrvu - ühesõnaga kõike, mis silma paistab. Kuid see, mida näeme keele pealt, on mõnevõrra usaldusväärsem. Pulss iseloomustab hetkeseisu, seda mõjutavad isegi hetkelised emotsioonid, keel aga näitab pikemaaegset seisundit.

Mõistagi ei asenda keele vaatamine või pulsi katsumine kaasaegset diagnostikat, kuid see on asendamatu hiinapärase diagnoosi panemisel. Diagnoos lääne meditsiinis ja hiina meditsiinis on täiesti erinevad asjad. Näiteks, kui keelekeha on kahvatu (normis oleks see helepunane), võib hiina meditsiinis diagnoosida põrna qi vähesust. Lääne arstile ei ütle see mitte midagi, veel hullem, see põrn, millest räägib hiina meditsiin, ei ole üldsegi see anatoomiline organ, mida peetakse silmas kaasaegses meditsiinis. Sellegipoolest võib hiina meditsiini arst ainuüksi sellise keele leiu alusel anda näiteks soovitusi toitumise parandamiseks.

Millele viitab, kui lapse keel pole mitte ühtlaselt roosa ja ilus, vaid sees on laigud? Millistele probleemidele võib selline asi viidata? Mida peaks uurima?

Hiina meditsiini arsti huvitaks nüüd edasi, et millised need laigud on, kus nad asuvad jne. Tõenäoliselt on tegemist nn. geograafilise keelega, kus katt on keelelt piirkonniti koordunud. Normaalselt on keel kaetud ühtlase õhukese valge katuga, nii et katuta alad paistavad silma punaste laikudena.
Teaduslikus meditsiinis seostatakse geograafilist keelt eelkõige toitumishäirete ja vitamiinivaegusega. Hiina meditsiin seostab seda organismis yin (see on üks hiina meditsiinile ainuomaseid üldistusi, mis on seotud keha rakulise ülesehitusega, on samal ajal passiivne, rahulik ja "külm" osa) nõrgenemisega erinevatel põhjustel. Siis võivad ilmneda yin vastandi - yangi liiaga (teine hiina meditsiini üldistus, mis on seotud kõige talitluslikuga, see on samal ajal aktiivne, rahutu ja "kuum") seotud probleemid.
Yin võib nõrgeneda viletsa või väära toidu kasutamise tagajärjel (organismil jääb puudu toitainetest, et keha rakustruktuure üles ehitada), kofeiini sisaldavate produktide (shokolaad, koola) kestval tarvitamisel, maiustustega liialdamisel, mõne palavikuhaiguse järgselt, kestvatel emotsionaalsetel põhjustel (lasteaiastress, kodustress, vanemate stressi ülekandumine jms). Sellistel lastel on kalduvus muutuda hüperaktiivseteks ja see võib olla esialgu ainus täheldatav muutus. Edaspidi võivad ilmeda sügavamad probleemid, näiteks öine higistamine või väikesed palavikud päeva teisel poolel. Probleemi algstaadiumis ei pruugi tänapäevased uurimismeetodid olulist kõrvalekallet tuvastada.

Kui keel on pikemat aega juba valge olnud (1,5 kuud). Kas Hiina meditsiin oskab sellele vastata.

Õhuke valge katt keelel on normaalne. Paks valge katt võib esineda järgmistel juhtudel.
1. Külmetushaiguste puhul - siis on tavaliselt lühiaegselt.
2. Toiduseiskusel, näiteks peale prisket pidusööki - tavaliselt lühiaegselt.
3. Külma ja niiskuse kogunemisel organismis nõrga põrna (nõrga seedimise) foonil tekib keelele märg libe valge katt; kui koguneb valdavalt niiskus, on katt pealtnäha rasvane. Külm ja niiskus võivad organismis koguneda rohke külma iseloomuga toidu, näiteks rohke toorsalatite tarvitamise tagajärjel. Niiskust tekitab näiteks rohke piimatoitude tarvitamine. Külmale viitab külmatunne ja külmad jäsemed, niiskusele raskustunne, lisaks võib esineda väsimus, vormitu väljaheide. Toitumise muutmisel seisund paraneb.

Keel on praguline ja lõheline . Keegi ei oska vastata miks keel just selline on. Kas Hiina meditsiin oskab selgitada.

Lõhedega keel iseloomustab yin või kehavedelike nõrkust organismis. Lõhed keele keskosas on rohkem iseloomulikud mao yin vähesusele (siis ei talu inimene kuuma ja vürtsist toitu), lõhed keele servadel võivad iseloomustada ka vedelike ammendumist. Tihti on lõheline keel vähese katuga või katuta ja punetav, mis iseloomustab kuumuse liiga organismis (tühi kuumus). Kui lõhed on rohkem keeletipu piirkonnas, on südame või kopsu yin nõrgad (näiteks on pulss kiire või esineb ärritavat kuiva köha), lõhed keskosas näitavad mao yin vähesust, lõhed keele tagaosas neeru yin vähesust.

Mida teha, kui stress? Mis aitaks pingeid natuke maandada?

Mine metsa!

See vanade eestlaste soovitus on tänapäeval saanud väära varjundi, kuid see oli vanasti omal kohal soovitus nende jaoks, kel elumere lained üle pea kippusid lööma. Tänapäeval on kirjutatud sadu raamatuid stressiga toimetulemise meetoditest, kuid siiani pole ühtegi sellist abivahendit veel leiutatud (kui vanade eestlaste kratt välja arvata), mis näiteks aitaks pangalaenu või liisingut maksta. See tähendab, et mõnikord ei jää meil muud üle, kui muuta stressitekitavasse asjaolusse suhtumist, ehk teisitiöeldult mõelda nii, et me oma mõtlemisega iseennast (ja ka teisi) ei kahjustaks. Seda nimetataksegi õigeks mõtlemiseks. Selliselt väldime oma mõtlemisega stressi süvendamist.

Piisav liikumine, soovitatavalt looduskaunis kohas (ka metsas või pargis), aitab meil emotsionaalset tasakaalu taastada. Kindlasti tulevad siis meile pähe head mõtted, mis vaevavatele probleemidele lahendust pakuvad.

Mõned teevad endale liiga sellega, et ülemäära "vedelat stressi" (kohvi) tarvitavad. Peame meeles pidama, et keha vajab puhkust ja pidev tagant piitsutamine kurnab organismi välja. Väljakurnatud organismi töövõime langeb ja see võib omakorda saada täiendava stressi allikaks.

Hoolitsege selle eest, et saate piisavalt magada. Krooniline magamatus alandab töövõimet ja ei lase kehal taastuda. Tulemuseks on organismi läbi põlemine.

Mõni püüab stressi maandada alkoholi abil. See on tegelikult enese petmine. Saavutatud lõdvestus on ajutine ja avansiks tulevase rahu arvelt.

Kerget leevendust võivad pakkuda ravimteed. Sobivad rahustavad taimed nagu pune, meliss, piparmünt, nurmenukuõied, palderjan, ubaleht, südamerohi, humalakäbid jt lõhnavad või mõrumaitselised taimed.

Kes tahavad veel midagi varem kirjutatust stressi kohta lugeda, võib mõningaid mõtteid leida järgnevast

http://kodu.neti.ee/~ok003a/zhongyi/stress.html
http://www.hot.ee/sanbao/natur/roomus.html

Olgem rõõmsad!

Potents. Mida teha, kui enam palju pole järele jäänud?

Siis tuleb sellega, mis on, mõistlikult ringi käia.

Aga kui pikemalt seletada, siis peame probleemi lahkama sügavamalt. Kui on tegemist noorema mehega, kes ei ole elupõletamist harrastanud, tuleks meenutada, kas jalad sageli külma kardavad. Kui see on nii, võib põhjus olla selles, et nn "neeru tuli" (neeru yang) on nõrgavõitu. Siis on heaks abiks neeru "soojendavad" vahendid nagu sibul ja küüslauk. Tuletame meelde vanasõna "kui sööd sibulat ja kala..." Ka soojaandvad vürtsid on siis omal kohal. Ravimtaimedest aitavad neeru yangi ergutada kilejas hundihammas (Astragalus membranaceus), pehme väänkellukas (Codonopsis pilosula), zhenshenn (Panax ginseng). Hiinas on populaarne vahend sellistel puhkudel ka hirve sarvedest (jooksuajal ära lõigatud)valmistatud preparaadid.

Hiina meditsiin seostab potentsi neeru energia tugevusega. Teine mõiste, mida siin kasutatakse, on nn neeru essents. Hiina traditsioonis on essentsi meestel seostatud otseselt seemnevedelikuga ja see on üks kolmest pärlist, mida ei tohi meelevaldselt raisata. Eriti puudutab see aastates meesterahvast - siis soovitatakse harvemat seksuaalelu. Ka neil, kes elavad ja töötavad väga tugeva stressi tingimustes, saab neeru essents enneaegselt otsa. Hiina meditsiin soovitab essentsi toitmiseks kasutada röstitud musta seesami seemneid (võib lisada putrudesse, tarvitada pidevalt), meie taimsetest vahenditest võiks analoogiliselt kasutada (lisada pudru sisse) nõgeseseemneid, kui vererühk on normis (neeru yin ei ole kahjustatud), sobivad sidrunväändiku seemned (võib mõne grammi purustatult lisada omletisse). Mitte unustada kehakultuuri või lihtsalt rohket liikumist!

Neile, kes on tegelenud intensiivse elupõletamisega, jääb sageli üle pakkuda ainult tagantjärele tarkust. Alkohol, suits, seksuaalsed liialdused - kõik see nõrgestab ka neeru hiina mõistes. Eriti tuleks karta narkootilise toimega sõltuvusttekitavaid aineid. Nende tarvitajate kohta öeldakse, et tarvitasid oma rõõmud liiga ruttu ära.

Kas hiina meditsiinis on mõni kaval nipp, mis aitaks liigseid kilosid kiiremini hävitada? Mida hiinlased üldse paksuks minemisest arvavad?

Kavalad nipid võivad olla tervisele kahjulikud. Kõhnumisvahendid on äriartikkel ja kahjuks on ka hiinlased õppinud hästi äri ajama. Ärimeest aga huvitab eelkõige müügiedu, mitte see, kas müüdavast kaubast kasutajale ka abi on. Ma ise usaldaksin sellistest vahenditest ehk ainult lootoseteed.

Hiinas õpetatakse lastele maast-madalast õiget toitumist. Mõned söömisega seotud nõuanded on neil lausa vanasõnadena kasutusel. Näiteks, sada sammu peale sööki (tee peale sööki väike jalutuskäik), kolm viimast suutäit jäta söömata (ära söö küllastustunde tekkimiseni).

Hiinlaste arvates on see lima ja niiskus, mis hakkab kehakaalu kasvatama. Kui seedimise jõud (põrna qi) ja seedimise tuli (põrna yang) on mingil põhjusel nõrgestunud (näiteks kroonilise stressi tingimustes või vale toitumise tagajärjel), hakkab kehas kogunema patoloogiline niiskus ja sellest moodustunud lima. Ülekäte läinud suur rasvik on lima kõhus, tselluliit on lima naha all, veresooni lupjav rasvveresus aga lima veresoontes.

Appi tulevad vahendid, mis ühest küljest aitavad limast-niiskusest lahti saada, teisest küljest aga reguleerida isu. Lootosetee on isu reguleerija, aga kui tarvitame söögi juurde selliseid maitseaineid nagu sinep või mädarõigas, aitame selliselt lima vähendada. Hiinlased soovitavad kehakaalu langetamiseks süüa rohkelt oatoite. Eriti heaks peetakse punast värvi aduki ube (nende hiinakeelne nimetus ongi "pisikesed punased oad). Samuti karpkala ja teised lähedased kalad on hinnatud. Ravimtaimed, mis siia rühma kuuluvad, on enamasti diureesi suurendava toimega, meie taimedest näiteks võilill ja maisi emakasuudmed ("maisijuuksed").

Seedimise (hiina mõistes põrna) normaliseerijana on populaarsed hiina datlid ehk jujuubid (Zizyphus jujuba kuivatatud viljad, hiina keeles dazao). Neid lisatakse putrudesse. Hiina ravimtaimedest, mis aitavad taastada normaalset seedimist, võiks nimetada kilejat hundihammast, pehmet väänkellukat, valget pojengi, mandariinikoori jt, mida kasutatakse seda tüüpi liigkaalu korrigeerimiseks nii taimsete tõmmistena kui ka toitudesse lisatuna.

Kui peame liigse pinge all elama, tuleks tarvitada mingit moodust stressi ohjeldamiseks. Kindlasti mitte unustada liikumist, kehakultuuri. Võib tarvitada lõhnavatest ürtidest teesid nagu meliss, piparmünt, pune, köömned, naistepuna jt.

