Keskmine tee, sageli ka kuldseks keskteeks nimetatud, on filosoofiline põhimõte, mis tähendab äärmuste (ekstremismi) vältimist. Tänapäeval nimetatakse keskteeks ka kompromissi, kuid sellega on lugu sageli nagu piiri peale kukkunud õunaga. Mäletatavasti kõlas vana anekdoot taoliselt, et nõukogude piirivalvur soovis leitud õuna vennalikult jagada, poola piirivalvur aga arvas, et parem oleks pooleks teha.
Vana-Kreeka filosoofidest kasutasid äärmusi välistava keskmise mõistet Sokrates (469-399 e. Kr.), Platon (428-348 e. Kr.) ja eriti Aristoteles (384-322 e. Kr.). Ka Buddha pidas keskteed vaimseks arenguks kõige sobivamaks. Tema õpetatud kesktee vältis kahte äärmust – lihasuretamist ja selle vastandit, meelelistele naudingutele andumist. Hiinas lõi õpetuse keskmisest Konfutsius (551-479 e. Kr.), tema lapselaps Zisi arendas seda edasi. Selle õpetuse kohaselt on igal inimesel taevane volitus elada Taeva poolt antud loomusega kooskõlas ja jõuda siin ilmas milleski täiuslikkuseni. Määratluse järgi keskmine olek ehk tasakaal on inimeses siis, kui ei ole veel tekkinud rõõmu, viha, kurbust ja naudingut. Kui need tunded tekivad parajal määral, on inimene veel harmoonias. Täiuslik inimene on siiras, kurjade kavatsusteta, ta viib ellu kesktee põhimõtet, võtab vastu, mis saatus pakub, on rahul kõigi muutustega ja jääb alati iseendaks, alamat sorti inimene aga ei hooli keskteest, harrastab manipuleerimist, käib mööda ohtlikke radu ning ajab hüvesid taga.
Üldistused aitavad meil maailmast paremini aru saada. Nende põhjal loome maailma seletava ja lihtsustava mudeli. Hiina kultuuris on selliseks mudeliks õpetus yin´ist ja yang´ist. Ka yin ja yang vahelise tasakaalu hoidmine on nagu keskteel püsimine. Ainult et yin ja yang ei ole äärmused, mille vahel tuleb distantsi hoida, vaid teineteist täiendavad ja toetavad vastandlike omadustega kategooriad. Yangi tähistas vanasti hieroglüüf, mis kujutas mäe päikesepoolset külge, yin hieroglüüf aga mäe varjukülge. Seega on nad ühe terviku erinevad poolused.
Organismist rääkides tähistab yang alati midagi talitlemisega seotut, yin aga seda talitlust tagava struktuuriga seotut. Seega on yin/yang vahekord kehas eelkõige struktuuri ja funktsiooni vahekord. Teisitiöeldult, funktsiooni tugevus peab vastama struktuuri tugevusele. Või lihtsamalt öeldes, me ei või endale lubada teha rohkem tööd, kui keha vastu peab.
Tööd tegev keha soojeneb, seetõttu kuulub soojus talitluse ehk yangi juurde. Talitlust me märkame, sest täheldame kas liikumist või muud muutust. Seega on talitlus (yang) väljapoole avalduv, väline ehk pinnapealne. Et tühi kott ei seisa püsti, siis on tegutsemiseks vaja kas täis kõhtu, energiat, jõudu või muud taolist “kütust”. Seega kuulub millestki täis olemine, küllus, rohkus - igasugune “hüper” - yangi juurde. Ning yin kategooriasse kuuluvad kõik eelnevate vastandid – jahedus, seespoolsus (varjatus) ja tühjus (“hüpo”). Yang ja yin, kuum ja külm, väline ja seesmine ning täis ja tühi on need vastandite paarid, mida hiina arst alati silmas peab ja neid tasakaalustada püüab. Seepärast kutsutakse hiina arstikunsti mõnikord kesktee meditsiiniks.
