Selline aforism – katseklaasis on tõde – võiks iseloomustada uuriva vaimuga teadlaste püüdu eksperimentide abil tõde päevavalgele tuua. Tegelikult on see parafraseering mitmest mõtteterast. In vino veritas (veinis on tõde) tähendab, et alkoholi on ammustest aegadest kasutatud kui “tõeseerumit” – purjus inimene lobiseb kõik saladused välja. In vivo all mõistetakse elusas organismis või loomulikku, normaalsetes tingimustes arenevat protsessi. Selle paariline in vitro (katseklaasis) tähendab kunstlikes tingimustes esilekutsutud protsessi, aga ka eksperimenti üldse . Siit tuleneb ütlemine, et kunstlikul (ehk in vitro) viljastamisel sünnivad katseklaasilapsed.
Tänapäeva meditsiini nimetatakse tõenduspõhiseks. See tähendab, et katseliselt peab olema tõestatud ravimeetodi või ravimi tõhusus. Iseenesest on see hea põhimõte kõigi uute ravimeetodite ja ravimite hindamisel. Kuid ainult selle põhimõtte tunnistamisega me eitame nii ajaloolist kui isiklikku kogemust ja selliselt hakkab see vastu töötama eneseabi põhimõttele, mis tänapäeval muutub seoses arstiabi pideva kallinemise ja kaugenemisega järjest aktuaalsemaks.
Kuid on selgeks saanud, et esineb veel teisigi ohte. Üks osa neist on seotud tänapäevase arstkonna mässimisega ravimifirmade köidikutesse.
Kas vanasti eestlased oleksid pannud kitse kärneriks? Vaevalt küll. Kuid jälgides tänapäeva meditsiini, võib analoogilist olukorda, mida teisiti nimetatakse huvide konfliktiks, siiski tähele panna. Võtame kasvõi arstide töötlemise ravimifirmade poolt. Jutt ei käi ühekordsest tasuta kohvilauast, seda võib vaadelda kui viisakuseavaldust, mis ei kohusta veel millekski. Kuigi, tasuta lõunaid ei ole. Vanasti eestlased ütlesid selle kohta – kelle leiba sööd, selle laulu laulad.
Kui näiteks mõnele ametimehele tehakse välja puhkusereis ning see avalikuks tuleb, tekib sellest temale kohe palju paksu pahandust (vähemalt siis, kui ta “valesse” erakonda kuulub). Kui selline reis tehakse ravimifirma poolt välja arstile, kellest sõltub firma ravimite patsientidele väljakirjutamine, siis peetakse seda millegipärast normaalseks. Kuidas mõjutaks kohtuniku otsust see, kui ta protsessi ühelt või teiselt osapoolelt raha või nänni vastu võtaks? Tõenäoliselt ei oleks kohtuotsus enam erapooletu. Aga arsti puhul? Ilmselt mõjustaks see retsepti väljakirjutamise otsust ravimifirmale soodsas suunas. Paljud patsiendid on asjade sellisest seisust vaistlikult teadlikud ja võtavad mõne arsti juurde pöördudes omalt poolt meelehead kaasa, et otsustust endale kasulikumasse suunda kallutada.
Siiski ei maksa arvata, et arstid on pahad. Nad on samasugused inimesed nagu kõik teised, pealegi teevad enamasti oma tööd südame, hinge ja täie pühendumisega. Ebaedu põhjus on tihti selles, et patsient satub arsti juurde liiga hilja. Kuid arstide käed on seotud veel sellega, et nad peavad rangelt jälgima ravi eeskirju. See muudab ravi standardseks ja piirab selle individualiseerimise võimalusi.