Mõningaid üldisi soovitusi neile, kes sooviksid kaalust alla võtta. Kõigepealt jäta menüüst välja või piira kõrge kalorsusega toiduainete hulka nagu suhkur, alkohoolsed joogid, margariinid, koor, juust, kastmed, punane liha, koogid ja kondiitritooted. Suurenda puuviljade ja juurviljade osakaalu. Kasuta rohkem maitsetaimi nagu küüslauk, sinep, mädarõigas, ingver, pune, oregano, basiilik, tshillipipar jt. Kasuta orgaaniliselt kasvanud toitu, selles on rohkem elujõudu virgutavaid komponente nagu mikroelemendid ja vitamiinid, mistõttu toiduvajadus on väiksem. Õhtune söök ärgu jäägu liialt hilja peale ega olgu külluslik. Ära jäta toidukorda vahele, muidu tuleb järgmine toidukord liialt koormav. Närimiskummist on parem loobuda, sest see võib söögiisu suurendada. Parem on teha mitu väiksemat söögikorda kui üks väga rikkalik. Rohke toidu söömise järgselt eritub verre enam insuliini, see aga soodustab rasvade ladestumist (siis tekib söömise järgselt tugev roidumus ehk vajadus leiba luusse lasta). Rasvade põletamine toimub insuliini madala taseme juures veres.

Lõpuks üks toiduretsept, mis sobib kasutada neil, kel käed-jalad külmetavad ja esineb pidev külmatunne.

50g maapähkliõli aetakse pannil kuumaks ning lisatakse veidi sichuani pipart (võib asendada musta pipraga), 200g viilutatud lambaliha, 10g ingverilõike ja 100g sibulat ning praetakse. Maitsestatakse soola, äädika ja valge veiniga. Süüa korra päevas. Roog ergutab neeru ja seedimise tuld.

Kas nõelravi aitab kõiki või võib see mõne inimese jaoks ka (elu)ohtlik olla? Millised on levinumad haigused või vaegused, mida nõelraviga ravitakse?

Nõelravi näidustuste suhtes viitaksin siinkohal EAA kodulehel vastavale rubriigile

http://akupunktuur.ee/noelravi-naidustusi

Üldiselt võib vastuvõtlikkus nõelravi suhtes olla erinev. Patsientideks sobivad kõige paremini täiskasvanud täies elujõus inimesed. Kurnatud inimeste ja vanurite puhul saab nõelravi teha piiratult ja ettevaatusega. Õieti tehtuna nõelravis ohtu tervisele ei ole. Küll peavad nõrgad patsiendid peale protseduuri aja maha võtma, ei ole hea planeerida sellesse perioodi vaevanõudvaid tegevusi. Ka on osal inimestest peale protseduuri meteotundlikkus suurenenud.

Nõeltega ei ravita nakkushaigusi ja kasvajaid.

Tahaks rasedaks jääda. Kas oskate abi anda, kui on tekkinud probleeme rasedaks jäämisega?

Lapse saamisel on kaks osapoolt, kusjuures probleemid võivad puudutada kumbagi osapoolt. Seepärast on abielupaaril alati soovitatav lasta end kaasaegsete meetoditega uurida, et leida probleemi põhjus.

On tõsi, et nõelravi kuuri ajal tuleb rasedaksjäämist ette. Mõnikord soovitatakse sel ajal suguelust isegi hoiduda - siis paranevad ka haigused kiiremini. Siiski ei aita nõelravi mitte kõigi viljatusprobleemide korral. Kui munajuhad on kroonilise põletiku tagajärjel liidetest ummistunud, ei saa ainult nõelte peale lootma jääda.

On mõned äärmiselt lihtsad võtted, mis mõnel juhul on tulemusi andnud. Kui nn. neeru tuli on nõrk (jalad kipuvad külmetama), võib loode emaka seina mitte pesastuda või katkeb rasedus varakult. Mõnikord on siis aidanud alakõhul olevate punktide soojendamine moksasigariga (neid on mõnes loodustoodete poes müügil). Üks selline punkt asub alakõhu keskel, võrdsel kaugusel nabast ja häbemeluu ülaservast. Seda punkti võib pendeldavalt või väikeste ringikestega soojendada 5-10 min päevas, eriti ovulatsiooniperioodil. Soojendused ei pruugi sobida neile, kel keel on punetav või põsed pidevalt õhetavad, kindlasti mitte teha põletike korral alakõhus.

Olen kuulnud, et on taimi, mis leevendavad allergia ja astmanähte. Kas oskate selle kohta midagi öelda?

Hiina meditsiinis eristatakse astmal ja allergiatel palju erinevaid vorme, mis kõik eeldavad erinevat ravi. Seepärast ei saa siin anda universaalseid soovitusi, mis kõigile aitaksid.

Tüüpiline astma (mis ägeneb talvisel ajal ja mida pole veel kaua ravitud) ning paljud allergiad (näiteks heinanohu, mille puhul ninaeritis on vesine) klassifitseeruvad kui külma tüüpi haigused. Hiinas kasutatakse sellise astma ägenemisel eefedra ürti koos soojendavate droogidega nagu inverijuur, kaneel, pronks-lutiklill, lagritsajuur jt. Sellisele astmaatikule võivad soodsalt mõjuda ka toidule lisatud soojendavatoimelised vürtsid (must pipar, laugud, tshilli jt).

Astma korral kaasub hiina meditsiini tõlgenduse kohaselt alati liigne limaproduktsioon ja piltlikult väljendudes - külm ning lima ummistavad kopsud, mis tekitavad hingamisraskuse. Lima aga viitab nõrgale seedimisele. Seetõttu hiina meditsiin soovitab astma korral piirata seedimist nõrgestavaid toiduaineid (piimaproduktid, valgejahutooted, maiustused, rasvased ja õlised toidud, alkohoolsed joogid, külma iseloomuga toidud nagu toorsalatid jt). Hästi mõjuvad sinep, mädarõigas, naeris, merikapsas (laminaaria), kreeka pähklid, mandli- ja aprikoosiseemned.

Astma ja obstruktiivse bronhiidi korral sobivatest taimedest võib veel nimetada liivateed, sookailu, aniisi- ja apteegitilli seemneid.

Siia näitena külma tüüpi allergia ja astma korral sobiva pudru retsept. Võetakse 50g riisi, keedetakse veega pehmeks ja segatakse sisse 50g peenestatud kreeka pähkli tuumi (neid võib eelnevalt veidi röstida). Süüa soojalt nii hommikul kui õhtul.

Heinanohu korral võib tarvitada lusikahaaval mett, millesse on segatud musta pipart ja ingveripulbrit.

Allergiatega on mõnikord häiritud maks (hiina mõistes). Et maks kaldub "kuumenema", (siis on allergianähud seotud punetusega, näiteks punetavad silmad), siis võib proovida kasutada maksa korrastavaid taimi (piparmünt, meliss, käbihein).

Olen vanem inimene ning pidev probleem, et ei saa normaalselt magada. Tarbin unerohtu. Oskate ehk soovitada, mida teha? Ei taha iga õhtu rohtu võtta ja ikka kell 5 ärgata.

Unetusel on hiina meditsiini õpetuse kohaselt mitmeid vorme, millest neist igaühe ravi nõuaks veidi erinevat lähenemist.

Nii on noortele iseloomulikud unehäired, mis on seotud maksa üliaktiivsusega. Siis on rohkelt häirivaid unenägusid, päeval võib esineda ärritatus, täistunne roidekaarealusi, silmade punetus või mõrumaitse suus. Raviks sobivad rahustavad teed - meliss, piparmünt, kollane karikakar, käbihein, palderjan. Vältida kohvi ja teisi erguteid. Teha sporti ja liikuda rohkelt värskes õhus.

Tüsedatel inimestel diagnoositakse sageli lima ja kuumuse kogunemist. Unetust neil leevendaks kaalu langetamine. Kasulikud on õhtused jalutuskäigud, mitte süüa õhtul liiga hilja ega liiga palju, samuti raskeltseeditavaid rasvaseid toite.

Vanematel inimestel tavaliselt unevajadus väheneb. Unetus võib siis olla seotud nõrga südame ja põrnaga (hiina mõistes). Siis võib esineda veel südamepekslemine, unustamine, väsimus või isutus, toit ei tundu maitsev, väljaheide võib olla vormitu. Kasuks võivad olla viirpuu, südamerohi, nurmenukuõied, pehme väänkelluka juur, jujuubid, jalutuskäigud päeva esimesel poolel. Võib teha hea une padja, mille täidiseks saab kasutada humalakäbisid, melissilehti, lavendliõisi jt, rahustavaid ja lõhnavaid taimi.

Üleminekueas (võib ka varem ette tulla) hakkab organismis yin nõrgenema ja häirub südame side neeruga. Tulemuseks võivad olla unehäired, millele sageli lisandub paha tuju, südamepekslemine, kohin kõrvus, palavustunne peopesades ja jalataldadel, raskemal juhul ka öine higistamine. Kehakultuur, veeprotseduurid, vitamiinirikas toit, ravimtaimedest sealõuarohi, iisop, südamerohi ja viirpuu võivad olla leevenduseks.

Kui uinuteid on pikka aega tarvitatud, võib organism olla nendega harjunud. Kevadel ja suvel, siis kui valget aega on rohkem, võib proovida öö unerohuta läbi ajada, kasutades samal ajal taimseid vahendeid.

Olen kuulnud, et nõelraviga saab aidata inimesel vabaneda sõltuvushaigustest. Kas ka Järva-Jaanis tehakse sellist nõelravi, mis kergendaks näiteks inimesel suitsetamisest loobumist? Kas on ka selliseid mõjutatavaid punkte, mis aitaks inimesel võidelda alkoholismi probleemiga?

Neid meetodeid, mida kasutatakse sõltustest vabanemiseks, on mitmeid. Ma ise ei kasuta selle juures nõelu, vaid kleebin leukoplaastriga kõrvaestal asuvatele punktidele ühe hiina taime - lehmalille - seemned. Hiljem saab patsient vajadusel (suitsuisu tekkimisel) neid punkte ise mistahes ajal masseerida. Selle tulemusel suitsuisu annab järele.

Alkoholism on tõsisem probleem, sest alkohol kahjustab närvisüsteemi ja sellega isiksust ning nõrgestab tahteomadusi. Kuid ilma vankumatu otsuseta pahest loobuda jääb tulemus kahtlaseks. Vastu inimese enda tahtmist pole võimalik alkoholismist lahti saada.

Lisaks tuleb sõltuvushaigel edaspidi igal juhul vältida kontakti sõltuvusttekitava ainega. Tuleb vastu võtta kindel otsus jääda elu lõpuni alkoholist (tubakast) priiks. Mitte vähimatki järeleandmist!

Lugedes vastust teemale sõltuvushaigused, tekkis uus küsimus: kas igas koguses alkoholi tarbimine mõjub organismile halvasti? On ju teada, et nn kergem või lahjem alkohol on laialt levinud stressimaandaja ning paljud eesti mehed veedavad õhtu teleri ees paari õlut libistades.

Kõigel, mida teeme, on oma mõju ja samal ajal on kõik suhteline.

Kui pidada silmas praegu Eestis alkoholi tarvitamise massilisust, siis tekib küll tahtmine öelda, et igasugune alkoholi tarbimine on kahjulik. Sest - annad kuradile sõrme, võtab terve käe ja ülejäänu takkajärgi. Igapäevane alkoholi libistaja (olgu või õlle näol) ei ole enam vaba inimene, ta on sõltuvushaige, ta on alkohoolik. Stressi maandamine on ettekääne. Kui inimene mõtleb - saaks see päev ometi õhtale, saaks hakata õlut libistama, siis on ta juba kadunud hing. Järgmisena mõtleb ta - sest pole midagi, et ma ka hommikul ühe õlle võtan, tööl ei märka seda keegi. Järgmisena ei suuda ta ära öelda õllest enne autorooli taha istumist. Lõpuks istub ta koos omataolistega prügikasti serva peal ja filosofeerib odekolonni libistades kõige kaduvuse üle...

Kõikidega õnneks ei juhtu nii, kuid väga, väga paljudega on läinud just sedamoodi. Igaüks mõtleb algul, et temaga nii ei juhtu. Kuid tuletame meelde - põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega.

Mõistagi suudab terve organism lagundada märkimisväärse koguse igasuguseid mürke ja seetõttu tullakse puhtalt välja isegi märkimisväärsetest alkoholimürgistustest. Kui asi piirduks palgapäevadel klappimisega, polekski see nii hull. Kuid igapäevane alkohol eluviisi osana on ohtlik.

Tarbimisühiskonna apologeetidele võib tunduda televiisori ees diivaninurgas lösutav õlleuimas kodanik riigile kasuliku nähtusena - täidab riigikassat, ostab kriitikavabalt kõike, mida reklaamis näidatakse (ilma et tal neid asju vaja oleks) ja valimistel valib erakonna, kelle plakatid on kõige suuremad või valimisreklaamid kõige pöörasemad. Kuid siin ilmas on kõik omavahel seotud ja kui ühtedel hakkab halvasti minema, läheb lõpuks ka ülejäänutel.