Et yin ja yang on kõikjal, tuleb tasakaalus olemiseks neid kahte ning nende avaldumiste (külm-soe, tühi-täis jne) vahekorda pidevalt jälgida. Muidu tekivad kehas kõrvalekalded, millel on näiteks kas kuumusele või külmale, liiale või tühjusele viitavad tunnused. Tänapäevane teaduslik meditsiin on oma tähelepanu pööranud rohkem yangile, sest see on ju väline ning kergesti märgatav ja registreeritav – näiteks palaviku kindlakstegemine kraadiklaasiga mõõtmise teel. Seetõttu on lääne arsti jaoks yini puudutav teinekord raskesti mõistetav. Võtame või yin tühjuse sündroomi, millega arstid tegelikult iga päev kokku puutuvad. Yin on, nagu märkisime, külm poolus ja seepärast areneb selle nõrkusel (tühjusel) omamoodi kuumasündroom (tühi kuumus), mida iseloomustab palavustunne peopesades, jalataldadel, tihti ka rindmiku keskel, võib tekkida kerge palavik, enamasti pealelõunasel-õhtusel ajal, öösel aga vaevab higistamine. Tavaliselt kahtlustatakse taoliste haigustunnuste esinemisel tuberkuloosi, sest selle haigusega kaasub alati kopsu yin nõrkus. Alati on parem kahtlustada ja kontrollida, kuna yin nõrkusega patsiendid on tuberkuloosi suhtes teistest vastuvõtlikumad.
Samal ajal on rida teisi haigusi, millega kaasub yin nõrgenemine, näiteks suhkruhaigus või isegi mõne kurnava kõrge palavikuga külmetushaiguse põdemise järel. Noored võiksid meeles pidada, et elupõletamine mistahes vormis (alkohol, tubakas jm mõnuained, seksuaalsed liialdused jne) lõpeb tavaliselt mõne organi yin nõrgestumisega. Vanadus saabub siis varemalt, sest aastate möödudes (üleminekueas) hakkab yin organismis nagunii nõrgenema. Ka kestev stressi all elamine ja tulised emotsioonid põletavad yin enneaegu läbi.
Yin taastamine on vaevaline ja aeganõudev protsess. Tugeva elujõuga noortel taastub see kiiremini, vanemas eas aga raskustega. Kuumadest emotsioonidest hoidumiseks on kasuks olla hingeliselt tasakaalus ja juhinduda näiteks stoikude või kesktee filosoofiast. Tuleks vältida stimuleerivaid vahendeid, sealhulgas kohvi, alkoholi, maiustusi ja soojendavaid vürtse. Kasuks tulevad mitmekesised toitvad vitamiinirikkad toidud, sealhulgas idandid (lutsern, aduki uba, mung-uba jt), teraviljadest oder, oatoidud, kalatoidud, noorloomade liha, pardi-, hane- ja küülikuliha, õunad, arbuus, seesamiseemned, mesi, piim, nõgesetee, mesilasema piim jm. Kuna yin taastumist soodustavad toidud on sageli jaheda iseloomuga ning seeduvad raskemini, siis on parem neid tarvitada korraga väiksemas koguses, kuid selle eest sagedamini.
Yangi vähesuse (ehk tühjuse) korral areneb kehas külmasündroom – inimene muutub külmakartlikuks, käed-jalad külmetavad ja on katsudes külmad, toit võib tunduda maitsetu ning võib ilmneda kalduvus kõhulahtisusele. Selline olukord võib areneda näiteks ühekülgselt ja kestvalt toortoitudega liialdamise järgselt, sest toored toidud on alati külmema iseloomuga kui termiliselt töödeldud. Siis tuleb kasuks sooja toidu söömine, mida maitsestatakse soojatekitavate maitseainetega nagu ingver, kaneel, piprad, nelk, basiilik, lambalääts, mädarõigas, sibul, küüslauk jt. Lihatoitudest on head soojendajad lammas, hirv ja kana. Veel annavad sooja kreeka pähklid, vaarikad, metsmaasikad, õietolm, nisuidandid, forell, merevetikad, zhenshenn ja mesilasema piim.
Need olid näited, kuidas hiina arst kahe sündroomi korral sobivatele ravimitele lisaks annab patsiendile soovitusi toitumiseks. Tegelik olukord võib alati olla keerulisem, sest samal ajal kui keha ühes osas täheldame kuumasündroomi, võib keha teises osas olla külmasündroom.
Kesktee põhimõte on tänapäeva meditsiiniski rakendatav – kombineeritud ravi näol, mille puhul me ei jää lootma ainult ühele ravimoodusele, vaid kasutame parema tulemuse saavutamiseks ka täiendavat (komplementaarset) ravi.
