Elada vooruslikult, õppida ja õpetada – see on dominikaani munkade poolt sõnastatud elamise reegel. Esimesena kasutas sõnapaari “õppida ja õpetada” inglise munk ja õpetlane Püha Bede´ (Beda Venerabilis 672-735). Igapäevakeelde on siit läinud sõna doktor, mis algselt tähendas õpetajat. Doktorikraadi hakati omistama keskaegsetes ülikoolides ja seda käsitleti algul kui õigust õpetada (licentia docendi).
Vanasti oli arst ehk doktor tervise õpetaja. Ka tänapäeval on õpetamine naturopaatilises meditsiinis (loodusravis) oluline põhimõte. See tähendab, et leitakse aega patsiendile tema haiguse põhjuste, tervise taastamise võimaluste ning tervise säilitamise mooduste selgitamiseks. Patsientide harimine ja julgustamine aitab neil mõista oma vastutust enda tervise eest. Haige saab aru, et mitte arst ei ole tema tervise võti, vaid eelkõige tema ise. Arstile jääb vaid tervistumise algataja au. Ta selgitab patsiendile, mida too seni on valesti teinud ning kuidas asja parandada. Ta õhutab patsienti loobuma tervistkahjustavatest harjumustest, annab soovitusi eluviisi muutmiseks ja toitumise parandamiseks. Sellisele arstile on patsient võrdväärne partner, mitte lollike, kelle arvelt saab teenida. Taoline arst ei mõtle sellele, kuidas suurendada ravimifirmade kasumit, vaid tema jaoks on esmatähtis patsiendi heaolu.
Tänapäeval teame, et meditsiinist sõltub inimese tervis vaid ca 10% ulatuses. Ülejäänud 90% on seotud eluviisi, toitumise, keskkonna ja sotsiaalsete oludega. Meid valitsev massimeedia paraku kultiveerib ühiskonnas tervistlaostavat eluviisi. Mis sest, et korra nädalas näidatakse televiisoris tervisesaadet, kuid ülejäänud aja näeme vägivallast ja alkoholismist täidetud filme. Isegi sina, Brutus! - meie armastatud ETV – igal tööpäeva hommikul kella 9 ja 10 vahemikus näidatakse pereseriaali “Südameasi”, kus osa tegevusest toimub obligatoorselt baaris. Baaristseeni vaatamine mõjub meeldetuletusena – kell kümme saab juba poest õlle kätte. Sest täidetud pokaali nägemine mõjub alkoholilembesele nagu punane rätik härjale. Filmi kordus on siis, kui enamus inimesi töölt koju jõuab – meelde tuletamaks, et on aeg baari minna. Loodan, et see on kogemata nii ajastatud. Oleks hea, kui keegi analüüsiks meie meediat semiootiliselt tervisekasvatuse aspektist, usutavasti võib jõuda huvitavate järeldusteni.
Alkoholismi võib meil õigusega pidada praegusel ajal kõige suuremaks terviseprobleemiks, mis on seotud inimeste eluviisi ja sotsiaalsete oludega. Sel ajal, kui Kreutzwald kirjutas oma “Viina katku” (1840), oli alkoholitarbimine hinnanguliselt alla 3 liitri absoluutse alkoholi inimese kohta aastas. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel oli see juba 7-8 liitrit, mis on see piir, kust algab elanikkonna genofondi pöördumatu kahjustus. Nüüd ulatub see juba 12 liitrini. Meenutame siinkohal, et mõnuained on geneetiline relv, mida inimesed ise enda peal rakendavad.
Seepärast pole imestada, kui tänapäeva nimetatakse ka moraalse kriisi ajastuks. See kriis hõlmab iga eluvaldkonda, võime seda kogeda nii igapäevaelus (tüssamine tänavanurgal), juriidikas-poliitikas (riugastega seadused, mis sisuliselt seadustavad ettekavatsetud pettuse) kuni suure poliitikani välja (nagu hiljuti võisime näha, on sõjakuriteod osa sõjapidamisest). Põhjuseks pole niivõrd see, et enam ei hoolita vanadest rooma õigusest pärinevatest põhimõtetest nagu elada õiglaselt, mitte teha teistele kahju ja anda igaühele seda, mis talle õigusega kuulub (honeste vivere, autem non laudere, suum cuique tribuere). Pigem on põhjus sajandeid moraali alustala rolli kandnud usu kandepinna drastilises vähenemises. See pole mitte juhuslik protsess, sest usk aitab inimest õnnelikumaks teha ja seetõttu temast vabatahtlikult ei loobuta. Kui tuletame meelde, kelle rahadega tehti Venemaal revolutsioon ja aidati võimule bolshevikud, siis mõistame ka, kes on need, kes inimestelt usu ära võtta tahavad. Milleks seda vaja? Ilmselt selleks, et inimesed ei suudaks enam heal ja kurjal vahet teha.
Päris ilma usuta ei ole inimene siiski elada osanud. Seepärast on asemele pakutud kahtlasi surrogaate nagu kommunism, natsionaalsotsialism, liberalism, saientoloogia jt. õpetused. Kuigi nad jutlustavad õnnest, mida lubatakse kõigile õpetuse järgijatele, tuleb see õnn siiski vaid vähemuse õuele, sest on kellegi teise õnnetuse arvelt. Neis õpetustes on puudu üks oluline koostisosa, mis on olemas pika ajalooga suurtes religioonides, näiteks kristluses. See on kaastunne. Ilma selleta ei ole ükski usk moraalne ja elu vooruslik ehk õiglane.