Kui huumoriga öelda, siis mõnikord võib alkohoolik ka omal kohal olla. Mulle meenub siin üks paarikümne aasta tagune juhtum - olin refleksoteraapia alasel täiendusel ühes arstide täiendusinstituudis suures Nõukogude Liidus - üks narkoloog (sõltuvushaigeid raviv arst) tunnistas viimasel õppepäeval (narkoloogide väljaõpe refleksoteraapias kestis siis üks kuu), et kogu selle aja jooksul õnnestus tal kaine olla vaid üks päev!

Selline probleem. Nimelt opereeriti selga oktoober 2007 (4-5 lüli prolapsia).
Peale operatsiooni käisin taastusravil samuti olen käind kiropratktiku juures, füsioterapeut on koostanud harjutuste kava, refleksioloogi juures käind jne.
Nüüd detsembris kirurg süstis iga kuu tagant blokaadi selga.
Probleem selles, et selg on ikka kange, jäik ja kohati ka valutab.
Kas oleks nõelravist abi sellise probleemi puhul???

Kaugelt on muidugi raske probleemi hinnata, tõenäoselt leiaks see lahenduse kopleksse ravi kasutamisel, millest ühe osana võiks kõne alla tulla ka nõelravi.

Meie tervis sõltub alati kahest tegurite rühmast - üks neist kallutab organismi haiguse suunas (haigestumist soodustavad tegurid), teine töötab haigusele vastu. Kõik sõltub sellest, kumb pool jääb peale. Nii ei piisa alati ainult ravist, tuleb hoolitseda ka selle eest, et kõrvaldada kahjustavaid tegureid. Sest ka lülivaheketta prolaps ei tekkinud mittemillestki, miski pidi selle teket soodustama.

juba mitu aastat võidelnud hemorroididega ja tean, et see on probleemiks paljudel naistel.
Kehakaaluga probleeme pole, liigun keskmisest rohkem, aga arst soovitas lihtsalt veel rohkem sporti teha.
Kas Teie oskate midagi soovitada?

Hiina meditsiinis tõlgendatakse hemorroide kui energia ja vere seiskumist pärasoole piirkonnas. Soovitatakse tarvitada rohkesti juur- ja puuvilju, mis väldib kõhukinnisuse teket, vältida vürtsiseid (teravamaitselisi) toite, magusat ja alkoholi. Kasuks on käia tualetis kindlal kellaajal, et harjutada organismi kindla rütmiga.

Sel ajal kui haigus ei ole äge, võib õhtul (voodis) teha järgmist harjutust. Sissehingamise ajal pingutatakse pärasoole sulgurlihast (ja kõiki vaagnapõhja lihaseid), väljahingamisel kõik lõdvestatakse. Teha 108 korda.

Mida arvate keele-, naba- jms rõngastest?

Selliste asjade kohta on üks filosoof kunagi öelnud - o tempora, o mores! (oh aegu, oh kombeid!)

Kui kõrvarõngad välja arvata, siis on rõngastamine minu arvates tänapäevane seksuaalse kallakuga rituaalne toiming, ümberlõikamise ja muude sarnaste traditsioonilistes ühiskondades levinud tegevuste odav aseaine. Rõngastamisega püütakse demonstreerida enda kuulumist täiskasvanute ehk suguküpsete hulka.

Kui aga rääkida keele kasutamisest ravi eesmärgil - siis on tõepoolest olemas vastav akupunktuuri haru - vt näiteks järgnevalt aadressilt:

http://www.tongueacupuncture.com/achievementsE.htm

Järgnevast aga võite lugeda lugu juudi noormehest, kes suri keeleneetidest saadud nakkuse tagajärjel

http://www.wellsphere.com/general-medic … ing/372716

Laps pissib voodisseKas oskate soovitada midagi, kui juba täitsa suur laps pissib voodisse? Siiani pole aidanud mingid rahvatarkused ega nipid, arst ütleb, et küll kasvab välja, aga stress on suur, eriti lapsele endale.

Hiina meditsiinis seostatakse voodimärgamist kõige sagedamini "tühja" neeruga, neeru Yangi (ehk neeru tule) nõrkusega, sellele võib lisanduda põrna yangi (seedimise tule) nõrkus. Siis on iseloomulikud külmad jäsemed (eriti jalad), vilets mälu, väsimus, väljaheide võib muutuda vormituks, keel on kahvatuvõitu, keele servadel võivad olla hambajäljendid. Selliste tunnuste olemasolul aitavad neeru yangi tugevdavad taimsed vahendid. Sellisteks oleksid sidrunväändiku (Schizandra chinensis) viljad, kileja hundihamba (Astragalus membranaceus) juured, pehme väänkelluka (Codonopsis pilosula) juured jt. Meil apteekides müüdav zhenshenn sobib samuti. Rahvameditsiinis kasutatakse nõgese seemneid, mida võib lisada küpsetamisel jahu sisse.

Toitu süüa ainult soojana. Mitte liialdada toortoitude ja külma iseloomuga toiduainetega (toiduainete jaotuse kohta soojadeks ja külmadeks võib lugeda järgmisest lingist http://kodu.neti.ee/~ok003a/zhongyi/toitumine.htm ). Õhtul piirata vee tarbimist, enne voodisse minekut tühjendada põis, vältida õhtul erutavaid tegevusi, seiklusfilmide vaatamist.

Võib teha soojendusi alakõhule nagu kirjeldasime rubriigis Tahaks rasedaks jääda.

Kas nõelte panemine on väga levinud,kuulsin,et massöörid nüüd ka panevad nõelu,kas võib neid usaldada ja millised ohud on kui panijad ei ole küllaltki professionaalsed

Eestis tohivad ametlikult nõelravi teha vaid need, kel arstidiplom taskus. Ent häda ajab härja kaevu - kui järjekorrad erialaarsti juurde on kuudepikkused, otsitakse muidki lahendusi ja lepitakse ka vähemprofessionaalsete tegijatega.

Protseduuri ohutus sõltub paljuski väljaõppe sügavusest. Arstide puhul pole karta, et tehakse ilmseid anatoomilisi väärarvestusi. Näiteks, kui rindkere piirkonnas torgata nõel liiga sügavale, võib vigastada kopsu, mille tulemuseks võib tekkida õhkrind - õhk tungib pleuraõõnde, kops vajub kokku ja inimene võib lämbuda.

Hiinas ja paljudes teistes riikides kestab hiina meditsiini alane väljaõpe kuni viis aastat. On selge, et paarinädalane või kuuajaline väljaõpe ei garanteeri piisavaid oskusi. Kindlapeale peab valdama pulsi- ja keelediagnostikat ning hiina sündromoloogiat - need tuleb selgeks saada ka arstidest nõelatohtritel.

Kas nõelraviga on võimalik ravida või leevendada liigesehaigusest (ilmselt midagi reuma moodi) tekkinud valusid. Valud on kõige enam õlgades ja öösiti, liigutades vähem. Haigel vanust 75 aastat. Sellised ägedad valud alates sügisest 2008. Kui haige põdes enne liigeste haigestumist angiini, kas nende kahe haiguse vahel võimalik seos?

Nõelravi võib olla üks liigeshaiguste kompleksravi meetoditest, kuid see ei pruugi alati olla ainus ja õige meetod. Öösel tekkiv ja liikumisel leevenduv valu viitab qi ja vere seiskusele - sellisel puhul hiina meditsiin soovitaks kindlasti kasutada lisaks vere ja energia liikumist soodustavaid ravimeid.

Parema ülevaate saamiseks soovitaksin tutvuda mõne aasta eest ilmunud Bob Flaws raamatukesega "Artriit" sarjast "Hiina meditsiin ravib".

Angiini ja liigesvalu vahel võib olla seos, kuid see ei pruugi olla selline nagu seda tavaliselt näeb lääne meditsiin (angiinist provotseeritud reumaatiline põletik). Hiina meditsiini valgusel on küllalt tõenäoline võimalus seegi, et kõrge palavik kahjustas organismis verd ja yini, mis soodustas vere seiskusega seotud valu avaldumist.

Kui elate Tallinnas, võite näiteks pöörduda dr. Galina Suidre poole. Kontaktandmed võite leida järgmiselt lingilt http://www.hot.ee/hiinamed/est/3.html

Kas käte suremise, valutamise vastu on nõelravist abi, karpaalkanali sündroom. Milline on koosmõju liigese süstidega, ohud, vastunäidustused.

Karpaalkanali sündroom tekib neil, kes kätega palju tööd peavad tegema. Vanasti käsitsilüpsi aegu oli see tüüpiline lüpsjate haigus, väga sage on see näiteks kokkadel. Siit ka viide sellele, mis aitaks tõbe vältida - muuta tegevusvaldkonda. Tänapäevane elu sunnib töökohast kümne küünega kinni hoidma, seetõttu ravime.

Karpaalkanali süstid on kiire moodus, et valust kuuks-mitmeks lahti saada. Süste korratakse paar korda, seejärel jääb üle operatsioon - närvi pitsumist põhjustav kanal lõigatakse lahti.

Nõelravi võib olla üks osa karpaalkanali ravist, kuid seda ei maksa teha süstidega samal ajal. Nõelravi võiks eelistada siis, kui käed surevad öösiti, ent rasket tööd kätega enam ei tehta. Akupunktuuri võib kasutada ka juhtudel, kus kanal on juba lahti lõigatud, aga valud püsivad. Nõelravi on ohutu, kuid kui raske käsitsitöö jätkub, ei pruugi tast kasu olla.

Mehel diagnoositi eesnäärme suurenemine, biopsia tulemus näitas, et tegemist on healoomulise suurenemisega. Kas oskate midagi omalt poolt ka selle raviks soovitada.

Eesnäärme healoomuline suurenemine on meesorganismis toimuvate loomulike vananemisprotsesside väljendus.

Hiina meditsiinis kasutatakse mitmeid preparaate, üks kommertspreparaatidest on müügil nimetuse all Qian Lie Xian Yan Wan. See sisaldab niisuguseid taimi nagu lehmalill (Vaccaria segetalis), kilejas hundihammas (Astragalus membranaceus), põõsas-pojeng (Paeonia suffruticosa), lagrits (Glycyrrhiza uralensis) jt. Lisaks kasutatakse niisugustes ravimites
hiina nelgi ürti, merevetikat Sargassum, merevaiku, võilille ürti ja juurt, teelehe seemneid, mauriitsiuse hobuvitsa juuri, pehme väänkelluka juuri jt taimi.

Hiina meditsiinis lähtutakse eesnäärmeprobleemide ravimisel hiina sündromoloogiast. Sagedased kõrvalekalded healoomulise eesnäärme suurenemisel on näiteks neeru neeru yangi vähesus, neeru yin nõrkus, kuumus-niiskus alumises soojendis jne.

On mõned kodumaised taimed, mis tulevad eesnäärme suurenemisel kasuks. Paljud neist on diureetilise toimega ja parandavad uriinieritust. Siia kuuluvad teelehe lehed, nõgese juured ja lehed, linnurohu ürt, kuldvitsa ürt ja leesikalehed. Kasulikud on kõrvitsa seemned, mida võib süüa peotäie hommikul ja õhtul. Toidulisanditest võib tarvitada neid, mis sisaldavad mikroelemente seleeni, tsinki ja küllastamata rasvhapped. Linaseemeõli sisaldab samuti kasulikke küllastamata rasvhappeid, linaseeme ise võib leevendada kaasuvat kõhukinnitust ja vähendada kusemisvaevusi.

Soovitatakse piirata piimaprodukte, rasvaseid toite, mitte süüa õhtul hilja liha, vältida kofeiinijooke, alkoholi, suitsetamist ja stressi.

Selline tunne, nagu oleks keel kuuma teega ära põletatud. Mis võiks olla põhjus?
Kas Teie olete ravinud ja/või oleksite nõus konsulteerima/suhtlema meilitsi?

Juhul kui ei ole mingil põhjusel tekkinud keele enda põletikku (glossiiti), võib mõelda ka keele reaktsioonile kehas esinevatele haiguslikele muutustele. Mõnede ravimite tarvitamise järgselt võib keel samuti tundlikuks muutuda.

Kui keel on muutunud tundlikuks vastusena kehas asetleidvatele protsessidele, on see tavaliselt punetav ja märgib ära kuumust kehas. Kuumust on kahesugust - n. ö. "täis" kuumus ja "tühi" kuumus. Täis kuumus tekib kas palavikureaktsioonist haigustele, liigsetest emotsioonidest, liialt kuuma iseloomuga toidust (rasvane, vürtsine toit, alkohol). Tühi kuumus iseloomustab yin ("külma" osa) läbipõlemist.

Kui tundlik ja punetav on keeletipp, on liiga palju kuumust "ülemises soojendis", enamasti südames. See käib kaasas ülemäärase muretsemisega, ärevusega, stressiga. Kui punetavad ja tundlikud on keeleservad, on inimene olnud ülemäära ärritunud ja kaldub kergesti vihastuma. Keele keskosa punetus ja tundlikkus viitab kuumusele maos, siis võivad näiteks olla kõrvetised. Kui tundlik ja punetav on keele tagaosa, on kuumus alumises "soojendis" ja esinevad probleemid põiega või teiste väikevaagna elunditega.

