Ravi põhjust – see on loodusravi oluline põhimõte - otsida üles haigust toitvad tegurid, et need seejärel järk-järgult kõrvaldada.
Mida keegi haiguse põhjuseks peab, sõltub paljuski koolkonnast, mille õpetusest arst või ka patsient lähtuvad. Nii nagu prantslased nägid kõigi ajaloosündmuste taga valitsejate armuafääre (cherchez la femme – otsi naist!), nii peab tänapäeva meditsiin enamuste haiguste suurimaks süüdlaseks pisikuid. On koolkondi, kus nähakse haiguste tekke taga vale toitumist. Psühhosomaatiline meditsiin näeb kehaliste haiguste taga hingeelu probleeme. Hiina meditsiin vaatleb haiguste põhjusena yin/yang tasakaalu ning viie stiihia vahekorra kõrvalekaldeid. Indias ja Tiibetis nähakse haiguste taga keha kolme põhienergia häireid. Kui läheme tagasi ajalukku, siis idamaade tarkused peavad hädade (sealhulgas haiguste) esmaseks põhjuseks inimlikku rumalust.
Oma kandi pealt on õigus kõigil. Õigus on ka vanainimestel, kelle tervis ilmamuutuse ajal halveneb ja kes seetõttu peavad süüdlaseks halba ilma või päikeseplekke. Paha ilma eest saame end ise kaitsta soojate riiete, ahju kütmise ja aknapragude kinnitoppimisega. Kuid päikeseplekkide ja magnettormide vastu ei anna midagi ette võtta, tuleb end sel ajal lihtsalt säästa.
Kindlasti ei ole erinevad põhjused kõigi inimeste jaoks ühesuguse tähtsusega. Iga inimene on oma pärilike iseärasustega ning varasem eluviis ja põetud haigused jätavad oma jälje. Seega on hea, kui teame oma eluviisiga seotud riske ning organismi nõrku kohti, kust haigus kõige sagedamini välja lööb. Samal ajal on mõned põhimõttelised ettevõtmised, mis aitavad väga laia spektri haiguste vastu. Sellisteks on tervisliku eluviisi juurde kuuluv rohke liikumine, sobiv toitumine, suitsetamisest hoidumine ja kehakaalu kontrollimine. Nende tervisliku eluviisi komponentide puudumist käsitletakse kui rea haiguste – näiteks südame koronaartõve – riskifaktoreid.
Kui võrdleme nõuandeid, mida on andnud pika ajalooga meditsiinisüsteemide arstid nendega, mida annavad tänapäeva arstid, siis näeme, et traditsiooniliste meditsiinisüsteemide soovitused on aastasadade jooksul vähe muutunud. Teadusliku meditsiini soovitused aga on mõnikord muutunud juba mõnekümne aastaga diametraalselt vastupidisteks. Põhjus võib olla selles, et tõenduspõhise meditsiini “tõendid” on sageli tugevasti mõjustatud ärihuvidest.
Taolise diametraalse suunamuutuse näitena võib esile tuua suhtumise kolesterooli ja loomsetesse rasvadesse. Veel paar aastakümmet tagasi oli kolesterool demoniseeritud, temas nähti südame koronaartõve olulist riskitegurit, mistõttu soovitati piirata kolesterooli ja loomse rasva poolest rikaste toiduainete tarvitamist ning asendada need osaliselt küllastamata rasvhapetega (taimsete õlidega). Aastate jooksul aga on kogunenud andmed, et sellisele “progressiivsele” toitumistüübile üleminekul koronaartõve sagedus ei langenud. Üks inglaste poolt tehtud uuring näitas “kasulikule“ toidule üleläinud uurimisaluste seas aasta pärast isegi suremuse tõusu 100%! Nüüd on siis jõutud niikaugele, et soovitatakse südamehaigetel mitte kasutada töödeldud toiduaineid, mille pakendil on märge “low-fat” (madala rasvasisaldusega). On ilmunud uurimusi, mis kinnitavad, et kolesterooli langetavad ravimid on mitte ainult kasutud, vaid võivad olla lausa ohtlikud. On selgunud, et kroonilise südamepuudulikkusega haigetel, kelle kolesterooli tase on madal, on suremise risk palju suurem, kui kõrge kolesteroolitasemega haigetel. Lisaks suurendab vere madal kolesteroolisisaldus nakkushaigustesse haigestumise riski. Keskealiste meeste vere kõrge kolesteroolitase ei ole mitte südamehaiguste riskitegur, vaid näitab kõrget stressi taset. Sellistel inimestel vajab organism rohkem kolesterooli, millest ta valmistab stressihormoone. Seetõttu võib neile kasuks tulla kolesteroolirikka toidu söömine, kuid südamehaiguste riski vähendamiseks peaksid nad piisavalt keha treenima, hoidma kehakaalu normis ja talitsema stressi. Vanadel inimestel, kel on kõrge kolesterooli tase veres, võib see olla pikaealisuse näitaja.
