See mõttetera - teadmine on jõud - pärineb inglise filosoofilt ja riigitegelaselt Francis Bacon´ilt (1561-1626), kui ta 1597. a. oma „Pühades Mõtisklustes“ (Meditationes Sacrae) väljendas arvamust, et inimlik teadmine ja vägevus langevad kokku. Sama sententsi kasutas oma logol end illuminaatide sümboolikaga ehtinud jälitusamet Infoteabe Agentuur (Information Awareness Agency).
Selleks, et olla terve ja elada normaalselt, on vaja teadmisi nii ümbritsevast elust kui oma kehast. Meil tuleb õppida õigesti reageerima märkidele, mida kuhjaga pakuvad nii ümbritsev keskkond kui ka meie oma sisekeskkond. Kõigil olenditel on teatud piirini olemas kaasasündinud tarkus – kui tunneme nälga, siis tahame süüa, kui on külm, siis katsume sooja saada, kui on valus, siis hoiame oma valutavat kohta. Edasi aga tuleb juba õppimine – kust saame süüa, mis kõlbab süüa, mida tuleb teha, et hea oleks olla. Mida aeg edasi, seda tähtsamaks saab väliskeskkonnas orienteerumine. Inimene ei pööra enam tähelepanu kõikidele kehast tulevatele signaalidele, sest välise ilma probleemid osutuvad olulisemaks. Vanasti said kõige väljapaistvamatest elukogenud vanadest meestest ja naistest nõuandjad välise maailma asjades. Sisemaailma probleemidega aga hakkasid tegelema targad, kelle poole sai inimene oma ihu- ja hingehädadega pöörduda. Neist said aja jooksul arstid ja preestrid.
Hippokratese ajal andsid arstid oma õpetusi edasi oma lastele ja õpilastele, keda koheldi kui oma perekonna liikmeid. Mõned preestrid aga, kes valdasid inimestega manipuleerimise meetodeid, hakkasid oma teadmisi võimu ja rikkuse omandamiseks kasutama. Sellised tegelased tiirlesid valitsejapaleedes, kus mässisid valitsejad trikke tehes oma sõrme ümber. Tänapäeval on neil palju järgijaid.
Seda, et teadmine on jõud, aduvad kõik võimu ja rikkuse juurde pürgijad. Peamiseks taktikaks sellel teel on oluliste teadmiste varjamine või püüe esitada valet tõe pähe – ikka selleks, et säilitada tõe monopol. Niiviisi tekib olukord, kus tõde on peidetud vale taha ja meist igaühe ülesanne on ta sealt ise päevavalgele tuua. Kui seda ei tehta, eelistatakse jääda pimedusega lööduks, siis varem või hiljem on sellise inimese elu üks rist ja viletsus ning, kui ta ei ole just sündinud filosoof, hakkab teda ründama üks tõbi teise järel. Viletsa (ja rumala) lohutus on viin, mis tema tervist veelgi laostab ning nõnda sureb ta kaua enne talle taeva poolt antud aastate täitumist.
Igal ajastul on oma elutarkus. Põllumees pidi vanasti hästi tundma looduse märke ning teadma, millal ühte või teist tööd on õige aeg teha. See oli tema tarkus. Tollal valitsesid kristlikud kombed ning tüssamise eest sai karistada. Nüüd aga elame maailmas, kus oskus teisi ninapidi vedada on edu pant, mistõttu meile on vaja teistsugust mõtlemist. Nüüd on tarkus see, mis aitab meil peidetud tõde näha. See on ka esimene abivahend kõigi tulevaste hädade ja haiguste vastu. Et ükskord mitte ärgata kodutuna, kaelani võlgades, ilma inimliku arstiabi võimaluseta. Sellist tarkust on vaja mitte ainult üksikindiviidi, vaid ka ühiskonna tasemal. Niisiis peaks dialektika kui „ämmaemandakunst“, mis aitab tõde ilmavalgele tuua, olema hariduse lahutamatu osa. Eriti oluline on aga ära tunda manipuleerimist ja demagoogiat, mida rõõmuga kasutavad näiteks need poliitikud, kelle eesmärgiks on vaid võim ja raha.
