Kus mesi, seal sapp – see ütlus on tõeline “mitmekihiline pirukas” ja oli usureformaator Martin Lutheri (1483-1546) üks lemmikväljendeid.
Sõna-sõnalt võttes tähistab see tavakogemust, et meega maiustamise järgselt võib neil, kel on probleeme sapipõiega, sapp üles ärrituda. Kui aga peame silmas allegooriat, siis tuletab see meile meelde, et kõige meeldivaga võib kaasuda midagi ebameeldivat. Teisiti öeldes, halb on hea kaasavara. Või nii, et suurte tähtedega kirjutatu järel on ka peenes kirjas tekst.
Hädade üks põhjus on tihti seotud meie ühekülgse mõtlemisega. Näeme vaid asjade säravat paraadkülge ega mõtle sellele, et on olemas ka hoovipoolne külg. Piltlikult väljendudes on ühekülgne mõtlemine nagu jänesekorjus põllul, mida kohe märkab ahnuse ja salakavaluse raisalinnuparv. Seepärast öeldaksegi, et igaüks toimetab oma arusaamise ehk arukuse piires iseenda heaks ja oma arutuse piires nende heaks, kes on temast arukamad.
Oskus näha asjade varjatud külge kulub igal pool ja igal ajal marjaks ära. Tuletame meelde kasvõi hiljutisi valimisi, kus Contra vemmalvärss - “Me armastame Eestimaad, sest teda hästi müüa saab..” – tõi esile lisaks ühe partei fassaadile ka tolle tagahoovi. Seepärast küsime alati, kui mingi uue olukorraga kokku puutume, kes sellest kasu saab. Kui leiame vastuse, saame ka aru, kes selle olukorra on organiseerinud.
Siinkohal on hea meenutada hindude püha raamatu Bhagavadgita tõlgendust tegudest ja nende viljadest. Rumalad inimesed teevad tegusid, mille viljad algul on magusad nagu mesi, kuid hiljem muutuvad kibedaks. Selline tegu on näiteks SMS-laenu võtmine või laenamine üldse. Meie vanarahvas ütleks siin – pill tuleb pika ilu peale ja omad vitsad peksavad.
Targad ja ettenägelikud inimesed eelistavad tegusid, mille viljad võivad algul küll kibedad tunduda, kuid lõpuks muutuvad magusaks nagu mesi. Selline on igasugune arukas vaevanägemine, näiteks õppimine.
Kõige vääritumaks peab püha tekst aga tegusid, mille viljad inimest pidevalt uimastavad ja nüristavad, mistõttu ta nende kammitsaist enam ei pääse. Taolisteks tegevusteks on näiteks sõltuvusainete tarvitamine või hasartmängud.
Ka hea tervis on vili, mis algul maitseb kibedalt, ehk teisitiöeldult – seda, kes tervise nimel vaeva ei näe, võib oodata haigus. Kui aga oleme juba haigeks jäänud, tasub mõelda, kus oleme ülemäära maiustanud, et nüüd sappi peame neelama. Kas on meil igapäevast liikumist vähe, mistõttu keha ei ole küllalt tugev ja närvisüsteem jääb tasakaalustamata. Või ei ole söök keha vajadustele vastav, mistõttu kogunevad ballastina liigsed kilod. Või muretseme ülemäära, unustades ära Piibli tõdemuse, et kõik on “tühi töö ja vaimu närimine”. Või valutab meil sada kohta juba sellepärast, et oleme mõõdutundetult stimulaatoreid tarvitanud – kõik ergutid alandavad valuläve ja sellega suurendavad valutunnet.
Nii nagu kassiahastus läheb ise mööda, nii paraneb ka suur osa haigustest iseenesest, tuleb vaid veidi kaasa aidata. Või vähemalt püüda kõrvaldada neid takistusi, mis paranemist raskendavad. Need takistused on samad asjad, mille järel meie hädad ägenevad. Selles mõttes on meie oma keha meile parimaks õpetajaks.
Toome sellise näite. Vihastamise järgselt tõuseb kõigil vererõhk, võib tekkida peavalu, silmade põletik, unehäired, kilpnäärme ületalitlus või veel mõni muu häda. Hiina meditsiin leiab inimestel, kes kalduvad kergesti ärrituma, ühe või teise maksaga seotud haigussündroomi. Ka Euroopas nimetati taolist isikut juba Hippokratese aegu koleerikuks ehk sapiseks inimeseks. Seega peaks niisugune inimene hoolt kandma, et tema maks (hiina mõistes) oleks tasakaalus ja sapp (hippokraatilises mõistes) üle ei keeks. Selleks tuleks vältida asjaolusid, mis olukorda hullemaks teevad. Need oleksid pidev närvipinge, sõltuvusainete tarvitamine (alkohol, suits, kofeiinisisaldavad joogid jt), liikumisvaegus või muul viisil elupõletamine. Mõni aeg peale seda, kui oleme kehale andnud piisavalt puhkust, loobunud sõltuvusainete najal tulevase heaolu arvel elamisest ja hakanud tegelema kehakultuuriga, leiame et olukord on iseenesest paranenud. Muidugi võib asja veel kiirendada sobivate ravimteede tarvitamisega (meliss, pune, nurmenukuõied jms).
Sellises olukorras rahustite peale lootma jäämine on kergema vastupanu teed minek, ent see tee võib olla äraarvamata pikk. Põhjus on organismi ravimiga (paljud rahustid, uinutid ja valuvaigistid) äraharjumises ehk ravimsõltuvuse tekkes (tuletame meelde tagahoovi). Selle taga on pea pool sajandit tagasi kindlakstehtud tõsiasi – rakk vastab tema retseptorite sidumisele ravimi poolt (ja selle kaudu avalduvale mõjustusele rakusse) oma retseptorite arvu muutmisega selliselt, et endine rakusisene olukord taastuks. Rakk lihtsalt püüab taastada temale omast tasakaalu (homeostaasi). See ei ole mingi rakupoolne kapriis, vaid loodusseadus, mida meditsiinis mõnikord isegi veel tänapäeval näha ei taheta.
Lugu on ilmunud ajalehes Videvik nr 44, 3. detsembril 2009.