Kuin yin kehas on tugevasti nõrgestatud, on kogu keel katuta, punetav ja tundlik - tühi kuumus avaldub ka keelel. Siis on inimene pahas tujus ("vana toriseja"), pealelõunati on palavustunne või väike palavik, öösiti võib esineda higistamist.

Üks inimene jutustas, kuidas tal kunagi tekkis keeleotsa haavand. Kirurg opereeris haavandit, kuid keeleots ei paranenud. Hiina meditsiini seisukohalt ei saanudki paraneda, sest tal oli parajasti abielulahutus käsil ning haavand keeleotsal oli organismi reaktsioon sellele (emotsioonidest tingitud liigsele kuumusele südames).

Acta non verba

2010-03-08T09:27:00.000+02:00

See levinud moto – teod, mitte sõnad – on teises sõnastuses mitmed aastakümned eestlastegi hulgas populaarne. Pean silmas “Viimasest reliikviast” pärit käibefraasi “meil lobisemise eest palka ei maksta”. Seega loeb vaid kätega kordasaadetu, mitte osava suuvärgiga suure linna tegemine.

Aegade algusest peale on ette tulnud, et inimeste teod ja sõnad ei lähe kokku. Siis vabandatakse ennast välja, öeldes – tee minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Kui seda räägib vana mees, kel tegude kordasaatmiseks enam palju aega ei ole jäänud, võib see tagantjärele tarkusena isegi õige olla. Kuid ülejäänud juhtudel peaksime silmas pidama antud inimese poolt reaalselt korda saadetut, mitte ilusaid sõnu ja lubadusi. Eriti valimiste eel.

Vana-Hiinas vaadeldi kõnevõimet kui südame omadust, sest inimese meel ja tema hingeelu usuti olevat südamega seotud. Ka eestlased kergendavad südant sellega, et midagi hinge pealt ära räägivad.

On inimesi, kes kohe kuidagi ei suuda oma suud kinni pidada. Nähtust nimetatakse logorröaks. Liigne lobisemine ja jutukus võib olla haigustunnus, mis kaasub maniakaalsusega, aga esineb ka tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häirega lastel. Hiina meditsiin vaatleb “sõnapidamatust” kui märki ülemäärasest kuumusest kehas, mis jõuab ka südamesse ja muudab meele rahutuks. Teisteks kuumusele viitavateks tunnusteks võivad olla palavustunne, ülemäärane aktiivsus, jahedalembus, näopunetus, janu, suukuivus, nahamädanikud, kiire pulss ja tume uriin.

Vanemate inimeste omaette rääkimine või torisemine on märk nn. “tühjast kuumusest” – neil on aastatega “rahulik ja külm” yin osa kehas nõrgenenud, mistõttu tekib suhteline “kuuma osa” (yangi) ülekaal. Noortel esineb sagedamini kas liigsetest “kuumadest” emotsioonidest tingitud või kuuma iseloomuga söökidest-jookidest põhjustatud kuumuse kogunemine kehas. Kuumust tekitavad magusad, rasvased, õlised ja vürtsised toidud, mõned toitudesse lisatavad ühendid (E-ained, näiteks glutamaat), kofeiinisisaldavad joogid (peale rohelise tee), energiajoogid ja loomulikult tulivesi (alkohol) kõikides oma vormides. Kuna emotsioonidega seotud kuumus on seotud eelkõige maksaga (hiina mõistes), tulevad kasuks maksa harmoniseerivad taimed nagu meliss või piparmünt, ka kerged rahustid pune ja palderjan.

Sõnade abil saame end teistele inimestele arusaadavaks teha. Seega on kõne kommunikatsioonivahend ja sõnad info edastamise abinõu. Info edastamisel aga on oluline selle tõepärasus ja täpsus. Ka organismisisesi esinevad mitmed info ülekandeteed, mis algavad nii väliskeskkonnast kui keha sisemusest infot registreerivatest retseptoritest, neilt lähtuvad signaalid (“sõnumid”) jõuavad närvide ja vere vahendusel mitmesuguste organite ja kudedeni ning kesknärvisüsteemi info analüüsi keskustesse. Selle tulemusena kindlustatakse keha sisekeskkonna stabiilsus ning organismi adekvaatne reaktsioon väliskeskkonna stiimulitele. Kui info (signaalide) edastamine organismis saab häiritud, arenevad tõsised kõrvalekalded – närvihaigused, psüühikahäired, endokriinsüsteemi haigused, kasvajad jt.

Ühiskonna normaalseks talitlemiseks on samuti vaja, et info liiguks seal takistusteta ning oleks adekvaatne ja moonutamata. Ka infot analüüsivad ja otsuseid vastuvõtvad keskused peavad talitlema häireteta. Kui info on väär (valedega vürtsitatud), muutub ühekülgseks, valikuliseks, kallutatuks või müraga (mõttetustega) saastatuks ning puuduvad negatiivse tagasiside mehhanismid, saame sotsiaalselt haige ühiskonna, kus vaid vähestel on hea olla. Inimesed on pinge all ega tunne end tervena, sest tervis on Maailma Terviseorganisatsiooni määratluse järgi kehalise, hingelise ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse puudumine. Ei piisa üksnes sõnavabaduse deklareerimisest, on vaja ka sõltumatuid ja müravabu infokanaleid.

Kõne, sõnad mõtted – need on osa inimese intellektuaalsest maailmast. See maailm on alati suuremal või vähemal määral illusoorne. Seda varjutavad emotsioonid ning mõjutavad soovid. Ka välised, teiste inimeste soovid, mis on intellektuaalsete konstruktsioonide vahendusel meie teadvusse poetatud. Tulemuseks on, et oma elu elades me ei aja mitte enda asju, vaid kellegi teise omi, kes meid ära kasutada oskab.

Ideedel on kalduvus elada oma elu. Samamoodi hakkab oma elu elama meie kujutlustest ja mõtetest üles ehitatud intellektuaalne reaalsus. Kui inimesel on värvikas fantaasia ning side sisemise intellektuaalse ning välise reaalse maailma vahel jääb nõrgaks, võib tulemusena välja kujuneda nn. don Quijote sündroom. Mis siis juhtub, teame Cervantese raamatutest. Võitlus tuuleveskitega või Dulcinea päästmine on seejuures veel tühiasi, palju hullem on, kui hakatakse üles ehitama uut maailma, nii et veri voolab ojadena, või võideldakse rahu eest, nii et kivi ei jää kivi peale.

Seda on aastatuhandeid teadnud ja kasutanud need, kes oma elu teiste arvelt hõlpsalt ära elada on osanud. Et salaja inimeste teadvusse pugeda, selleks mõeldakse välja teooria, mis väljast vaadatuna on esmapilgul igati aus ja õiglane. Või inimeste ahnust ära kasutades – kiiret kasu tõotav, piiks-piiks, raha tuleb. Või illusoorseid lootusi üles küttev – kui hea saab olema elu peale siit ilmast lahkumist või oma varanatukese ärakinkimist. Või hirmutundele apelleeriv – kuidas hoida ära katastroofi, maailmalõppu või kurjuse kehastuse tulekut. Hirmutamiseks luuakse vaenlase kuju, kellele omistatakse mõned iseenda omadused ja teod. Maineparanduseks esitatakse oma riukalikku plaani kui teaduslikku teooriat. Tulemus – kes siis ei tahaks osa võtta millegi “hea, õige ja progressiivse” loomisest või toetamisest? Inimese valvsus on uinutatud ja aeg on küps, et teda haneks tõmmata või räpasesse mängu kaasata.

Kerge on lollitada rumalat inimest. Teine kergesti manipuleeritavate kategooria on alkohoolikud, sest ka neil on kriitikavõime langenud. Raske on haritud inimest oma mõju alla saada, kuid ka selle tarvis leiab rohtu. Näiteks paksu rahakoti näol. Võib korraldada mõne uskumatu sündmuse. Nii tuli Hitler võimule peale seda, kui oli lasknud süüdata riigipäevahoone, milles aga süüdistas kommuniste. Nõukogude Venemaa aga alustas Soomega Talvesõda selliselt, et algul tulistati üle piirisopi omaenda vägesid, misjärel süüdistati soomlasi sõjategevuse alustamises.

Mitte alati ei lõpe taoline inimeste teadvusega manipuleerimine edukalt. Viimaseks näiteks on climategate skandaal, kui vahetult enne kliimakonverentsi tuli välja, kuidas üks teadlaste grupp “kohendas” andmeid selliselt, et praeguse üldise kliimajahenemise perioodil jätta muljet kliima soojenemisest. Väliselt tegutseti ülla eesmärgi – looduse ja loodusvarade kaitsmise sildi all, tegelik eesmärk oli riikide elanikele orjastavate maksude pealesurumine. Selleks loodi kasvuhoonegaaside teooria, mille kohaselt fossiilkütuste põletamisel tekkinud CO2 kutsub esile kliimasoojenemise. Ilmastiku kapriiside olulisem põhjus – troopiliste metsade hävitamisest tingitud biosfääri energiasidumise võime vähenemine – jäeti üldse mängust välja. Meie põllumeestel on veel hästi meeles, kuidas sama teooriat kasutades kavatseti neile täiendav maks kaela määrida – põllumajandusloomade kõhugaaside eest!

Ilmunud ajalehes Videvik nr. 5, 4. veebruaril 2010

Vis medicatrix Naturae

2010-03-08T08:40:00.000+02:00

Looduse tervendav vägi – just selle kasutamist peetakse loodusravile iseloomulikuks. See on algselt Hippokratesele omistatud idee, et sobivates tingimustes avaldub organismidel eneseparandamise võime, mille aluseks on looduse tervendav jõud või vägi. Kuid milline on see jõud? Kas see on midagi kehast väljaspool Looduses asuvat või on see hoopis keha sees? Kui see on jõud, siis kuidas seda mõõta?

Neile küsimustele polegi nii kerge vastata. Me võime mõõta õhu temperatuuri, niiskust ja gaasilist koostist, tuule kiirust, vee mineraalidesisaldust ja paljusid muid loodusega seotud näitajaid, lisaks rohkelt biokeemilisi, biofüüsikalisi ja kliinilisi näitajaid organismis eneses, kuid alati need veel ei seleta, miks meil mõnikord tervis justkui iseenesest paraneb, mõnel muul ajal või mõnes muus kohas aga samamoodi halveneb. See tähendab, et meie organism on paraku tundlikum, kui tavaliselt meie käsutuses olevad mõõtevahendid. Aja jooksul inimkonna tehnilised võimalused muidugi paranevad ning seda enam saadakse selgust ka kõiges selles, millest meie tervis sõltub.

Usk looduse tervendavasse jõusse rajas aluse vitalistlike ideede levikule ja muutus edaspidi tänapäevase loodusravi (naturopaatia), vesiravi, homeopaatia, aga ka osteopaatia ja kiropraktika teoreetliliseks postulaadiks. Walter Cannoni poolt 1929. a. välja arendatud homeostaasiõpetus aitab paljuski mõista selle tervendava jõu olemust ja mehhanisme. Homeostaas tähendab süsteemi (organismi) sisekeskonna püsivust, mida tagavad süsteemisisesed kontrollmehhanismid (positiivne ja negatiivne tagasiside). Haiguse või vigastuse poolt esile kutsutavad sisekeskonna muutused on signaaliks, mis vallandavad nendele muutustele vastu töötavad protsessid. Selle tulemusel taastatakse endine olukord ehk toimubki paranemine. Nii et võiksime küsida, miks me alati haigusest iseenesest ei parane?

Paljud looduslikud tegurid (vesi, päike, õhk) stimuleerivad nahas paiknevaid retseptoreid, mis toimib aju süsteeme aktiveerivalt. Arvatakse, et selline stimulatsioon võib võimendada ka haigetest organitest organismi enesediagnostika keskustesse saabuvat impulsatsiooni, hõlbustades selliselt isetervenemise reaktsioonide vallandumist. Sellepärast tunnemegi end peale veeprotseduure värskena ja tervemana, justkui oleks osa haigustest veega maha pestud. Täiendavad naha stimuleerimise meetodid – naha hõõrumine, massaazh, kuznetsovi iplikaatorite ja nahka elektriliselt stimuleerivate aparaatide kasutamine) tugevdavad seda toimet veelgi.

Meid ümbritsev Loodus ja meie oma Loomus moodustavad ühtse terviku. Teaduslikult öeldes on organism avatud süsteem, mille sisekeskkond ja teda ümbritsev väliskeskkond on ühtne tervik. Inimesest rääkides ei tohi unustada, et ta koosneb kehast ja meelest – füüsilisest ja psüühilisest osast.

Mõnikord öeldakse, et kõige olulisem on hingejõud, sest maailm algab meie meelest. Hingejõu allikaks on aga vana tuntud triaad – usk, lootus, armastus. Need, kes jagavad maailma omadeks ja võõrasteks, esimesteks ja teisteks, jumalast valituteks ja pööbliks, on seda teadmist ammuilma teiste alistamiseks kasutanud. Hävita inimeste usk (ka endasse ning oma rahvasse) ja pühapaigad, asenda armastus seksuaalse rahuldusega, ligimesearmastus vihkamisega ning vaimse toiduta sureb lõpuks ka lootus paremale elule. Hingejõu kaotanud inimesed otsivad lohutust meelepetetest, mida pakuvad meelemürgid. Vohab alkoholism ja kuritegevus ning ühiskond on vastupanuta orjastatud. Ainult jaga ja valitse!