Tõenduspõhise meditsiini domineerimisega riikides ehk “siinpool suurt hiina müüri” avalduvad arstide ja ravimifirmade vaheliste huvide konfliktid sageli mitmesuguse sponsorluse näol – tasuta koolitused, konverentsid ja konsultatsioonid, väljatehtud reisid ja muud kingitused, aga ka turu sissetöötamine tasuta ravimite ja meditsiinitehnika kinkimisega, samuti “heategevuslike” fondide asutamine, mida kontrollivad ravimitööstusega seotud isikud. Seetõttu on täiesti reaalne oht, et haigetele kirjutatakse välja ravimeid, mis pole neile vajalikud või kirjutatakse sagedamini kui vajalik või suuremas koguses kui vajalik. USA-s näiteks sureb retseptiravimite üledoosist igal aastal umbes samapalju inimesi kui liiklusõnnetuste tagajärjel.
Teine põhjus, mis tänapäevase tõenduspõhise meditsiini seisukohtadesse kriitiliselt sunnib suhtuma, on meditsiiniuuringute rahastamine ravimifirmade või nendega seotud fondide poolt. Tuleb välja, et selline rahastamisskeem ei ole erapooletu. Tulemus – väljatöötatud ravimid ei pruugi olla nende omadustega, mis neile omistatakse. On mõistetav soov näidata ravimi efektiivsust suuremana, kui see on tegelikult, kõrvaltoimeid või toksilisust võidakse jälle vähemana näidata. Silmas tuleks pidada just krooniliste seisundite puhul kasutatavaid ravimeid, sest neid tuleb võtta pikka aega. Seetõttu tekitavad nad ka enam ahvatlust, kuna tõotavad suuremat kasumit kui ägedate seisundite korral kasutatavad ravimid.
Kirjanik ja filmiprodutsent Edward Griffin toob oma raamatus “Maailm ilma vähita” hulgaliselt dokumenteeritud näiteid korruptsioonist ja otsestest võltsingutest ühtedes või teistes meditsiiniuuringutes USA-s. Lähedased materjalid on ka internetist ülesleitavad. Mitmel juhul puudutavad need isikuid, kes juhindusid paar tuhat aastat vanast õpetusest, et võõrast verd inimest võib iga kell tüssata ja kahjustada.
Seda teemat käsitledes ei saa mööda minna Rockefellerite perekonnast. Tuleks alustada nende kunagisest esiisast William Avery Rockefellerist ehk Big Bill´ist (13. nov. 1810 – 11 mai 1906), sest ta on tänapäevalgi paljudele eeskujuks. “Suur Bill” oli ringihulkuv tänavakaubitseja, kes müütas toornaftast ja alkoholist valmistatud mittearstlikke ravimeid, teda tunti kui osavat suli ja kahenaisepidajat, Ta pettis raha vähihaigetelt isevalmistatud ravimi müügiga. See pidi ravima terveks kõik vähid, välja arvatud üksikud liiga kaugele arenenud juhud. Oma rohu eest küsis ta haigetelt 25 dollarit, mis oli tollal inimese kahe kuu töötasu. Ta nimetas end kuulsaks vähispetsialistiks, omamata ise meditsiinilist haridust. Tema ämm, kes võttis Billi imerohtu, heitis selle tagajärel hinge. Naistele müütas ta ravimpille meenutavaid seemneid, unustamata lisamast, et tema rohi võib rasedust katkestada, mistõttu saatis teda suur müügiedu. Õpetuslikel eesmärkidel pettis ta igal võimalusel isegi oma poegi, et nood omandaksid tema riukad. Ta õpetas neile, et kaubeldes tuleb neil alati jääda kasusaajaks pooleks, nii et kauplemise käigus saaks taldrik vahetatud vaagna vastu.
Tema pojast John D. Rockefellerist (8.juuli 1839 – 23 mai 1937) sai edaspidi multimiljonär ja naftamagnaat. Äri ajades oli ta halastamatu ning ei öelnud ära illegaalse teenimise meetoditest. Ta kirjutas terroristlikku Klu-Klux-Klani kiitva raamatu ning enne Teist Maailmasõda rahastas heldelt Natsi-Saksamaad. Kuigi ta ise eelistas homeopaatiat, asutas ta 1901. a. New Yorgis Rockefelleri Meditsiiniuuringute Instituudi, millest sai1965. a. Rockefelleri Ülikool. 1913. a. rajas Rockefelleri Fondi, mille presidendiks oli tema poeg John D. Rockefeller Jr.
