Looduse tervendav vägi – just selle kasutamist peetakse loodusravile iseloomulikuks. See on algselt Hippokratesele omistatud idee, et sobivates tingimustes avaldub organismidel eneseparandamise võime, mille aluseks on looduse tervendav jõud või vägi. Kuid milline on see jõud? Kas see on midagi kehast väljaspool Looduses asuvat või on see hoopis keha sees? Kui see on jõud, siis kuidas seda mõõta?
Neile küsimustele polegi nii kerge vastata. Me võime mõõta õhu temperatuuri, niiskust ja gaasilist koostist, tuule kiirust, vee mineraalidesisaldust ja paljusid muid loodusega seotud näitajaid, lisaks rohkelt biokeemilisi, biofüüsikalisi ja kliinilisi näitajaid organismis eneses, kuid alati need veel ei seleta, miks meil mõnikord tervis justkui iseenesest paraneb, mõnel muul ajal või mõnes muus kohas aga samamoodi halveneb. See tähendab, et meie organism on paraku tundlikum, kui tavaliselt meie käsutuses olevad mõõtevahendid. Aja jooksul inimkonna tehnilised võimalused muidugi paranevad ning seda enam saadakse selgust ka kõiges selles, millest meie tervis sõltub.
Usk looduse tervendavasse jõusse rajas aluse vitalistlike ideede levikule ja muutus edaspidi tänapäevase loodusravi (naturopaatia), vesiravi, homeopaatia, aga ka osteopaatia ja kiropraktika teoreetliliseks postulaadiks. Walter Cannoni poolt 1929. a. välja arendatud homeostaasiõpetus aitab paljuski mõista selle tervendava jõu olemust ja mehhanisme. Homeostaas tähendab süsteemi (organismi) sisekeskonna püsivust, mida tagavad süsteemisisesed kontrollmehhanismid (positiivne ja negatiivne tagasiside). Haiguse või vigastuse poolt esile kutsutavad sisekeskonna muutused on signaaliks, mis vallandavad nendele muutustele vastu töötavad protsessid. Selle tulemusel taastatakse endine olukord ehk toimubki paranemine. Nii et võiksime küsida, miks me alati haigusest iseenesest ei parane?
Paljud looduslikud tegurid (vesi, päike, õhk) stimuleerivad nahas paiknevaid retseptoreid, mis toimib aju süsteeme aktiveerivalt. Arvatakse, et selline stimulatsioon võib võimendada ka haigetest organitest organismi enesediagnostika keskustesse saabuvat impulsatsiooni, hõlbustades selliselt isetervenemise reaktsioonide vallandumist. Sellepärast tunnemegi end peale veeprotseduure värskena ja tervemana, justkui oleks osa haigustest veega maha pestud. Täiendavad naha stimuleerimise meetodid – naha hõõrumine, massaazh, kuznetsovi iplikaatorite ja nahka elektriliselt stimuleerivate aparaatide kasutamine) tugevdavad seda toimet veelgi.
Meid ümbritsev Loodus ja meie oma Loomus moodustavad ühtse terviku. Teaduslikult öeldes on organism avatud süsteem, mille sisekeskkond ja teda ümbritsev väliskeskkond on ühtne tervik. Inimesest rääkides ei tohi unustada, et ta koosneb kehast ja meelest – füüsilisest ja psüühilisest osast.
Mõnikord öeldakse, et kõige olulisem on hingejõud, sest maailm algab meie meelest. Hingejõu allikaks on aga vana tuntud triaad – usk, lootus, armastus. Need, kes jagavad maailma omadeks ja võõrasteks, esimesteks ja teisteks, jumalast valituteks ja pööbliks, on seda teadmist ammuilma teiste alistamiseks kasutanud. Hävita inimeste usk (ka endasse ning oma rahvasse) ja pühapaigad, asenda armastus seksuaalse rahuldusega, ligimesearmastus vihkamisega ning vaimse toiduta sureb lõpuks ka lootus paremale elule. Hingejõu kaotanud inimesed otsivad lohutust meelepetetest, mida pakuvad meelemürgid. Vohab alkoholism ja kuritegevus ning ühiskond on vastupanuta orjastatud. Ainult jaga ja valitse!