Seetõttu on hingejõu arendamine väga tähtis. Hea kui meil on pühapaik, kus tunnetame ühtekuuluvust nendega, kes elasid kaua enne meid. See ei pea ilmtingimata sakraalehitus olema, ent kui teie esivanemad kunagi külastasid sama kirikut mis teiegi, siis mõelge seal viibides nende peale. Käies paikades, kus on elanud teie esivanemad, kujutage ette, kuidas kõnnite nende jalajälgedes ja lasete enesesse voolata nende hingejõul. Budistid kujutavad rituaali tehes alati enesele ette, et nad on retsiteerimise (pühade tekstide lugemise) ajal oma isa ja ema vahel.

On ütlemine, et kodu seinad parandavad. Nii on asi siis, kui haiglas visalt paraneva patsiendi tervis pärast koju naasemist kiiresti ülesmäge hakkab minema. Ei saagi kindlalt öelda, kas selle põhjuseks on lähedaste südamlik hoolitsus, võõrast keskkonnast tingitud pinge kadumine või on olemas veel mõni tegur, mida ei osata tähele panna.

Tänapäeval on moes puudelt energia ammutamine. Ka see on paljuski usu asi. Kuid puid ümbritsev kompleksväli on reaalselt olemas. Tamme väli toimib meisse rahustavalt, võiks isegi öelda et hardusttekitavalt, eriti kui läheneme puule aupaklikult. Seepärast olidki vanade eestlaste pühad kohad tihti tammikutes. Tamme all rahunenuna taastub kergemini meie jõud, hardustunne omakorda aitab meil end mobiliseerida. Nii tunnemegi peale tammikus viibimist end väge täis olevat.

Me ei tea, kas puu all viibides tegelikku energia ülekannet üldse toimubki. Võib olla piirdub kõik vaid info ülekande või vahetamisega. Üks on kindel, et Loodusest tervist ammutades peame ise olema vastuvõtlikus seisundis. Kui keha keskkonnaga ühendavad biovälja trajektoorid on blokeeritud, siis ei saa toimuda piisavat energia- ega infovahetust.

Stressis inimese tormakalt üles pulbitsev energia tekitab mitte ainult häireid organismi talitluses (võivad tekkida ärritatus, vererõhu tõus jms), aga see on ka sage blokeeringute põhjustaja, millest annavad tunnistust lihaspinged kaela-, turja- ja õlavõõtme piirkonnas, täistunne roidekaarealuses piirkonnas ning peavalud. Aupaklikkuse ja austuse tunne toob pulbitseva energia taas alla, liikumine aga aitab blokeeringuid kõrvaldada, rahu silub veelgi energia liikumist. Seepärast, viibides pargis, metsas või oma isiklikus pühapaigas, saame maksimaalselt kasu mitte puu all seismisest, vaid seal ringi liikumisest, olgu see jalutamine, harjutuste tegemine - kasvõi metsateel tantsimine.

Mäletan üht ülikooliaegset kevadise eksamisessiooni algust. Juba arvestuste periood oli olnud pingutav, nii et pingeseisundile oli lisandunud palavik ja kurguvalu. Jätsin tuupimise pooleli, otsisin välja matkavarustuse ja sõitsin bussiga Võhandu äärde. Kaks päeva jalutasin sealsetel matkaradadel, kus – nagu alles hiljem teada sain – olid ka mitmed mu kunagised esivanemad sageli liikunud. Sattudes ühe päikeselise metsajärve äärde, ei saanud vastu panna kiusatusele käia suplemas. Tagasi jõudes polnud haigustest jälgegi, energiat oli küllaga ja hoolimata ajakaotusest jõudsin eksamid edukalt ära teha. Võib olla oli oma osa ka lõkke kõrval joodud värsketest nurmenukuõitest ja mustsõstravõrsetest keedetud vitamiinirikkal teel, kuid põhiline abi oli siiski looduses liikumisest, mis kõrvaldas nii stressi, palaviku kui kurguvalu.

Ilmunud ajalehes Videvik nr. 2, 14. jaanuaril 2010

Otium reficit vires

2010-03-08T08:28:00.000+02:00

See ladinakeelne mõttetera - puhkus taastab jõu – on kirjutatud Tartus Inglisillale. Meeldejätmist vääriv mõte kõigi nende jaoks, kes tunnevad end väsinuna.

Miks me üldse väsime? Üks põhjus on kindlasti selles, et iga organism kulutab töö tegemisel oma sisemisi varusid. Et need taastuksid, on vaja täiendavat energiat jõuduandva söögi näol ning puhkeaega, et seda energiat omastada ja kulutatut taastada.

Teine põhjus, miks meil teatud ajal tekib väsimus, rammestus või unisus, on selles et kogu Maa ajaloo vältel on elusloodus järginud päeva ja öö ning aastaaegade vaheldumisest tingitud rütme. Seetõttu on inimene kui eluslooduse osa neile rütmidele allutatud, kuigi ta püüab mõnikord looduse seadusi üle kavaldada. Üks selline näide on paljudele inimestele omase talvise depressiooni ehk “talveune” vastu võitlemine tugeva valguse kasutamisega. Tuleb siiski meeles pidada, et talv on rahuliku toimetamise aeg, vastasel korral riskime kevadisel ajal kevadväsimuse tekkega.

Enamusel loomadest jääb suurima aktiivsuse periood valgele ajale, nii ka inimestel, kui just ei ole mõnd kõrvalekallet keha talitlemises. Kui organismi talitlus ei ole tasakaalus, võib tekkida näiteks unisus päeva ajal või unepuudus öösel. Tihti esinevad need koos nn. öökulli tüüpi inimestel, kes hommikul ei suuda ärgata, sest on õhtul kaua üleval, kuna und ei tulnud. Sellist olukorda kogeme aeg-ajalt kõik, kui oleme õhtul heas setskonnas istudes kanget kohvi või teed pruukinud.

Kui selline seltskonnas istumine muutub igaõhtuseks ning sinna juurde lisandub alkohol või teised meelemürgid, muutub inimene aja jooksul süütust öökullist “pimeduse jüngriks”. Kuna taolise eluviisi harrastamisel, mille lahutamatuks koostisosaks on kõrtsielu, saab maks kannatada, muutub hormonaalne tasakaal kehas ning “närvid on läbi”, siis on selline inimene tihti tujukas ja riiakas, tema figuur muutub vöö kohast ümaramaks, isegi silmad ei talu enam eredat päevavalgust.

Vara voodi, vara üles, see teeb mehe terveks ja tugevaks – ütlevad inglased. Sellist ärkveloleku rütmi võrreldakse lõokesega. Ka eestlased olid vanasti, kui veel elektrit ei olnud, lõokesed, sest kõik tööd pidid valgel ajal tehtud saama. Samas kindlustas päev läbi rahmeldamine õhtul hea une.

Mõnikord tunneme end piisavale magamisele vaatamata väsinuna. See võib olla kurnatuse tunnus, kui oleme pikka aega tugeva pinge all ilma välja puhkamata elanud. See taandub aegamisi iseenesest, tuleb vaid kehale piisavalt puhkust anda. Kuid raskem on õieti maandada pingesid, eriti kui pinge allikas asub meist väljaspool. Näiteks töö kaotamine ja sellega seotud järjest suurenev kohustuste koorem.

Aga kuhu jääb usk, lootus, armastus? Teised vaimsed väärtused mida rooste ei riku ja koid ei hävita? Inimese elu ei koosne ainult materiaalsest poolest, on ka vaimne pool. Mida enam hindame vaimseid väärtusi, seda vähem põeme materiaalse kaotuse pärast. Põhiline on mitte teha rumalusi, mida hiljem kibedalt kahetsetakse.

Hiina meditsiin õpetab, et liigne muretsemine, juurdlemine, liigne ühekülgne mõttetöö, võivad nõrgestada meie seedimise jõudu sedavõrd, et keha ei suuda enam toidust kõike hädavajalikku kätte saada. Tulemuseks on see, et inimene tunneb end pidevalt väsinuna, eriti söömisjärgselt. Lisaks tekib söömisel kergesti täistunne kõhus. Siis tuleks meenutada hiinlaste soovitust – sada sammu peale sööki. See tähendab, et leiva luusse laskmise asemel teeme väikese jalutuskäigu, mis annab seedimisele jõudu juurde. Liikumisvaeguse esinemisel oleks kehalise aktiivsuse tõstmine parim jõu juurdetooja. Toidu valikul aga eelistame kergemini seeduvaid toiduaineid, piirates seejuures rasvaseid, õliseid, magusaid ja külmi toite. Näiteks jäätist, mis on ühtaegu rasvane, magus ja külm.

Nõrgenenud seedimise foonil võib kehas hakata kogunema patoloogiline niiskus. Siis tekib väsimusele, kõhupuhitusele ja ehk ka vormitule väljaheitele lisaks raskustunne kehas ja peas, sülg suus võib tunduda kleepuv, toidul pole õiget maitset. Seisundit süvendab liikumisvaegus, ülemäärane magamine, liigsöömine, alkoholi tarvitamine, piimaproduktide ja toortoitudega liialdamine, liigne maiustamine ning niiskes ruumis viibimine. Seisund paraneb toitumise ja eluviisi muutmisel, kaasa aitavad mõrumaitselised taimsed droogid nagu koirohuürt, maasapiürt, kollase emajuure juur ja võilillejuur. Kasuks tuleb ka apteegis müüdav bittneri palsam.

Väljapuhanud inimese organism talitleb tõhusamalt kui kurnatud inimesel. Seda tasub meeles pidada ka nakkushaiguste perioodil. Puhanud inimese vastupanuvõime haigustele on parem, sest stress, pinge all olek ja kurnatus pärsivad immuunsüsteemi talitlust. Isegi siis, kui oleme haigestunud, aitab pingest vabanemine ja lõdvestumine haigusest kiiremini jagu saada. Mida varem me lõdvestume (haiguslehe võtame), seda lühem on haigus. Lisaks muidugi mitte unustada Salerno tervisekoodeksi õpetust – kui tahad terve olla, pese tihti käsi ja nägu!

Praegu leviva kurjakuulutava kuulsusega seagripi ohvritel on olnud haiguspilt, mida hiina meditsiinis iseloomustatakse kui “kopsu yin vähesust” ning “maksa tule tungimist kopsu”. “Kuuma maksa” taga on enamasti stress ja närvipinge. Gripiga aga kaasub ise kõrge palavik, närvipinge omakorda võimendab seda. Muretsege koju põletikuvastaseid drooge - saialilleõisi, raudrohtu, punet, piparmündilehti jms, millest vajadusel teha keha toetavat teed. Kui on kõrge palavik ja kaasub higistamine, ei sobi aga ingver, pärnaõied ja vaarikamarjad, sest need suurendavad higistamist ja sellega vedelikukaotust. Ärritava vähese rögaga köha korral aitavad lisaks apteekides müüdavatele preparaatidele alteejuur, aedvaagijuur, kuldvitsaürt, islandi samblik jt.

Võib valmistada hingamisteid niisutava ravimi pirnist ja meest – lõigata pirnil südamik välja, asetada tekkinud avasse teelusikatäis mett ja küpsetada (aurutada) pirn pehmeks. Süüa vähemalt üks pirn hommikul, teine õhtul. Isegi limarohke linaseemnete leotis (kallata parajale kogusele seemnetele kuum vesi peale ja lasta mõned tunnid tõmmata, et lima välja tuleks) leevendab köhaärritust ja kaitseb hingamisteid.

Ilmunud ajalehes Videvik nr. 46, 17. detsembril 2009

Mens sana in corpore sano

2010-03-08T08:16:00.000+02:00

See on rida Rooma poeedi ja satiiriku Juvenalise (1.-2. saj.) teosest, mis on läbi aegade olnud paljude kehakultuuriga tegelevate asutuste motoks. Tavaliselt tõlgitakse mõttetera eesti keelde kui “terves kehas terve vaim”. Tänapäeval ütleme, et vaimuga tegelevad vaimulikud, mens aga tähendab tõlkes rohkem mõistust, mõtlemist ja meelt. Lisaks on mens naissoost sõna, justkui rõhutades, et kõik mõistuse, hinge ja meelega seotu on midagi salapärast, peidetut ja õrna ning seega naiselikku.

Niisiis kinnitab see luulerida, et keha ja meel on kui paarisrakend. Ei piisa sellest, et keha on terve, on vaja ka tervet mõistust. Samas see, et meie füüsiline keha on terve ja talitleb laitmatult, on eelduseks, et ka meie mõistus on korras ja mõtlemine asjakohane, hinges on aga meelerahu. Kuid mõttetera võib mõista ka ümberpööratult – terve mõistus ja hingeliste probleemide puudumine aitab tagada kehalist tervist.