Demagoogia – see on tõe väänamise süsteem, võtete kogum inimeste teadlikuks eksitamiseks (Ülo Vooglaiu määratlus). Juba Lenin rõhutas, et piisavalt tihti korratud vale muutub (inimeste teadvuses) tõeks. Sellel põhinebki totalitaarsete ideoloogiate (kommunism, natsionaalsotsialism, liberalism jt) ajupesu. Hitler võttis kasutusele suure vale (Große Lüge) mõiste – see on niivõrd kolossaalne vale, et mitte keegi ei suuda uskuda, et kellelgi oleks jultumust nii häbematult tõde väänata.
Tõe varjamise üldine mehhanism on järgmine. Võetakse tõde varjav vale ning jagatakse see kaheks vastandiks. Nüüd väidetakse, et üks nendest on õige, teine vale. Sedasi tekitatakse diskussioon kahe vale pinnal ning tõde kaob hoopis silmist. Et tõde veelgi sügavamale peita, võetakse üks kahest valest, nimetatakse see õigeks ja jagatakse uuesti kaheks, tekitades sellega nende vahel uue ja tõest veelgi kaugemale jääva diskussiooni.
Toome elulise näite. Tõde on see, et Maa kliima muutub pidevalt, kord on soojem periood, kord jahedam. Seda varjatakse ning tullakse välja teesiga, et kliima soojeneb inimeste poolt fossiilsete kütuste kasutamise tagajärjel. Edasi võetakse see vale ning väidetakse, et kliima soojenemist põhjustab süsihappegaasi hulga suurenemine atmosfääris (kasvuhoonegaaside teooria). Tegelikud andmed näitavad, et ainult metaan ja veeaur suudavad atmosfääris sooja koguda, lisaks saab soojeneda vaid atmosfääri alumine kiht, mida soojendab päikesekiirguse toimel soojenenud pinnas. Seda juhul, kui puudub taimestik. Seda tõsiasja varjatakse, sest muidu tuleks hakata piirama hoopis tulutoovat röövellikku metsaraiet. Nüüd produtseeritakse trikitamisi uurimisandmed, mis justkui tõestaksid süsihappegaasist põhjustatud kliima soojenemise reaalset esinemist. Ning määritakse kodanikele kaela rängad maksud, mis ongi kasvuhoonegaaside teooria tegelik eesmärk. Samas pole maksude maksmisel mitte mingit mõju kliimale, kogutud raha läheb lihtsalt ümberjaotamisele Suure-Peetri ja Väikese-Peetri põhimõttel, unustamata ka kliimaagentuure, kus lonkavat teadust produtseeritakse.
Miks selliseid valesid ei paljastata? Põhjus on selles, et teaduslikus mõttes vale muudetakse poliitiliseks tõeks. Poliitikat aga huvitab teadus vaid sedavõrd, kui see tema pilli järgi tantsib. Tavainimese jaoks aga piisab sellest, kui massiteabevahendites pidevalt korratakse: „Kliima soojeneb!“ Juhtub nii, nagu juba Lenin ette nägi.
Sarnast otsest valetamist kasutatakse sageli oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Seda isegi riikide tasemel. Tuletame meelde, kuidas Iraaki mindi valega, nagu leiduks seal massihävitusrelvi, tegelik põhjus oli sealsete naftaväljade kontrollimine. Samamoodi sõditakse Afganistanis selleks, et saada kontrolli alla kasvava Kagu-Aasia majanduse energiatoormega (gaas, nafta) võimaliku varustamise teed.
