See ladinakeelne sentents - Loodus tervendab, arst ravib -pärineb Vana-Kreeka arstilt Hippokrateselt (460-377 e.Kr). Mõttetera illustreerib hästi kahte lähenemisviisi keha tervise kindlustamisel.
Esimene lähenemine (looduse tervendava jõu kasutamine), millele toetusid eeskätt vana aja arstid, seisneb organismi iseennast korrastava võime lahtipäästmises koos looduslike ja loomulike keha tugevdavate meetodite kasutamisega. Teine lähenemine ehk haiguse ravi, milles on tugev nüüdisaegne meditsiin, seisneb organismi talitlusse või terviklikkusse vahelesegamises eesmärgiga kõrvaldada haiguslik protsess või haigestunud organ või selle osa. Tänapäeval kasutatakse selleks mõjusaid ravimeid või täiuslikkuseni välja arendatud kirurgilisi tehnikaid.
Ravimite kasutamisel seostub ravimi toimeaine rakusiseste retseptoritega (“ründekohtadega”) samal põhimõttel nagu võti läheb lukuauku. Piltlikult öeldes – kui oleme valmistanud valevõtme (ravimi), saab ka sellega luku avada (taastada normaalse talitluse), mõnikord aga on valevõti vaja lukuauku pista selleks, et lukku lahti ei saaks teha (kui õige võti on sattunud “valedesse kätesse”). Selliselt saab tugevasti mõjutada rakusiseseid protsesse haigusega seotud organis või koes, aga tihtipeale avaldab see mõju ka ülejäänud tervetele rakkudele (siis võime öelda, et sobib nagu rusikas silmaauku). See on väga tugev vahelesekkumine ja on vaja täpselt arvestada toimeaine kogust, mis on organismi jaoks veel ohutu. Et toimiva, ent veel ohutu ravimi koguse ja ohtliku annuse vahe on teinekord üsna väike, meenutab ravi tugevatoimeliste ravimitega õhukesel jääl kõndimist, kus tuleb ennast äärmiselt ettevaatlikult üleval pidada. Seepärast suudavadki tänapäeval eduka ja ohutu raviga tegelda vaid hea väljaõppe saanud arstid.
Seetõttu pole imestada, et tänapäevane teaduslik meditsiin on ennekõike haigusekeskne, kuna tegeleb haiguste raviga. Tervise hoidmine, haiguste ennetamine ja keha tugevdamine jääb suures osas inimese enda tarkusest tulenevaks tegevuseks. Veelgi enam, tänapäeva meditsiin kui tulus ärivaldkond pole sageli isegi huvitatud tervishoiuga tegelemisest, sest tajutakse, et ei maksa saagida oksa, millel istutakse. Meditsiiniäri pole miskis suhtes eetilisem kui mistahes muu äri. Ärihuvidest kantuna propageeritakse eluaegset ravi isegi siis, kui haigusest on võimalik teatud aja jooksul taastusravi meetodeid kasutades vabaneda. Kergekäeliselt hakatakse kasutama sõltuvust tekitavaid ravimeid, mis enamasti tähendabki ravi kestmist surmani. Lisaks tuleb ärile kasuks kõrvalmõjude ilmnemine ravimite kasutamisel, mis nõuab täiendavat ravi. Siiski on siiamaani leiutamata kõige kasulikum ravim – see, mida tuleks võtta ka peale surma!
Veel veidi üle saja aasta tagasi oli meditsiini suhtumine teistsugune. Kreutzwald kirjutas 1878. a. oma “Kodutohtris”: “Haiguste parandamist toimetab looduse vägi, kelleta arst midagi ei võiks teha. Osav arstimine peab looduse väele abiliseks astuma... Looduse vägi on meister ja arst tema sulane, kes igas tükis meistri käsku peab täitma.”