Sellest sententsist tuleneb mitu järeldust, mille paikapidavust kinnitavad uurimused nii psühhosomaatikas kui muudes meditsiini valdkondades. Esimene on see, et haige meel võib põhjustada haiguslikke muutusi kehas - psüühilised probleemid võivad somatiseeruda. Tuntuim näide on stressihaavandite teke närvipinge ja frustratsiooni foonil. Teine järeldus on, et nii kehaline puue kui organite haigused võivad jätta oma jälje inimese psüühikasse.

Kolmas järeldus on, et me võime kasutada oma keha tugevdamist psüühikaga seotud probleemidest jagusaamiseks ning psüühika mõjustamist keha seisundi parandamiseks või haigusega seotud vaevuste leevendamiseks.

Juba Avicenna pidas harjutuste tegemist tähtsaimaks tervise säilitamise ja tugevdamise vahendiks. Järgnevalt mõned näited sellest, kuidas kehakultuur aitab leevendada psüühika ja ajuga seotud haigusi. Regulaarne harjutamine (60 minutit päevas) aitab aeglustada aastatega asetleidvat ajutalitluse halvenemist, sealhulgas vältida Altzheimeri tõve tekkimist ja süvenemist. Samuti aitab harjutuste tegemine üle saada depressioonist, ärevusest ja unetusest. Teaduslikud uuringud on näidanud, et harjutuste tegemisel vabanevad ajus ühendid, mis ühest küljest stimuleerivad närvirakkude kasvamist ja arenemist, parandades selliselt ajutegevust, teisest küljest aga tekitavad hea enesetunde ning vähendavad valutunnet.

Samuti on olemas rida psühholoogilisi tehnikaid (lõdvestumine, autosugestioon, meditatsioon, palvetamine jt), mis meie psüühilise seisundi parandamise kaudu mõjustavad nii haiguse tajumist kui haigusprotsessi kulgu. Kui õpime haiguse peale vaatama kui väljakutse ja uue kogemuse peale, muudame ka suhtumist temasse – haigus pole enam vaenlane, vaid õpetaja. Õpime kõikjal enda ümber nägema õpetajaid – elu on õpetaja, keha on õpetaja, haigus on õpetaja, isegi nina kõditavast tolmukübemest saab tarkust jagav õpetaja. Selle asemel, et öelda – mul on niipalju hädasid, saab siis öelda – mul on niipalju õpetajaid! Ent niipea, kui oleme õpetust võtnud, õpetaja enam meid tagant ei torgi.

Teadmine, et keha ja meel on vastastikku sõltuvad, on väga vana. Üks vanimaid meditsiinitraktaate “Huangdi Neijing”, mille autorsus omistatakse 3. aastatuhandel e. Kr. Hiinat valitsenud legendaarsele Kollasele Imperaatorile, seostab esmakordselt keha organid ja emotsioonid. Siinkohal on hea lisada, et organi mõiste hiina meditsiinis ei ole niivõrd anatoomiline kui funktsionaalne, mistõttu emotsioonid on vaid üks osa selle funktsionaalsuse väljendusest.

Selle õpetuse kohaselt on iga organ seotud mõne emotsiooniga, näiteks süda rõõmuga, maks vihaga, neer hirmu ja ehmatusega, kops kurbusega ja põrn mõtlikkusega. See seos on kahepidine. Ühest küljest viitab ühe või teise emotsiooni sage esinemine tasakaalutusele temaga seotud organis, teisest küljest võib liiga sage andumine ühele või teisele emotsioonile kahjustada temaga seotud organit. Nii viitab kergesti vallanduv viha maksa (hiina mõistes) patoloogiale, sageli vihastamisega aga me kahjustame omakorda maksa. Kergesti tekkiv hirmutunne viitab jällegi neeru nõrkusele, tugev ehmatus aga võib ise neeru nõrgestada.

Kõige tähtsamaks organiks hiinlase jaoks on süda. Ta on nagu valitseja riigis, sest temas usuti asuvat inimese psüühika keskus – olgu selle nimeks eluvaim, hing või meel. Vana-Hiina õpetuse järgi pidi aga valitseja - Taevapoeg - olema Taevaga ühenduses. Seetõttu peab ka inimese süda olema avatud, et eluvaim saaks Taevaga ühenduses olla.

Mitmed idamaade filosoofiad õpetavad, et maailm koosneb kahest algest – materiaalsest ja vaimsest. Vaimne alge, mis seejuures on hävinematu ja igavene, on peidus igas inimeses. Emotsioonidest vallatud noorel on raske teda ära tunda, kuid mida vanemaks ja targemaks inimene saab, seda enam on ta veendunud sellise alge olemasolus.

Inimeses peituv vaimne alge on aga osake Universumi täitvast Vaimust. Ent Vaimu üheks tunnuseks on ka see, et ta ei ole jagatav. Seepärast võimegi öelda, et terves kehas – terve vaim.

Lõpetuseks Juvenalise vastus küsimusele, mida inimene peaks elult soovima (Satiir 10.356-62):

Tuleb paluda, et oleks terve mõistus terves kehas,
vaprat vaimu palu, mis ei tunne surmahirmu,
mis viimaseks looduse anniks peab pikka elu,
suudab taluda mistahes kannatust,
ei andu vihale, pimedaid kirgi ei tunne,
vintsutusi ja Heraklese rasket tööd peab paremaks
kui rahulolu, söömapeod ja idamaa valitseja sulgvoodi.

Lugu on ilmunud ajalehes Videvik nr. 1, 7. jaanuaril 2010.

Ubi mel, ibi fel

2010-03-07T17:56:00.000+02:00

Kus mesi, seal sapp – see ütlus on tõeline “mitmekihiline pirukas” ja oli usureformaator Martin Lutheri (1483-1546) üks lemmikväljendeid.

Sõna-sõnalt võttes tähistab see tavakogemust, et meega maiustamise järgselt võib neil, kel on probleeme sapipõiega, sapp üles ärrituda. Kui aga peame silmas allegooriat, siis tuletab see meile meelde, et kõige meeldivaga võib kaasuda midagi ebameeldivat. Teisiti öeldes, halb on hea kaasavara. Või nii, et suurte tähtedega kirjutatu järel on ka peenes kirjas tekst.

Hädade üks põhjus on tihti seotud meie ühekülgse mõtlemisega. Näeme vaid asjade säravat paraadkülge ega mõtle sellele, et on olemas ka hoovipoolne külg. Piltlikult väljendudes on ühekülgne mõtlemine nagu jänesekorjus põllul, mida kohe märkab ahnuse ja salakavaluse raisalinnuparv. Seepärast öeldaksegi, et igaüks toimetab oma arusaamise ehk arukuse piires iseenda heaks ja oma arutuse piires nende heaks, kes on temast arukamad.

Oskus näha asjade varjatud külge kulub igal pool ja igal ajal marjaks ära. Tuletame meelde kasvõi hiljutisi valimisi, kus Contra vemmalvärss - “Me armastame Eestimaad, sest teda hästi müüa saab..” – tõi esile lisaks ühe partei fassaadile ka tolle tagahoovi. Seepärast küsime alati, kui mingi uue olukorraga kokku puutume, kes sellest kasu saab. Kui leiame vastuse, saame ka aru, kes selle olukorra on organiseerinud.

Siinkohal on hea meenutada hindude püha raamatu Bhagavadgita tõlgendust tegudest ja nende viljadest. Rumalad inimesed teevad tegusid, mille viljad algul on magusad nagu mesi, kuid hiljem muutuvad kibedaks. Selline tegu on näiteks SMS-laenu võtmine või laenamine üldse. Meie vanarahvas ütleks siin – pill tuleb pika ilu peale ja omad vitsad peksavad.

Targad ja ettenägelikud inimesed eelistavad tegusid, mille viljad võivad algul küll kibedad tunduda, kuid lõpuks muutuvad magusaks nagu mesi. Selline on igasugune arukas vaevanägemine, näiteks õppimine.

Kõige vääritumaks peab püha tekst aga tegusid, mille viljad inimest pidevalt uimastavad ja nüristavad, mistõttu ta nende kammitsaist enam ei pääse. Taolisteks tegevusteks on näiteks sõltuvusainete tarvitamine või hasartmängud.

Ka hea tervis on vili, mis algul maitseb kibedalt, ehk teisitiöeldult – seda, kes tervise nimel vaeva ei näe, võib oodata haigus. Kui aga oleme juba haigeks jäänud, tasub mõelda, kus oleme ülemäära maiustanud, et nüüd sappi peame neelama. Kas on meil igapäevast liikumist vähe, mistõttu keha ei ole küllalt tugev ja närvisüsteem jääb tasakaalustamata. Või ei ole söök keha vajadustele vastav, mistõttu kogunevad ballastina liigsed kilod. Või muretseme ülemäära, unustades ära Piibli tõdemuse, et kõik on “tühi töö ja vaimu närimine”. Või valutab meil sada kohta juba sellepärast, et oleme mõõdutundetult stimulaatoreid tarvitanud – kõik ergutid alandavad valuläve ja sellega suurendavad valutunnet.

Nii nagu kassiahastus läheb ise mööda, nii paraneb ka suur osa haigustest iseenesest, tuleb vaid veidi kaasa aidata. Või vähemalt püüda kõrvaldada neid takistusi, mis paranemist raskendavad. Need takistused on samad asjad, mille järel meie hädad ägenevad. Selles mõttes on meie oma keha meile parimaks õpetajaks.

Toome sellise näite. Vihastamise järgselt tõuseb kõigil vererõhk, võib tekkida peavalu, silmade põletik, unehäired, kilpnäärme ületalitlus või veel mõni muu häda. Hiina meditsiin leiab inimestel, kes kalduvad kergesti ärrituma, ühe või teise maksaga seotud haigussündroomi. Ka Euroopas nimetati taolist isikut juba Hippokratese aegu koleerikuks ehk sapiseks inimeseks. Seega peaks niisugune inimene hoolt kandma, et tema maks (hiina mõistes) oleks tasakaalus ja sapp (hippokraatilises mõistes) üle ei keeks. Selleks tuleks vältida asjaolusid, mis olukorda hullemaks teevad. Need oleksid pidev närvipinge, sõltuvusainete tarvitamine (alkohol, suits, kofeiinisisaldavad joogid jt), liikumisvaegus või muul viisil elupõletamine. Mõni aeg peale seda, kui oleme kehale andnud piisavalt puhkust, loobunud sõltuvusainete najal tulevase heaolu arvel elamisest ja hakanud tegelema kehakultuuriga, leiame et olukord on iseenesest paranenud. Muidugi võib asja veel kiirendada sobivate ravimteede tarvitamisega (meliss, pune, nurmenukuõied jms).

Sellises olukorras rahustite peale lootma jäämine on kergema vastupanu teed minek, ent see tee võib olla äraarvamata pikk. Põhjus on organismi ravimiga (paljud rahustid, uinutid ja valuvaigistid) äraharjumises ehk ravimsõltuvuse tekkes (tuletame meelde tagahoovi). Selle taga on pea pool sajandit tagasi kindlakstehtud tõsiasi – rakk vastab tema retseptorite sidumisele ravimi poolt (ja selle kaudu avalduvale mõjustusele rakusse) oma retseptorite arvu muutmisega selliselt, et endine rakusisene olukord taastuks. Rakk lihtsalt püüab taastada temale omast tasakaalu (homeostaasi). See ei ole mingi rakupoolne kapriis, vaid loodusseadus, mida meditsiinis mõnikord isegi veel tänapäeval näha ei taheta.

Lugu on ilmunud ajalehes Videvik nr 44, 3. detsembril 2009.

Primum nil nocere

2010-03-07T17:51:00.000+02:00

Selle aforismi - kõigepealt ära tee kahju – sõnastamine ulatub tagasi Hippokrateseni. Kõigis meditsiiniõppeasutustes õpetatakse seda tudengitele kui haigete ravimise aluspõhimõtet.

Alati aga pole seda meditsiiniski kerge ellu viia. Kui võtame mõne ravimiga tavaliselt kaasasoleva juhendi, leiame sealt pea alati terve loetelu haigussümptomeid, mida ravim ise võib esile kutsuda. Mida mõjusam ravim, seda rohkem on sellel kõrvaltoimeid.

See on osa arste pannud tagasi vaatama vähem tõhusate, kuid ohutumate vahendite suunas, mis tihti on välja kasvanud mitte-arstide poolt kasutatud keha mõjustamise meetoditest. Sellistest vahenditest tuntuim on vesiravi, mida Euroopas hakkas esimesena juurutama Vincent Priessnits (1799-1852). Ta võttis kasutusele külma vee mähised, millele lisaks soovitas harjutusi kehale ning lihtsat sööki.

Eriti tuntuks sai vesiravi propageerijana aga pastor Sebastian Kneipp (1824-1897). Ta ise haigestus visa õppimise ja enesepiiramise aegu tuberkuloosi ning muu ravi tõhususe puudumisel hakkas oma tervist turgutama looduslikes veekogudes ja külmas vannivees kümblemise teel. Pikkamisi tervis taastus ning ta suutis õpingud lõpetada. Edaspidi hakkas Kneipp oma kogemusi ka teistele hädalistele õpetama.

