See on rida Rooma poeedi ja satiiriku Juvenalise (1.-2. saj.) teosest, mis on läbi aegade olnud paljude kehakultuuriga tegelevate asutuste motoks. Tavaliselt tõlgitakse mõttetera eesti keelde kui “terves kehas terve vaim”. Tänapäeval ütleme, et vaimuga tegelevad vaimulikud, mens aga tähendab tõlkes rohkem mõistust, mõtlemist ja meelt. Lisaks on mens naissoost sõna, justkui rõhutades, et kõik mõistuse, hinge ja meelega seotu on midagi salapärast, peidetut ja õrna ning seega naiselikku.
Niisiis kinnitab see luulerida, et keha ja meel on kui paarisrakend. Ei piisa sellest, et keha on terve, on vaja ka tervet mõistust. Samas see, et meie füüsiline keha on terve ja talitleb laitmatult, on eelduseks, et ka meie mõistus on korras ja mõtlemine asjakohane, hinges on aga meelerahu. Kuid mõttetera võib mõista ka ümberpööratult – terve mõistus ja hingeliste probleemide puudumine aitab tagada kehalist tervist.
Sellest sententsist tuleneb mitu järeldust, mille paikapidavust kinnitavad uurimused nii psühhosomaatikas kui muudes meditsiini valdkondades. Esimene on see, et haige meel võib põhjustada haiguslikke muutusi kehas - psüühilised probleemid võivad somatiseeruda. Tuntuim näide on stressihaavandite teke närvipinge ja frustratsiooni foonil. Teine järeldus on, et nii kehaline puue kui organite haigused võivad jätta oma jälje inimese psüühikasse.
Kolmas järeldus on, et me võime kasutada oma keha tugevdamist psüühikaga seotud probleemidest jagusaamiseks ning psüühika mõjustamist keha seisundi parandamiseks või haigusega seotud vaevuste leevendamiseks.
Juba Avicenna pidas harjutuste tegemist tähtsaimaks tervise säilitamise ja tugevdamise vahendiks. Järgnevalt mõned näited sellest, kuidas kehakultuur aitab leevendada psüühika ja ajuga seotud haigusi. Regulaarne harjutamine (60 minutit päevas) aitab aeglustada aastatega asetleidvat ajutalitluse halvenemist, sealhulgas vältida Altzheimeri tõve tekkimist ja süvenemist. Samuti aitab harjutuste tegemine üle saada depressioonist, ärevusest ja unetusest. Teaduslikud uuringud on näidanud, et harjutuste tegemisel vabanevad ajus ühendid, mis ühest küljest stimuleerivad närvirakkude kasvamist ja arenemist, parandades selliselt ajutegevust, teisest küljest aga tekitavad hea enesetunde ning vähendavad valutunnet.
Samuti on olemas rida psühholoogilisi tehnikaid (lõdvestumine, autosugestioon, meditatsioon, palvetamine jt), mis meie psüühilise seisundi parandamise kaudu mõjustavad nii haiguse tajumist kui haigusprotsessi kulgu. Kui õpime haiguse peale vaatama kui väljakutse ja uue kogemuse peale, muudame ka suhtumist temasse – haigus pole enam vaenlane, vaid õpetaja. Õpime kõikjal enda ümber nägema õpetajaid – elu on õpetaja, keha on õpetaja, haigus on õpetaja, isegi nina kõditavast tolmukübemest saab tarkust jagav õpetaja. Selle asemel, et öelda – mul on niipalju hädasid, saab siis öelda – mul on niipalju õpetajaid! Ent niipea, kui oleme õpetust võtnud, õpetaja enam meid tagant ei torgi.
Teadmine, et keha ja meel on vastastikku sõltuvad, on väga vana. Üks vanimaid meditsiinitraktaate “Huangdi Neijing”, mille autorsus omistatakse 3. aastatuhandel e. Kr. Hiinat valitsenud legendaarsele Kollasele Imperaatorile, seostab esmakordselt keha organid ja emotsioonid. Siinkohal on hea lisada, et organi mõiste hiina meditsiinis ei ole niivõrd anatoomiline kui funktsionaalne, mistõttu emotsioonid on vaid üks osa selle funktsionaalsuse väljendusest.
Selle õpetuse kohaselt on iga organ seotud mõne emotsiooniga, näiteks süda rõõmuga, maks vihaga, neer hirmu ja ehmatusega, kops kurbusega ja põrn mõtlikkusega. See seos on kahepidine. Ühest küljest viitab ühe või teise emotsiooni sage esinemine tasakaalutusele temaga seotud organis, teisest küljest võib liiga sage andumine ühele või teisele emotsioonile kahjustada temaga seotud organit. Nii viitab kergesti vallanduv viha maksa (hiina mõistes) patoloogiale, sageli vihastamisega aga me kahjustame omakorda maksa. Kergesti tekkiv hirmutunne viitab jällegi neeru nõrkusele, tugev ehmatus aga võib ise neeru nõrgestada.
Kõige tähtsamaks organiks hiinlase jaoks on süda. Ta on nagu valitseja riigis, sest temas usuti asuvat inimese psüühika keskus – olgu selle nimeks eluvaim, hing või meel. Vana-Hiina õpetuse järgi pidi aga valitseja - Taevapoeg - olema Taevaga ühenduses. Seetõttu peab ka inimese süda olema avatud, et eluvaim saaks Taevaga ühenduses olla.
Mitmed idamaade filosoofiad õpetavad, et maailm koosneb kahest algest – materiaalsest ja vaimsest. Vaimne alge, mis seejuures on hävinematu ja igavene, on peidus igas inimeses. Emotsioonidest vallatud noorel on raske teda ära tunda, kuid mida vanemaks ja targemaks inimene saab, seda enam on ta veendunud sellise alge olemasolus.
Inimeses peituv vaimne alge on aga osake Universumi täitvast Vaimust. Ent Vaimu üheks tunnuseks on ka see, et ta ei ole jagatav. Seepärast võimegi öelda, et terves kehas – terve vaim.
Lõpetuseks Juvenalise vastus küsimusele, mida inimene peaks elult soovima (Satiir 10.356-62):
Tuleb paluda, et oleks terve mõistus terves kehas,
vaprat vaimu palu, mis ei tunne surmahirmu,
mis viimaseks looduse anniks peab pikka elu,
suudab taluda mistahes kannatust,
ei andu vihale, pimedaid kirgi ei tunne,
vintsutusi ja Heraklese rasket tööd peab paremaks
kui rahulolu, söömapeod ja idamaa valitseja sulgvoodi.
Lugu on ilmunud ajalehes Videvik nr. 1, 7. jaanuaril 2010.