Valetamine on vaid üks psühholoogilise manipuleerimise tehnika, mida ühtviisi meelsasti kasutavad nii üksikisikud kui ka grupid. Teiste süüdistamine, patuoinaks tegemine, häbistamine, halvustamine, teotamine, naeruvääristamine ja süütunde tekitamine on üsna levinud tehnikad. Tavaliselt manipulaator eitab, et ta ise on midagi valesti teinud, ka see, nagu süütuse teeskleminegi või teeseldud viha, on manipuleerimise moodusteks. Tähelepanu kõrvale juhtimisel ei vastata küsimusele otse, vaid viiakse jutt mujale. See on tüüpiline võte poliitikute juures nagu seegi, kui antakse mõttetu või asjasse mittepuutuv vastus. Positiivse kuvandi loomiseks on kõik poliitikategelased Hitlerist ja Stalinist alates lasknud end koos lastega pildistada või viibivad avalikkuse ees laste seltskonnas. Käitutakse vastavalt publiku maitsele. Nii kasutatakse noorte mõjutamiseks seksi temaatikat ja pahapoisi imagot, kristlaste seltskonnas aga riputatakse kaela rist. Kõnes kasutatakse sõnu, mis kuulajates tekitavad ähmase, kuid positiivse kujutluspildi. Sellised sõnad on õiglus, tõde, õnn, rahu, vabadus, julgus, demokraatia, tarkus, progress, traditsioon jne.
Manipuleerimine ei ole mitte ainult väära info andmine, vaid ka õige info edastamata jätmine. Viimast võime täheldada iga päev reklaamide juures. Näiteks, SMS-laenude reklaamides varjatakse laenu röövellikku protsenti. Võib isegi öelda, et kui veel eelmisel sajandil oli maade ja rahvaste anastamisel esikohal relvastus, siis nüüd on selleks liiakasukompaniide manipulatsioonivõtted.
Manipulaatorid kuuluvad tavaliselt „musta triaadi“ isiksusetüüpide (nartsissistlik, makiavellilik ja psühhopaatiline) hulka. Neist tuntuimad on psühhopaadid. Psühhopaatia on isiksuse häire, mida iseloomustab empaatiavõime (võime kogeda ja mõista teiste inimeste tundeid) puudumine koos moraalivaba käitumisega. Esmakordselt kirjeldas psühhopaati Aristotelese järeltulija Theophrastos (371 – 287 e. Kr) oma raamatu „Karakterid“ 9. peatükis („Häbematus“). Kuna psühhopaat suudab olla pinnapealselt veetlev, jätab ta endast muidu täiesti normaalse inimese mulje. Oma eesmärkide saavutamiseks ja ohvrite kontrollimiseks kasutab ta nii positiivset võimendamist (tagantkiitmine, tunnustamine, lipitsemine, pinnapealne sümpaatia ja tähelepanelikkus, sunnitud naeratused, kingituste tegemine, raha pakkumine) kui ka negatiivset allasurumist (kritiseerimine, näägutamine, süüdistamine, tusatsemine, hirmutamine, ähvardamine, kisamine, vandumine, karistamine, patuoinaks tegemine, ohvri mängimine, vastutuse võtmisest keeldumine jne).
Psühhopaadi poolt rakendatav strateegia koosneb kolmest faasist. Hindamise faasis psühhopaat takseerib potentsiaalse ohvri kasulikkust raha, võimu, mõjukuse, seksi või mõne muu taolise tema jaoks olulise valdkonna aspektist ja püüab kindlaks teha ohvri nõrgad küljed. Manipulatsioonifaasis tegutseb psühhopaat usaldust pälviva maski all (positiivses rollis), et saada sihtmärgi üle võim. Empaatia- ja süütunde puudumine võimaldab manipuleerijal ohvrit kergesti petta, et tema usaldust võita. Kui normaalne inimestevaheline suhe tugineb vastastikusele siirale austusele ja usaldusele, siis manipulaator kasutab oma ohvrit röövellikult ära, tekitades viimasele tõsist majanduslikku, rahalist, kehalist või emotsionaalset kahju. Kui manipulaator leiab, et ohvrist talle rohkem kasu pole, siis ta hülgab tolle vähimagi süümepiinata. Selles hülgamisfaasis on tavaliselt juba leitud uus ohver, keda järgmisena põhja lasta.