Lisaks veeprotseduuridele sisaldab Kneippi meetod igapäevase elu korrastamist (vara voodi ja vara üles, paljajalu kasteses rohus jalutamine) ning lihtsakoelist toitumist. Selline toit sisaldab rohkesti teravilja, lihaga ei liialdata, välditakse stimuleerivaid jooke nagu kohvi või tee, nende asemel soovitab Kneipp jooke teraviljadest. Oma raamatutes “Minu vesiravi” ja “Minu testament tervetele ja haigetele” (viimane on ka eesti keeles 1902. a. Riias välja antud) kirjeldab ta lisaks vesiravile paljude ravimtaimede kasutamist.

Pastor Kneippi kaasaegne Arnold Rikli (1823-1906) aga asetas oma õpetuses rõhu varakevadisele päikesevalgusele. Ta pidas õhuvanne kasulikumaks kui vees kümblemist, ent ei eitanud ka veeprotseduuride vajalikkust.

Kuigi looduslikud tegurid on oma iseloomult “mahedad tervisetooted”, ei maksa ka nende kasutamisel liialt hasarti minna. Eriti puudutab see päevitamist. Tänapäeval on keskpäevane päike osoonikihi hõrenemise tõttu liialt ultraviolettkiirterikas ja kiirendab naha vananemist ning soodustab nahavähi teket. Ka mõnedki ishiased on tekkinud tuulise ilmaga külmas vees karastamisest. Nii et kõiges on vaja mõõdutunnet.

Oleks hea, kui see põhimõte - ära tee kahju – leiaks rakendamist ka väljaspool meditsiini ning saaks kogu ühiskonna toimimise aluseks. Sisuliselt on see kristlik põhimõte – ära tee teistele seda, mida sa ei soovi iseendale. Ent nagu me teame, maailma parandamist tuleb alustada iseendast. Aga isegi see ei ole alati kerge. Me võime küll teada, et üks või teine tegevus on kahjulik, aga lohutame ennast sellega, et teised teevad samamoodi. Noored aga alluvad kergesti massimeediast tulevale kodeerimisele – pole filmi, mis ei kujutaks näiteks alkoholi tarvitamist igapäevase eluviisi osana.

Me teame, et tänapäeval on alkoholi ja teiste sõltuvusainete pruukimine Eestis ületanud igasugused mõistlikkuse piirid, olles tasemel, mida tavaliselt käsitletakse geneetilise relvana. Geneetiline relv – see on rahva tervist ja eelkõige genofondi (järglaste tervist, intellekti ja elujõudu) rikkuvate tegurite summa, mida inimesed ise enda peal rakendavad oma rumalusest ja uudishimust. Eelkõige tähendab see sõltuvusainete (alkohol, narkootikumid, tubakas) kasutamist, kuid tinglikult võib sellise relva hulka arvata ka toiduainetesse lisatud kahjulike lisaainete (näiteks allergiseerivad ja vähkitekitavad aniliinvärvid ja viimasel ajal kõmu tekitanud transrasvad) kasutamise lubamist.

On üsna kindel, et praeguse tendentsi jätkumisel on eestimaalaste saatus mõne inimpõlve pärast samasugune nagu indiaanlastel Ameerikas praegusel ajal. Rahva hävitamiseks pole vaja midagi muud, kui hoolitseda selle eest, et ta kodanikud lapsest peale iga nurga pealt õlut ja siidrit saaks osta! Vaadake vanu Euroopa riike, kus õllejoomine on traditsioon – suure osa elanikkonnast moodustavad neil juba praegu moslemirahvad, kellel usk keelab uimasteid tarvitada.

Niisiis mõtleme järele, mil moel me ise oma kätega enda tervist laostame ja kasutades oma vaba tahet, mida keegi meilt ära ei saa võtta, teeme otsuse nendest pahedest loobumiseks igaveseks. Muidugi on algul raske, sest Saatan ei taha oma orjadest nii kergesti loobuda. Kuid meie vaba tahe on tugevam kui vanakurja riukad.

Üheks selliseks riukaks on mõõduka või aruka alkoholitarbimise propaganda. See on sama hea, kui anda lapse kätte tikud ja öelda: “Mängi nüüd!”. Igasugusel mõõdukal alkoholitarbimisel on oht kasvada arutuks padujoomiseks. Lisaks hävitab alkohol pikaks ajaks inimese süvatundlikkuse, nn. isikliku kontakti Kõrgema Teadvusega (Taevane Tarkus, Jumal, Südametunnistus, Mõõdutunne jne). Teadlased kinnitavad, et järgmisel päeval peale alkoholi tarvitamist kuseb inimene välja oma aju (hukkunud ajurakkudest vabanenud aineid). Seepärast on iga regulaarne alkoholi manustaja kriitikavaene, teda on massimeedia vahendusel kerge kodeerida ja soovitud viisil käituma panna.

Alkoholism laostab rahva moraali. Kuna meie individualistlikus ühiskonnas võib praegusel ajal igal pool kohata selliseid, kes sul naha üle kõrvade tahaksid tõmmata, siis tuleks end nende suhtes ettevaatlikuks häälestada. Selleks võib kasutada buda munga Zui-Gan iseendaga dialoogi meetodit. See tähendab, et tuleb ennast ise kodeerida enne, kui keegi teine seda teha jõuab.

Igal hommikul hüüdke endale: “ ... (oma nimi)!”.
Vastake samas: “Jah, kuulen!”.
Seejärel: “Ärka üles!” (vajadusel võib modifitseerida, näiteks – “Saa kaineks!”).
Vastake endale ikka: “Jah, kuulen!”.
Seejärel öelge veendunult: “Kui oled üles ärganud, ära lase end kellelgi petta!”
Ja jälle kinnitus: “Jah, kuulen, jah kuulen.”
Alles siis võib televiisori lahti teha või tänavale minna.

Lugu on ilmunud ajalehes Videvik nr 42, 19. novembril 2009.

Natura sanat, medicus curat

2010-03-07T17:39:00.000+02:00

See ladinakeelne sentents - Loodus tervendab, arst ravib -pärineb Vana-Kreeka arstilt Hippokrateselt (460-377 e.Kr). Mõttetera illustreerib hästi kahte lähenemisviisi keha tervise kindlustamisel.

Esimene lähenemine (looduse tervendava jõu kasutamine), millele toetusid eeskätt vana aja arstid, seisneb organismi iseennast korrastava võime lahtipäästmises koos looduslike ja loomulike keha tugevdavate meetodite kasutamisega. Teine lähenemine ehk haiguse ravi, milles on tugev nüüdisaegne meditsiin, seisneb organismi talitlusse või terviklikkusse vahelesegamises eesmärgiga kõrvaldada haiguslik protsess või haigestunud organ või selle osa. Tänapäeval kasutatakse selleks mõjusaid ravimeid või täiuslikkuseni välja arendatud kirurgilisi tehnikaid.

Ravimite kasutamisel seostub ravimi toimeaine rakusiseste retseptoritega (“ründekohtadega”) samal põhimõttel nagu võti läheb lukuauku. Piltlikult öeldes – kui oleme valmistanud valevõtme (ravimi), saab ka sellega luku avada (taastada normaalse talitluse), mõnikord aga on valevõti vaja lukuauku pista selleks, et lukku lahti ei saaks teha (kui õige võti on sattunud “valedesse kätesse”). Selliselt saab tugevasti mõjutada rakusiseseid protsesse haigusega seotud organis või koes, aga tihtipeale avaldab see mõju ka ülejäänud tervetele rakkudele (siis võime öelda, et sobib nagu rusikas silmaauku). See on väga tugev vahelesekkumine ja on vaja täpselt arvestada toimeaine kogust, mis on organismi jaoks veel ohutu. Et toimiva, ent veel ohutu ravimi koguse ja ohtliku annuse vahe on teinekord üsna väike, meenutab ravi tugevatoimeliste ravimitega õhukesel jääl kõndimist, kus tuleb ennast äärmiselt ettevaatlikult üleval pidada. Seepärast suudavadki tänapäeval eduka ja ohutu raviga tegelda vaid hea väljaõppe saanud arstid.

Seetõttu pole imestada, et tänapäevane teaduslik meditsiin on ennekõike haigusekeskne, kuna tegeleb haiguste raviga. Tervise hoidmine, haiguste ennetamine ja keha tugevdamine jääb suures osas inimese enda tarkusest tulenevaks tegevuseks. Veelgi enam, tänapäeva meditsiin kui tulus ärivaldkond pole sageli isegi huvitatud tervishoiuga tegelemisest, sest tajutakse, et ei maksa saagida oksa, millel istutakse. Meditsiiniäri pole miskis suhtes eetilisem kui mistahes muu äri. Ärihuvidest kantuna propageeritakse eluaegset ravi isegi siis, kui haigusest on võimalik teatud aja jooksul taastusravi meetodeid kasutades vabaneda. Kergekäeliselt hakatakse kasutama sõltuvust tekitavaid ravimeid, mis enamasti tähendabki ravi kestmist surmani. Lisaks tuleb ärile kasuks kõrvalmõjude ilmnemine ravimite kasutamisel, mis nõuab täiendavat ravi. Siiski on siiamaani leiutamata kõige kasulikum ravim – see, mida tuleks võtta ka peale surma!

Veel veidi üle saja aasta tagasi oli meditsiini suhtumine teistsugune. Kreutzwald kirjutas 1878. a. oma “Kodutohtris”: “Haiguste parandamist toimetab looduse vägi, kelleta arst midagi ei võiks teha. Osav arstimine peab looduse väele abiliseks astuma... Looduse vägi on meister ja arst tema sulane, kes igas tükis meistri käsku peab täitma.”

Tõepoolest, mida kaugemale ajalukku me siirdume, seda suurem on arstide soovitustes see osa, mis on seotud eluviisi, toitumise ja looduslike vahendite kasutamisega. Toome näitena katke Arnoldus de Villanova poolt 14. saj algul koostatud Salerno tervisekoodeksist.

Kui soovid tervist taastada
ja haigust eemal hoida
siis mured aja eemale
ja ära vihasta,
söömises pea piiri,
veinid unusta,
peale sööki ärkvel olla
ja mitte uinuda -
see pole üldse paha.

Sarnaseid soovitusi on jaganud vana aja arstid igalt poolt üle maailma. Idamaade õpetused rõhutavad eriti meelerahu olulisust, mis on tähtsam kui rikkus, hüved ja aupaiste.

Avicenna (980-1037) käsitleb oma “Kaanonis” põhjalikult tervise säilitamise mooduseid nagu kehalised harjutused, veeprotseduurid, sobiv toitumine, uni, käitumine vanemas eas jms. Rääkides näiteks unest, kinnitab Avicenna, et piisav magamine aitab hoida keha liigse kuivamise eest – hea meeles pidada neil, kes kannatavad naha liigse kuivuse käes. Ta ei soovita minna tühja kõhuga magama, sest siis ei taasta magamine piisavalt keha jõuvarusid. Kuid ka täis kõht pole hea, siis kui toit pole veel maost lahkunud. Kui selline asi juhtub, tuleks enne magamaminekut teha väike jalutuskäik. Soovitus päeval mitte magada pärineb samuti Avicennalt. Mis puutub keha asendisse magamise ajal, siis selleks sobib paremal ja vasemal küljel magamine, samuti kõhuli lamamine. Kõige halvemaks peab Avicenna selili magamist, tema arvates soodustab see rahutut und ja isegi halvatuse teket.

Tiibeti meditsiini põhiteos Gjü-zhi (ca 7. saj) käsitleb pikalt igapäevast eluviisi ja elamist kooskõlas aastaaegadega. Rääkides haiguste algpõhjustest, tuuakse kõige esmasena esile mitteteadmist ehk rumalust, mida võimendavad kirg, viha ja nürimeelsus. Nii nagu taevas lendav lind ei saa vabaneda oma varjust, samamoodi ei pääse inimesed oma rumaluse tõttu haigustest priiks.

Hiinas koostatud raamat (“Suure vana targa elu toitvad tarkuseterad”) õpetab, et kes tahab terve olla, peab alustuseks kõrvaldama kuus hädaohtu. Selleks tuleb kõigepealt mitte hoolida kuulsusest ja positsioonist ühiskonnas, teiseks ohjeldada järeleandmist lõbudele ja seksile, kolmandaks mitte ülehinnata rikkust, neljandaks hoiduda liigsöömisest, viiendaks saada lahti kõrkusest ja upsakusest ning lõpuks juurida välja kadedus ja armukadedus.

Teine hiina raamat (“Tervise säilitamise neli alust”) soovitab: hoia end tagasi söömises ja joomises, väldi tuule ja külma kehasse tungimist, säästa vaimu (vältides väärituid mõtteid) ja hoidu vihastumisest.