Vähe on haigusi, millel on ainult üks tekkepõhjus. Krooniliste haigustega on lugu nii, et esineb rida tegureid, mis haiguse arengut soodustavad, samas on jälle rida asjaolusid, mis haigusele vastu töötavad ehk tervenemisele kaasa aitavad. Seega sõltubki tervis nende kahe rühma tegurite vahekorrast. Kui ülekaalu saavutavad tervist kahjustavad tegurid, siis haigused süvenevad, kui peale jäävad tervist tugevdavad asjaolud, siis haigused taanduvad. Seepärast on mõistlik loobuda igapäevase eluviisiga seotud tervist kahjustavatest pahedest, sest niiviisi nihutame tasakaalu otsemaid tervise suunas. Samas tuleks säilitada kaine mõistus, mitte lähtuda kommertslikest moodsatest teooriatest, vaid eelkõige enesetundest – peale muudatuse tegemist (nagu igasuguse ravi järgselt) peaks tervis paranema, mitte halvenema.
Seoses intensiivpõllumajanduse valitsemisega ja toiduainete tööstusliku rafineerimisega, on poest ostetavad toiduained sageli mineraalide, mikroelementide ja vitamiinide poolest vaesed. Ühekülgsel toitumisel on siis oht mõne eluks vajaliku aine puuduse tekkeks. Samas on toidulisandite turg küllaltki rikkalik, nii et selles orienteeruminegi muutub vaevaliseks. Terve inimene täiendavalt toidulisandeid siiski ei vaja. Esimeseks valikuks võiks vajadusel olla vitamiiniteed, mida on hea juua viirushaiguste leviku perioodil ning varakevadise ajal.
Nakkushaiguste puhul saab esile tuua peamise põhjuse, milleks on haigust tekitava pisikuga nakatumine. Kuid ka siin esineb rida täiendavaid tegureid, millest haigestumine sõltub. Ei tohi unustada, et organismis on olemas normaalne mikrofloora – pisikute kooslus, kellega meie keha on vastastiku kasulikes suhetes ehk sümbioosis. Need mikroobid on meie sõbrad, kes kaitsevad meid teatud määral haigustekitajate sissetungi ning leviku eest, ning hoiavad meie immuunsüsteemi “toonuses”. Seepärast peame alati muret tundma, et raske raviga oma sõpradele liiga ei tee.
Nakatumine tõvestava mikroobiga sõltub organismi vastupanuvõimest (või teisest küljest vaadatuna – vastuvõtlikkusest) haigustekitaja suhtes. Kõige parem kaitse on haiguse põdemise järgselt tekkiv immuunsus. Kiiresti muutuvad viirushaigused nagu gripp aga ei anna püsivat immuunsust. Kontaktnakkuste puhul võib öelda, et sagedasim haigestumise põhjus on pesemata käed. Piisknakkuste korral võib mõju avaldada ka ilmastik. Nii tekivad külmetushaiguste haiguspuhangud tavaliselt sombus ilmaga, päikesepaistelise külma ilmaga need hoopis vaibuvad. Nii juhtus sel aastal kurikuulsa seagripiga – uut oodatud haiguspuhangut veebruaris ei tulnudki, sest ilm oli valdavalt külm ja päikesepaisteline. See on ka mõistetav – päikesekiirgus hävitab viirusi, lisaks on välisõhk kuiv ning selge ilma korral valitseb kõrgrõhkkond – sel ajal on inimesed haigustele vähem vastuvõtlikud.
