Täiendav lugemine kodulehel kevadisest tervishoiust.
Talveune aeg on läbi ja kevad süstib meisse kõigisse uut jõudu ja südikust.Et keha ja meel sel ajal paremini kooskõlas püsiksid ja looduse poolt pakutav uus energia tõhusamalt vastu võtta, tuleb nüüd kehale koormust juurde anda. Paras aeg on ette võtta retki loodusesse, noppida metsa alt kevadisi sinililli ja vaadata oma silmaga järele, kes kevadekuulutajatest pärale on jõudnud.
Maainimesed reeglina liikumisvaeguse all ei kannata. Siiski teevad masinad tänapäeval ära lõviosa raskest füüsilisest tööst ja käepärast auto ahvatleb ka paarisajameetrist jalavaeva vähendama. Nii võib maal eladeski ootamatult avastada, et on kogunenud liigsed kilogrammid, tõusnud veresuhkur või kõrgenenud vererõhk. Sel juhul on kevad paras aeg oma eluviisi muutmiseks, sealhulgas süües tervislikumalt ja liikudes rohkem värskes õhus.
Uuringud on näidanud, et küllaldane kehaline aktiivsus pikendab eluiga ja parandab igas vanuses inimeste elukvaliteeti. See vähendab riski haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse, insuliiniresistentsesse diabeeti, mõnedesse kasvajatesse (rinnanäärme- ja jämesoolevähk), aitab vältida ülekaalulisust ning pidurdada luuhõrenemist ja muid aastatega väljakujunevaid degeneratiivseid muutusi luustikus ja liigestes. Füüsiliselt aktiivsetel inimestel on rohkem nn “head” kolesterooli ja vähem “halba”, samuti ei ole ülemäärast insuliini taset veres, mis uusimate uuringute alusel võib käivitada degeneratiivsete ajuhaiguste (Altzheimeri tõbi, vanadusdementsus) arenemise ja lühendada eluiga. Mõõdukas kehaline aktiivsus hoiab immuunsüsteemi aktiivsena ja aitab vältida külmetushaigustesse haigestumist, samuti tasakaalustab vaimset pinget, parandab tuju ning leevendab valusid.
Ei ole kuigi tähtis, mis vormis oma keha koormatakse. Ühtviisi hästi toimivad nii jalutamine, sörkjooks, jalgrattasõit, kepikõnd, võimlemine kui aeroobika. Oluline on vaid see, et tegevuse lõpul tekiks hea enesetunne. Keha vähem koormav tegevus peaks siiski kestma kauem pingutavamast. Orienteeruv kestus võiks olla tund aega kolm korda nädalas või 30-40 minutit iga päev.
Kirjeldame järgnevalt paari eksootilisemat käimise moodust. Esimene neist on populaarne Hiinas, Jaapanis ja Koreas ning seisneb tagurpidi kõndimises või jooksmises. Taoline liikumine nõuab harilikust kõndimisest tugevamat pingutust ja arendab tasakaalu tunnetamist. Tagurpidi kõndides on lülisammast eestpoolt toetavate lihaste toonus kõrgem, mistõttu see sobib neile, kel kaua jalgadel olles selg ära väsib või valutama hakkab, samuti põlvevalu korral või muude valudega jalgades. Lisaks aitab see meetod tavalisest jalutamisest või isegi sörkjooksust tõhusamalt rasvu põletada.
Tagurpidi kõndimiseks või sörkimiseks tuleks otsida sileda kattega tee või plats, kuid seda võib teha ka piisavalt suures ruumis. Neile, kes kipuvad komistama, sobib variant, kus harjutatakse kahekesi näoga vastastiku seistes, hoides teineteise väljasirutatud kätest (käest) kinni. Liigutakse vaheldumisi 4-8 sammu edaspidi ja sama palju tagurpidi. Liikumine meenutab tantsimist ja sinna võibki mõne tantsusammu sisse põimida.
Teine moodus seisneb keskendumisega jalutamises ning seda kutsutakse käimismeditatsiooniks. See on rohkem levinud budistlikus kultuuriruumis ning sobib stressist, muretsemisest või pahast tujust lahtisaamiseks Käimismeditatsiooni harrastamiseks valitakse meeldiv paigake aias, pargis, jõekaldal, metsas või mujal kenas kohas. Parim aeg on kas varahommik või õhtu, kui õhk on puhas ja karge. Jalutatakse kiirustamata, kuigi liikumise kiirus võib olla erinev. Võib läbi käia pika tee, kuid võib jalutada ka edasi-tagasi või ringiratast. Kõndimise protsessile keskendumise puhul on tähelepanu täielikult oma sammudele koondatud. Võib piirduda vaid tähelepanu pööramisega jala kontaktile maaga. Edaspidi võib suurendada keskendumise momentide hulka: kanna tõusmine, labajala tõusmine maast, jala liikumine ettesuunas, jala allaliikumine, kannaga maa puudutamine jne. Võib keskenduda ka hingamisele (siis võib hingamise ja kõndimise omavahel rütmi viia), aistingutele kehas või emotsioonidele. Sellise keskendumise juures jääb keha liikumine endiselt sujuvaks ja vabaks. Ollakse täiesti lõdvestunud ning avatakse oma süda tunnetamaks rahu eneses ja enda ümber. Kõik mured ja hädad jäetakse seljataha. Jõutakse mõistmisele, et muretsemine ja kurvastamine ei aita meil lahendada ühtegi probleemi. Naeratusega näol kõnnitakse nii, et meie jalajälgedest kiirguks vaid rahu, rõõmu ja täielikku vabanemist. Me ei muretse kohalejõudmise pärast, sest ei sea endale sihtmärki ei ajas ega ruumis. Naudime kostuvat linnulaulu kevadel, värvilisi langevaid lehti sügisel, tibutavat vihma, pilvitus taevas säravat päikest või pilvi taevas. Ei ole midagi, mille üle poleks võimalik rõõmu tunda!Võib jalutada nii, et maha jääb õitsev lilleväli. Selleks kujutame ette, et igas meie poolt mahajäetud jalajäljes tärkavad ja puhkevad õide lilled – sinililled, nurmenukud, karikakrad jt kaunid kodumaised õied.
See lugu on ilmunud paari aasta eest Maalehe lisas Targu Talita