“Kollase Valitseja raamat sisemisest” (Huangdi Neijing) aga väidab, et veel enne, kui Hiinas võeti tarvitusele nõelravi ja ravimtaimed, piisas tervenemiseks maagilistest tehnikatest, mis samuti vallandasid keha eneseravi potentsiaali. Tol ajal inimesed oskasid hoida tasakaalu iseendas ja järgisid looduse rütme. Sellist inimest hakati hiljem kutsuma asjade maailma mitteklammerdunud kulgejaks.
Ka tänapäeval on inimesel võimalik valida, kas iga hinna eest areenile trügida ning elada rambipalavikus mängijana, või jääda etendust nautivaks pealtvaatajaks.

Lugu on ilmunud ajalehes Videvik nr 40, 5. novembril 2009

Kevad on aeg keha liigutamiseks

2010-03-07T16:24:00.000+02:00

Täiendav lugemine kodulehel kevadisest tervishoiust.

Talveune aeg on läbi ja kevad süstib meisse kõigisse uut jõudu ja südikust.Et keha ja meel sel ajal paremini kooskõlas püsiksid ja looduse poolt pakutav uus energia tõhusamalt vastu võtta, tuleb nüüd kehale koormust juurde anda. Paras aeg on ette võtta retki loodusesse, noppida metsa alt kevadisi sinililli ja vaadata oma silmaga järele, kes kevadekuulutajatest pärale on jõudnud.
Maainimesed reeglina liikumisvaeguse all ei kannata. Siiski teevad masinad tänapäeval ära lõviosa raskest füüsilisest tööst ja käepärast auto ahvatleb ka paarisajameetrist jalavaeva vähendama. Nii võib maal eladeski ootamatult avastada, et on kogunenud liigsed kilogrammid, tõusnud veresuhkur või kõrgenenud vererõhk. Sel juhul on kevad paras aeg oma eluviisi muutmiseks, sealhulgas süües tervislikumalt ja liikudes rohkem värskes õhus.

Uuringud on näidanud, et küllaldane kehaline aktiivsus pikendab eluiga ja parandab igas vanuses inimeste elukvaliteeti. See vähendab riski haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse, insuliiniresistentsesse diabeeti, mõnedesse kasvajatesse (rinnanäärme- ja jämesoolevähk), aitab vältida ülekaalulisust ning pidurdada luuhõrenemist ja muid aastatega väljakujunevaid degeneratiivseid muutusi luustikus ja liigestes. Füüsiliselt aktiivsetel inimestel on rohkem nn “head” kolesterooli ja vähem “halba”, samuti ei ole ülemäärast insuliini taset veres, mis uusimate uuringute alusel võib käivitada degeneratiivsete ajuhaiguste (Altzheimeri tõbi, vanadusdementsus) arenemise ja lühendada eluiga. Mõõdukas kehaline aktiivsus hoiab immuunsüsteemi aktiivsena ja aitab vältida külmetushaigustesse haigestumist, samuti tasakaalustab vaimset pinget, parandab tuju ning leevendab valusid.

Ei ole kuigi tähtis, mis vormis oma keha koormatakse. Ühtviisi hästi toimivad nii jalutamine, sörkjooks, jalgrattasõit, kepikõnd, võimlemine kui aeroobika. Oluline on vaid see, et tegevuse lõpul tekiks hea enesetunne. Keha vähem koormav tegevus peaks siiski kestma kauem pingutavamast. Orienteeruv kestus võiks olla tund aega kolm korda nädalas või 30-40 minutit iga päev.

Kirjeldame järgnevalt paari eksootilisemat käimise moodust. Esimene neist on populaarne Hiinas, Jaapanis ja Koreas ning seisneb tagurpidi kõndimises või jooksmises. Taoline liikumine nõuab harilikust kõndimisest tugevamat pingutust ja arendab tasakaalu tunnetamist. Tagurpidi kõndides on lülisammast eestpoolt toetavate lihaste toonus kõrgem, mistõttu see sobib neile, kel kaua jalgadel olles selg ära väsib või valutama hakkab, samuti põlvevalu korral või muude valudega jalgades. Lisaks aitab see meetod tavalisest jalutamisest või isegi sörkjooksust tõhusamalt rasvu põletada.

Tagurpidi kõndimiseks või sörkimiseks tuleks otsida sileda kattega tee või plats, kuid seda võib teha ka piisavalt suures ruumis. Neile, kes kipuvad komistama, sobib variant, kus harjutatakse kahekesi näoga vastastiku seistes, hoides teineteise väljasirutatud kätest (käest) kinni. Liigutakse vaheldumisi 4-8 sammu edaspidi ja sama palju tagurpidi. Liikumine meenutab tantsimist ja sinna võibki mõne tantsusammu sisse põimida.

Teine moodus seisneb keskendumisega jalutamises ning seda kutsutakse käimismeditatsiooniks. See on rohkem levinud budistlikus kultuuriruumis ning sobib stressist, muretsemisest või pahast tujust lahtisaamiseks Käimismeditatsiooni harrastamiseks valitakse meeldiv paigake aias, pargis, jõekaldal, metsas või mujal kenas kohas. Parim aeg on kas varahommik või õhtu, kui õhk on puhas ja karge. Jalutatakse kiirustamata, kuigi liikumise kiirus võib olla erinev. Võib läbi käia pika tee, kuid võib jalutada ka edasi-tagasi või ringiratast. Kõndimise protsessile keskendumise puhul on tähelepanu täielikult oma sammudele koondatud. Võib piirduda vaid tähelepanu pööramisega jala kontaktile maaga. Edaspidi võib suurendada keskendumise momentide hulka: kanna tõusmine, labajala tõusmine maast, jala liikumine ettesuunas, jala allaliikumine, kannaga maa puudutamine jne. Võib keskenduda ka hingamisele (siis võib hingamise ja kõndimise omavahel rütmi viia), aistingutele kehas või emotsioonidele. Sellise keskendumise juures jääb keha liikumine endiselt sujuvaks ja vabaks. Ollakse täiesti lõdvestunud ning avatakse oma süda tunnetamaks rahu eneses ja enda ümber. Kõik mured ja hädad jäetakse seljataha. Jõutakse mõistmisele, et muretsemine ja kurvastamine ei aita meil lahendada ühtegi probleemi. Naeratusega näol kõnnitakse nii, et meie jalajälgedest kiirguks vaid rahu, rõõmu ja täielikku vabanemist. Me ei muretse kohalejõudmise pärast, sest ei sea endale sihtmärki ei ajas ega ruumis. Naudime kostuvat linnulaulu kevadel, värvilisi langevaid lehti sügisel, tibutavat vihma, pilvitus taevas säravat päikest või pilvi taevas. Ei ole midagi, mille üle poleks võimalik rõõmu tunda!Võib jalutada nii, et maha jääb õitsev lilleväli. Selleks kujutame ette, et igas meie poolt mahajäetud jalajäljes tärkavad ja puhkevad õide lilled – sinililled, nurmenukud, karikakrad jt kaunid kodumaised õied.

See lugu on ilmunud paari aasta eest Maalehe lisas Targu Talita

Kui kevad murrab südamesse

2010-03-07T15:47:00.000+02:00

Teema juurde võib lugeda mu kodulehest kevadisest tervishoiust hiina meditsiinis

Kevadised tegevused on seotud uue algusega. Siis lööb välja kõik see, mis vahepealsetel kuudel on varjul olnud. See võib olla nii südames hoitud hell tunne kui ka hingele kogunenud saastav emotsioon. Seetõttu tehakse tegusid, mida muul ajal ei söandataks ette võtta. Ja me ütleme, et kevad murrab südamesse.

Meditsiinilistes terminites räägitakse sessoonsest afektiivsest häirest, kevad-suvisest depressioonist, maniakaalsusest, piiripealsest isiksusehäirest ja kevadisest suitsiidide arvu tõusust. Õnneks piirduvad täheldatavad häired enamasti siiski kas tujukuse, ärevuse, ärritatuse, tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse, unenäguderohkuse või unetusega, millele võivad lisanduda tõusnud vererõhk, migreenihood, perioodiline südame kloppimine või rütmihäired, haavandtõve ägenemine või mõni muu haigustunnus.

Vana hiina tarkus kinnitab: kevad - see on aeg elu andmiseks, mitte tapmiseks. See on puhastumise, uuenemise, kasvamise, noorenemise, rõõmu tundmise ja vaimse avardumise aeg. Seepärast on aeg ette võtta suurpuhastus ka oma hinges ja mõtetes, et lahti saada kõigest negatiivsest, mis ei ole kooskõlas kevade vaimuga. Uuenema ja värskenema peaks kõik see positiivne, mis meil hinges olemas. Näiteks, suhted lähedastega. Teadusuuringud kinnitavad, et halb suhe lähedastega tõstab südamehaiguste tekke riski 25%.

Jaapanlastel on ütlemine – iga väikegi järeleandmine ärevusele on samm eemale inimese südame loomulikust olekust. See tähendab, et miski meiega juhtuv pole piisav põhjus, et seesmist tasakaalu kaotada. Kui meil on häirivaid probleeme, tuleb kõigepealt neist täiel määral teadlikuks saada. Püüame oma probleemidele kõrvalt vaadata ning küsime endalt – ja mis siis sellest? Enamasti näeme, et oleme oma probleemi üle tähtsustanud või oma olukorda üle dramatiseerinud.

Üks on alati selge – mistahes olukorras me ka ei asuks, soovid on alati suuremad kui võimalused. Tarkus on see, kui soovid ja võimalused osatakse kokku viia. Olles hingeliselt puhastunud, lahti saanud negatiivsest oma hinges, suudame paremini näha lahendusi vaevavatele probleemidele.
Asjata ei öelda Idamaades, et kõigi hädade algpõhjus on rumalus, mida võimendavad ahnus, kadedus, ülbus, vihkamine ja teised “head” omadused. Eks eesti vanarahvaski ole põhimõtteliselt samal seisukohal olnud, tuletame meelde vanasõna lollist ja kirikust.

Kevad on parim aeg, et tuua sisse positiivseid muutusi oma eluviisi. Tervislikum toitumine, rohke liikumine, ebatervislikest harjumustest loobumine – kõik see sobib kokku kevade olemusega. Kevadkuudel on närvisüsteem tundlikum võõrainete – alkoholi, tubaka ja teiste sõltuvust või harjumust põhjustavate mõnuainete suhtes, seepärast teeme oma kehale suure teene, kui loobume siis suitsetamisest või ei tarvita sel ajal alkoholi. Mõtleme järele, millise heateo saame veel enda, oma perekonna või ümbruskonna hüvanguks teha. Taoliste ettevõtmistega tõstame end kõrgemale tasemele ja siseneme arenguspiraali, vastasel korral jääksime oravaks rattas, kelle jaoks üks rattaring ei erine teisest. Isegi kui muretseme aasta kestel uue auto, uue maja või uue abikaasa, jääme oravaks senimaani, kuni ise paremaks ei muutu.

Kevad on armumiste aeg. Mitte asjata pole traditsioonilistes ühiskondades iga üle keskea naisterahvas kosjasobitaja. Sellise ühiskonna kollektiivses teadvuses on juurdunud vaistlik arusaam, et õigeaegne abiellumine on hea viis noorte frustreerituse vähendamiseks. Ei kujune välja “noorte vihaste meeste” põlvkonda. Kasutades hiina meditsiini loogikat, võime öelda, et nii transformeeritakse viha kui maksa (puu, kevad) patoloogiline emotsioon läbi armastuse rõõmuks südames (tuli, suvi). Tänapäevased teadusuuringud tõendavad samuti, et abiellumine parandab meeleolu, kusjuures rohkem neil, kes enne abiellumist kannatasid depressiooni käes.Lõpuks paar soovitust nende jaoks, kes tahaksid elada saja aastaseks. Chicago Ülikooli Gerontoloogiakeskuses tehtud uuringud on lubanud järeldada, et selleks tuleks elada maal ja muretseda juba noorelt palju lapsi – neli või enam 30 aastat vanaks saanuna.

See lugu on ilmunud paar aastat tagasi Maalehe lisas Targu Talita.

Minu aupaklik kummardus lugejale ehk sissejuhatuseks

2010-03-07T11:18:00.001+02:00

Otsustasin peale pikka kaalumist katsetada blogi pidamist. Varasem kodulehega tegelemine muutus mõnevõrra tülikaks - küll tuli arvestada ruumiga, et ülemäära megabaite üles ei satuks, küll oli tegu paroolidega, mis tihti kaduma kippusid ja kirjutatu ülespanemise ja redigeerimise tülikaks muutsid. Lõpuks ei tahtnud arvuti, kel veel paroolid meeles püsisid, korralikult käivituda. Nii tuli hakata uusi variante kaaluma.

Olen vahepeal kirjutanud mitmeid lugusid, mis on küll ajakirjanduses siin-seal ilmunud, kuid loetavad vaid paberil. Seetõttu otsustasin need lood veelkord blogis avalikult välja panna. Võib olla leidub lugejaid, kellele need veel huvi võiksid pakkuda.

Ei ole nii, et kõik inimesed oleksid ühe vitsaga löödud, seepärast ei saa loota, et järgnevalt kirjapandu kõikidele ühtviisi suupärane tunduks. Kõik me oleme otsijad, üks leiab siit midagi enda jaoks, teine jällegi kusagilt mujalt...

Lugupidamisega,

Lembit Kuhlberg