John D. Rockefeller Jr. (29 jaanuar 1874 – 11 mai 1960) oli alkoholi keeluseaduse (vastav konstitutsiooniparandus kehtis USA-s 1919-1933) vastane. Tema rahadega asutati Sloan-Ketteringi Vähikeskus. Tema poeg David Rockefeller (12 juuni 1915) on pankur, globalist ning üks maailma mõjukamaid isikuid, kelle eesmärgiks on suurpankuritest koosnev maailmavalitsus. Rockefellerid annetavad ohtralt raha väga erinevates valdkondades. Selline annetamine aitab vältida maksusid, kuid kontroll raha üle ei kao, sest vastutavatele kohtadele raha saanud institutsioonides pannakse perekonnale ustavad inimesed. Kui te kuulete järjekordsetest filantroopidest, kes lahkelt suuri rahasid pakuvad, siis muutuge valvsaks - see võib olla salaplaan tulevikus teie arvel teenimiseks, millest te momendil veel aru ei saa.
Griffini sõnul kontrollib Rockefellerite perekond, olles kartellisuhetes teiste keemia- ja ravimifirmadega nagu IG Farben, valdavat osa Ameerika ravimitööstusest. Kontrollile on allutatud ka meditsiinialased uuringud ning meditsiini õpetamine. Meditsiiniäri kontrollides ollakse maksimaalse kasumi peal väljas. Näiteks ei uurita looduslike ühendite kasulikkust, kuna neid ei saa patenteerida, mistõttu nende kasutamine ei tõota patenteeritud ravimitega võrreldavat kasumit. Samal ajal publitseeritakse artikleid, mis õhutavad järjest laiemalt sünteetilisi preparaate kasutama.
Eelnevalt me selgitasime, et eksperimentaalse tõenduspõhisuse seadmine tänapäevase meditsiini ainukriteeriumiks lõikab läbi meditsiini ajaloolised juured – on ju kogu varasem arstikunst enne eksperimentaalse meditsiini teket põhinenud arstide kogemustel ja tähelepanekutel. Nii kaob unustusse kogu meditsiini ajalugu, sest heidetakse prügikasti kõik see väärtuslik, mille kunagi on kirja pannud Hippokrates, Avicenna ja teised suurkujud. Isegi arst ei saa toetuda oma kogemusele ja elutarkusele, vaid peab aluseks võtma selle, mis kehtivas õpikus kirjas. Aga kui õpikutesse pääsevad eeeskätt farmaatsiakartellide huve kaitsevad teooriad ja seisukohad, siis ei ole neis esitatud tõendid enam teaduslikud, vaid poliitilised. Seega on tegemist samasuguse olukorraga, nagu me hiljuti nägime kliimapettuse organiseerimise juures. Antud juhul on tulemuseks elanikkonna medikaliseerimine – järjest enam leitakse põhjust teile ühe või teise ravimi väljakirjutamiseks, muu puudumisel kasvõi elustiili parandamiseks.
Ärihuvidest lähtuvalt püüavad farmaatsiafirmad igati laiendada psüühikat mõjustavate ravimite, eeskätt anidepressantide, kasutusvaldkonda. Selleks õhutatakse ravimite kasutamist isegi ebamääraste ja laialivalguvate subsündroomsete kaebuste puhul. Diagnoositakse järjest uusi elustiili häirete hulka kuuluvaid psühhiaatrilisi haigusi. Ilmuvad sellised diagnoosid nagu kompulsiivne ostuhäire (neil, kes armastavad ostelda), venna-õe rivaliteedi häire (kui vendadel-õdedel on halb läbisaamine), interneti sõltuvushäire (kui raisatakse palju aega interneti peale), arahnofoobia (ämlikukartus), triskaidekafoobia (number 13 kartus), dissotsiatiivse hulkumise häire (kui noored ei taha kodus püsida), kofeiinist indutseeritud unehäire (kui õhtul on kohvi joodud ja und ei tule), kofeiinist irrutamise häire (kui hommikul pole kohvi saadud) jne, jne. Kui aga on olemas juba diagnoos, saab kindlapeale olema ka tablett selle raviks.