Nagu psühhopaat, nii on ka nartsissistlik isiksusetüüp ilma empaatiavõimeta. Ta on endast väga heal arvamusel ning soovib, et kõik teda imetleksid. See isiksusetüüp on nime saanud kreeka mütoloogiast pärit kauni aga julma kangelase Narkissose järgi, kes põlgas neid, kes temasse olid armunud ja jumaliku karistusena armus oma peegelpilti veepinnal. Nartsissistlik tüüp ei talu kriitikat ning vastab sellele vihastamise ja põlgusega. Manipuleerimine on tema viis kõike oma kontrolli all hoida, ta ei talu teiste seisukohti ega tunne huvi teiste inimeste vajaduste vastu.
Makiavellilik isiksusetüüp on oma nime saanud itaalia diplomaadi ja filosoofi Niccolò Machiavelli (1469 – 1527) järgi, kes pidas õigeks salakavaluse ja kahekeelsuse kasutamist riigivalitsemises. Makiavellilik riigivalitsemine aktsepteerib lepete murdmist, reeglite rikkumist, valetamist, alusetut süüdistamist ja eksitamist. Makiavellilik isik tüssab teisi ja manipuleerib inimestega isikliku heaolu eesmärgil. Seda vaadeldakse ka kui psühhopaatia alavormi.
Manipulaatori tunneb ära sellest, et ta püüab alati olukorda kontrollida, ta paneb ennast maksma teisi oskuslikult ära kasutades. Ta varjab oma tegelikke tundeid ja eesmärke, sest esineb alati mingis rollis. Suheldes ta seostab kõike kas tuleviku või minevikuga. Tema põhitunnus on petmine, trikitamine ja JOKK-skeemid, seetõttu ta saadab oma teod korda räpaselt seljataga ja salaja. Olles asjatundja inimeste ärakasutamise alal, tunneb ta ja oskab kasutada etteaimatavaid käitumismalle.
Manipulatsioonile saab vastu hakata enesekehtestamisega. Ole teadlik manipuleerimise võimalusest. Manipulatsioonile alluvad kergesti vähese enesekindlusega, liialt usaldavad, naiivsed, empaatilised ja ausad inimesed. Manipulaator kasutab ära vähimagi ahnuse, soovi materiaalse heaolu järele, heietades pikalt kergelt teenimise võimalustest.
Kui manipulatsioon on ära tuntud, tuleb jätkata oma asja ajamist. Ei tohi kaotada enesevalitsemist. Võib ka vastu manipuleerida, kuid see ei peata manipuleerimist. Sellises mängus võidab tavaliselt kogenum manipulaator. Ära loobu oma seisukohast, kuid kaitse seda rahulikult ja argumenteeritult. Manipulaatori eesmärk ongi vastaspool tasakaalust välja lüüa, tema segadusse ajamine, milleks ta sageli kasutab inimese halvustamist, kui muud argumendid nõrgaks osutuvad (argumentum ad hominem). Ole tähelepanelik, sest manipulaator võib oma plaane paljastada näiteks temapoolsete süüdistuste sisuga. Teisitiöeldult – tal on kombeks oma patud teiste kaela ajada. Lõpuks - kõige olulisem – kahtle kõiges!
Tänapäeval tuleb meile väga palju infot kergesti kätte. Et selles tihti vastuolulises infovoos pinnale jääda, on vaja oskust eristada vajalikku mittevajalikust, terasid sõkaldest. Hinnata tuleks seda, mis kajastab tegelikkust. Ka tervise temaatikas peaksime õppima sedavõrd orienteeruma, et suudaksime eristada reklaami (mis alati püüab teiega manipuleerida) ja tegelikke nõuandeid. Alati see ei olegi nii lihtne, siis kui müügimees läheneb meile teaduslikkuse, moekuse või ilu positsioonidelt. Siis aga õpetab meid elu ja küllap õpime lõpuks ka teiste vigadest õppima.