Seetõttu on hingejõu arendamine väga tähtis. Hea kui meil on pühapaik, kus tunnetame ühtekuuluvust nendega, kes elasid kaua enne meid. See ei pea ilmtingimata sakraalehitus olema, ent kui teie esivanemad kunagi külastasid sama kirikut mis teiegi, siis mõelge seal viibides nende peale. Käies paikades, kus on elanud teie esivanemad, kujutage ette, kuidas kõnnite nende jalajälgedes ja lasete enesesse voolata nende hingejõul. Budistid kujutavad rituaali tehes alati enesele ette, et nad on retsiteerimise (pühade tekstide lugemise) ajal oma isa ja ema vahel.
On ütlemine, et kodu seinad parandavad. Nii on asi siis, kui haiglas visalt paraneva patsiendi tervis pärast koju naasemist kiiresti ülesmäge hakkab minema. Ei saagi kindlalt öelda, kas selle põhjuseks on lähedaste südamlik hoolitsus, võõrast keskkonnast tingitud pinge kadumine või on olemas veel mõni tegur, mida ei osata tähele panna.
Tänapäeval on moes puudelt energia ammutamine. Ka see on paljuski usu asi. Kuid puid ümbritsev kompleksväli on reaalselt olemas. Tamme väli toimib meisse rahustavalt, võiks isegi öelda et hardusttekitavalt, eriti kui läheneme puule aupaklikult. Seepärast olidki vanade eestlaste pühad kohad tihti tammikutes. Tamme all rahunenuna taastub kergemini meie jõud, hardustunne omakorda aitab meil end mobiliseerida. Nii tunnemegi peale tammikus viibimist end väge täis olevat.
Me ei tea, kas puu all viibides tegelikku energia ülekannet üldse toimubki. Võib olla piirdub kõik vaid info ülekande või vahetamisega. Üks on kindel, et Loodusest tervist ammutades peame ise olema vastuvõtlikus seisundis. Kui keha keskkonnaga ühendavad biovälja trajektoorid on blokeeritud, siis ei saa toimuda piisavat energia- ega infovahetust.
Stressis inimese tormakalt üles pulbitsev energia tekitab mitte ainult häireid organismi talitluses (võivad tekkida ärritatus, vererõhu tõus jms), aga see on ka sage blokeeringute põhjustaja, millest annavad tunnistust lihaspinged kaela-, turja- ja õlavõõtme piirkonnas, täistunne roidekaarealuses piirkonnas ning peavalud. Aupaklikkuse ja austuse tunne toob pulbitseva energia taas alla, liikumine aga aitab blokeeringuid kõrvaldada, rahu silub veelgi energia liikumist. Seepärast, viibides pargis, metsas või oma isiklikus pühapaigas, saame maksimaalselt kasu mitte puu all seismisest, vaid seal ringi liikumisest, olgu see jalutamine, harjutuste tegemine - kasvõi metsateel tantsimine.
Mäletan üht ülikooliaegset kevadise eksamisessiooni algust. Juba arvestuste periood oli olnud pingutav, nii et pingeseisundile oli lisandunud palavik ja kurguvalu. Jätsin tuupimise pooleli, otsisin välja matkavarustuse ja sõitsin bussiga Võhandu äärde. Kaks päeva jalutasin sealsetel matkaradadel, kus – nagu alles hiljem teada sain – olid ka mitmed mu kunagised esivanemad sageli liikunud. Sattudes ühe päikeselise metsajärve äärde, ei saanud vastu panna kiusatusele käia suplemas. Tagasi jõudes polnud haigustest jälgegi, energiat oli küllaga ja hoolimata ajakaotusest jõudsin eksamid edukalt ära teha. Võib olla oli oma osa ka lõkke kõrval joodud värsketest nurmenukuõitest ja mustsõstravõrsetest keedetud vitamiinirikkal teel, kuid põhiline abi oli siiski looduses liikumisest, mis kõrvaldas nii stressi, palaviku kui kurguvalu.
Ilmunud ajalehes Videvik nr. 2, 14. jaanuaril 2010