Seepärast ei ole imestada, kui kuuleme aeg-ajalt räägitavat kasututest ravimitest, mida arstid haigetele massiliselt välja kirjutavad, kuid mis hilisematel uuringutel osutuvad platseeboks või teatud juhtumitel isegi ohtlikeks. Paari aasta eest ilmus ka meie ajakirjanduses (vt. Posimees 28. veebruar 2008) ülevaade Suurbritannias Hulli Ülikoolis tehtud uuringust, millest selgus, et levinud moodsate antidepressantide toime on vähe erinev soola või suhkru (platseebo) toimest. Teisitiöeldult, kui teil on kindel usk, et teelusikatäis suhkrut teie tee sees teid terveks ravib, siis paljudel juhtudel see nii sünnibki. Samasugune usk tabletisse andis ka uuritud antidepressantide puhul neile nende ravijõu.
Siinkohal juhiksin tähelepanu sellele, et keegi ei tohiks oma ravi isepäi muuta, vaid peaks alati konsulteerima ravi määranud arstiga, sest on siiski neid, kes arstimeid vajavad kasvõi selle tõttu, et ravimi järsul ärajätmisel võivad vallanduda ohtlikud või ebasoovitavad kõrvalnähud.
Kui me analüüsime depressiooni sagedasemaid riskitegureid, siis enamasti ei suuda antidepressandid siin midagi parandada. Kas antidepressandid annavad töötule tööd? Ehk ainult siis, kui ta varem on töötanud farmaatsiafirmas. Kas nad suurendavad inimese sissetulekut, aitavad pangalaenu tasuda? Pigem vastupidi, sest nende eest makstes väljaminekud suurenevad veelgi. Kas antidepressantidest ja rahustitest pungil zombil on lööki vastassugupoole hulgas? Tõenäosem on, et tal kaob seegi vähene huvi vastassugupoole vastu, mis tal varem oli. Lisaks on antidepressantidel ilmnenud mitmeid ohtlikke kõrvalmõjusid, mida aga ei ole esinenud platseebol. Uuemad uuringud näitavad, et antidepressantide kasutajatel suureneb risk haigestuda teist tüüpi diabeeti 2-3 korda, samuti võib suitsiidirisk suureneda kaks korda, naistel esineb kaks korda enam surnultsünde, enneaegsust ja sünnidefekte, ka luumurdude tekke risk võib suureneda 20-30% ning isegi üldine suremus on olnud ligi 32% suurem. Insuldi risk võib antidepressantide kasutajatel suureneda kuni 45%, võib ilmneda vägivaldne käitumine ja halveneda immuunsüsteemi talitlus.
Kui platseebo osutub ravimist paremaks, tuleb tahtmatult meelde Suure Billi imerohi...
Uuringud näitavad, et kerge ja mõõduka depressiooni ja ärevuse korral aitab üksi kehalise aktiivsuse suurendamisest, et enesetunne märgatavalt paraneks. Sõrkjooksu harrastamine võiks seega olla noorte jaoks antidepressant number üks kerge ja mõõduka depressiooni korral. Talvise depressiooni ehk “talveune” vastu aitab jälle valgusravi, samuti valge aja maksimaalne ärakasutamine õues viibimiseks. Looduslikest antidepressantidest võib kasutada naistepuna, leevendust võib tuua ka melissi- ja punetee. Ja loomulikult tuleks meelt kurvaks teinud asjaoludest üle saada, näiteks elufilosoofia korrigeerimisega. Seda viimast ei tee teie eest ära mitte ükski ravim.