Tõepoolest, mida kaugemale ajalukku me siirdume, seda suurem on arstide soovitustes see osa, mis on seotud eluviisi, toitumise ja looduslike vahendite kasutamisega. Toome näitena katke Arnoldus de Villanova poolt 14. saj algul koostatud Salerno tervisekoodeksist.
Kui soovid tervist taastada
ja haigust eemal hoida
siis mured aja eemale
ja ära vihasta,
söömises pea piiri,
veinid unusta,
peale sööki ärkvel olla
ja mitte uinuda -
see pole üldse paha.
Sarnaseid soovitusi on jaganud vana aja arstid igalt poolt üle maailma. Idamaade õpetused rõhutavad eriti meelerahu olulisust, mis on tähtsam kui rikkus, hüved ja aupaiste.
Avicenna (980-1037) käsitleb oma “Kaanonis” põhjalikult tervise säilitamise mooduseid nagu kehalised harjutused, veeprotseduurid, sobiv toitumine, uni, käitumine vanemas eas jms. Rääkides näiteks unest, kinnitab Avicenna, et piisav magamine aitab hoida keha liigse kuivamise eest – hea meeles pidada neil, kes kannatavad naha liigse kuivuse käes. Ta ei soovita minna tühja kõhuga magama, sest siis ei taasta magamine piisavalt keha jõuvarusid. Kuid ka täis kõht pole hea, siis kui toit pole veel maost lahkunud. Kui selline asi juhtub, tuleks enne magamaminekut teha väike jalutuskäik. Soovitus päeval mitte magada pärineb samuti Avicennalt. Mis puutub keha asendisse magamise ajal, siis selleks sobib paremal ja vasemal küljel magamine, samuti kõhuli lamamine. Kõige halvemaks peab Avicenna selili magamist, tema arvates soodustab see rahutut und ja isegi halvatuse teket.
Tiibeti meditsiini põhiteos Gjü-zhi (ca 7. saj) käsitleb pikalt igapäevast eluviisi ja elamist kooskõlas aastaaegadega. Rääkides haiguste algpõhjustest, tuuakse kõige esmasena esile mitteteadmist ehk rumalust, mida võimendavad kirg, viha ja nürimeelsus. Nii nagu taevas lendav lind ei saa vabaneda oma varjust, samamoodi ei pääse inimesed oma rumaluse tõttu haigustest priiks.
Hiinas koostatud raamat (“Suure vana targa elu toitvad tarkuseterad”) õpetab, et kes tahab terve olla, peab alustuseks kõrvaldama kuus hädaohtu. Selleks tuleb kõigepealt mitte hoolida kuulsusest ja positsioonist ühiskonnas, teiseks ohjeldada järeleandmist lõbudele ja seksile, kolmandaks mitte ülehinnata rikkust, neljandaks hoiduda liigsöömisest, viiendaks saada lahti kõrkusest ja upsakusest ning lõpuks juurida välja kadedus ja armukadedus.
Teine hiina raamat (“Tervise säilitamise neli alust”) soovitab: hoia end tagasi söömises ja joomises, väldi tuule ja külma kehasse tungimist, säästa vaimu (vältides väärituid mõtteid) ja hoidu vihastumisest.
“Kollase Valitseja raamat sisemisest” (Huangdi Neijing) aga väidab, et veel enne, kui Hiinas võeti tarvitusele nõelravi ja ravimtaimed, piisas tervenemiseks maagilistest tehnikatest, mis samuti vallandasid keha eneseravi potentsiaali. Tol ajal inimesed oskasid hoida tasakaalu iseendas ja järgisid looduse rütme. Sellist inimest hakati hiljem kutsuma asjade maailma mitteklammerdunud kulgejaks.
Ka tänapäeval on inimesel võimalik valida, kas iga hinna eest areenile trügida ning elada rambipalavikus mängijana, või jääda etendust nautivaks pealtvaatajaks.
Lugu on ilmunud ajalehes Videvik nr 40, 5. novembril 2009
