Jälgi kõike, et ravida kogu organismi kui ühtset tervikut. Selliselt kõlab loodusravi oluline põhimõte. Kuigi terviku all mõistetakse koolkonniti erinevaid asju, ollakse enamasti ühisel seisukohal selles, et see peaks hõlmama inimest nii keha (füüsilisel), meele (psüühilisel), vaimu (spirituaalsel) ja ühiskonna (sotsiaalsel) tasemel. Kui üks neist komponentidest või nende osadest ei talitle normaalselt, mõjustab see inimest tervikuna.
Terviklikku lähenemist organismile nimetatakse holistlikuks. Holism on õpetus, mille järgi terviklikul süsteemil avalduvad omadused, mis puuduvad selle süsteemi osadel. Idee pärineb Aristoteleselt, kes väitis, et tervik on midagi enamat kui tema koostisosade summa. Termini võttis esimesena kasutusele Jan Smuts oma raamatus “Holism ja evolutsioon” (1926), kus ta defineeris holismi kui looduse kalduvust evolutsiooni käigus moodustada tervikuid, mis on suuremad kui tema osade summa.
Kõige varasemalt ilmus holistlik käsitlus inimesest traditsioonilisse hiina meditsiini. Vana-Hiina õpetus viiest stiihiast ehk viiest muutuvast riigist oli selleks vahepealseks lüliks, mis võimaldas seostada omavahel nii inimest kui teda ümbritsevat loodust ning erinevaid organismi osi ja elutegevuse avaldusi. Selle õpetuse järgi on puu stiihia seotud maksa, silmade, kõõluste-lihaste, hapu maitse, vihastamise, tuule, kevade ja ida ilmakaarega. Seda võib mõista erinevalt. Näiteks, kevadel ereda valgusega (kui lumi veel maas) tekib paljudel fotofoobia ehk valgusekartus. Tänapäeva meditsiin laseb siis tumedad prillid ette panna, hiina meditsiin soovitab lisaks hoolitseda maksa yin eest, sest selle nõrkusel muutuvad silmad valgusele tundlikuks. Teine näide – suurest vihastamisest võib vallanduda silmapõletik, mille raviks hiina meditsiin soovitab välise ravi kõrval maksa harmoniseerivaid rohtusid. Kolmas näide – kui inimesel on ühtaegu silmaprobleemid ja lihaskrambid, saab mõlemast lahti maksa (hiina mõistes) ravimisega.
Keskaegset pärsia teadlast Ahmed ibn Sahl al-Balkhi (850-934) peetakse psühhosomaatilise meditsiini rajajaks. Ta eristas keha ja hinge haigusi ning näitas nende omavahelist sõltuvust. Pärsia arst Haly Abbas ehk Masoudi (suri ca 994) laiendas psühhosomaatilist mõõdet araabia meditsiiniis. Tema “Meditsiinikunsti täielik raamat” tõlgiti osaliselt ladina keelde ja sai Salerno Tervisekooli õpetuse aluseks. Haly Abbas kinnitas, et rõõm ja rahulolu muudavad elu paremaks ning väldivad haigust ja viletsust neil, keda vaevavad mõttetu kurbus, kartus, muretsemine ja ärevus.
Tänapäevane psühhosomaatiline meditsiin kasutabki ühelt poolt holistlikku põhimõtet, teiselt poolt aga uuemaaegset biosemiootilist mudelit, mis tugineb Jakob von Uexkülli umwelt-teooriale.
Holistiline lähenemine tervisele eeldab alati mitme haiguse esinemisel ühise nimetaja leidmist. Kui see on leitud, asutakse seda tihti tahaplaanile jäävat protsessi mõjustama erinevatelt tasanditelt üheaegselt. Gunnar Aarma on kunagi esile toonud need tasandid järgmises tähtsuse järjekorras – õige mõtlemine, õige hingamine ja õige toitumine.
Õige mõtlemine eeldab oma mõtetega endale ja teistele kahju tegemisest hoidumist. Selle aluseks on inimlikkus ehk humanistlik maailmavaade. Asjatut stressi väldime ka sellega, kui seame vaimsed väärtused materiaalsetest ettepoole.
Gunnar Aarma soovitas mitte liialdada täishingamisega, mis võib esile kutsuda hüperventilatsiooni ja selliselt põhjustada terviseprobleeme. Ta soovitas ravi otstarbel kasutada pinnapealset buteiko meetodil hingamist, mille juures veri küllastub süsihappegaasiga.
Õige toitumise teooriaid on palju, mistõttu kasuks tuleb mitte raamatust sõrmega järje vedamine, vaid oma organismi reaktsiooni jälgimine. Siiski on mõningad üldised reeglid, mida on kasulik silmas pidada. Nii on kasulik põletikega vältida põletikku soodustavaid toiduaineid nagu piimatooted, suhkur, punane liha, praetud toidud, kofeiin, alkohol, mõnikord ka maavitsaliste hulka kuuluvaid taimi (tomat, kartul). Need asendatakse põletikku vähendavate toiduainetega nagu kala ja aedviljad. Põletikuvastast toimet saab veelgi suurendada sobivate ürtide ja maitseainete lisamisega toitudesse ning ravimteedega.
