Selle aforismi - kõigepealt ära tee kahju – sõnastamine ulatub tagasi Hippokrateseni. Kõigis meditsiiniõppeasutustes õpetatakse seda tudengitele kui haigete ravimise aluspõhimõtet.
Alati aga pole seda meditsiiniski kerge ellu viia. Kui võtame mõne ravimiga tavaliselt kaasasoleva juhendi, leiame sealt pea alati terve loetelu haigussümptomeid, mida ravim ise võib esile kutsuda. Mida mõjusam ravim, seda rohkem on sellel kõrvaltoimeid.
See on osa arste pannud tagasi vaatama vähem tõhusate, kuid ohutumate vahendite suunas, mis tihti on välja kasvanud mitte-arstide poolt kasutatud keha mõjustamise meetoditest. Sellistest vahenditest tuntuim on vesiravi, mida Euroopas hakkas esimesena juurutama Vincent Priessnits (1799-1852). Ta võttis kasutusele külma vee mähised, millele lisaks soovitas harjutusi kehale ning lihtsat sööki.
Eriti tuntuks sai vesiravi propageerijana aga pastor Sebastian Kneipp (1824-1897). Ta ise haigestus visa õppimise ja enesepiiramise aegu tuberkuloosi ning muu ravi tõhususe puudumisel hakkas oma tervist turgutama looduslikes veekogudes ja külmas vannivees kümblemise teel. Pikkamisi tervis taastus ning ta suutis õpingud lõpetada. Edaspidi hakkas Kneipp oma kogemusi ka teistele hädalistele õpetama.
Lisaks veeprotseduuridele sisaldab Kneippi meetod igapäevase elu korrastamist (vara voodi ja vara üles, paljajalu kasteses rohus jalutamine) ning lihtsakoelist toitumist. Selline toit sisaldab rohkesti teravilja, lihaga ei liialdata, välditakse stimuleerivaid jooke nagu kohvi või tee, nende asemel soovitab Kneipp jooke teraviljadest. Oma raamatutes “Minu vesiravi” ja “Minu testament tervetele ja haigetele” (viimane on ka eesti keeles 1902. a. Riias välja antud) kirjeldab ta lisaks vesiravile paljude ravimtaimede kasutamist.
Pastor Kneippi kaasaegne Arnold Rikli (1823-1906) aga asetas oma õpetuses rõhu varakevadisele päikesevalgusele. Ta pidas õhuvanne kasulikumaks kui vees kümblemist, ent ei eitanud ka veeprotseduuride vajalikkust.
Kuigi looduslikud tegurid on oma iseloomult “mahedad tervisetooted”, ei maksa ka nende kasutamisel liialt hasarti minna. Eriti puudutab see päevitamist. Tänapäeval on keskpäevane päike osoonikihi hõrenemise tõttu liialt ultraviolettkiirterikas ja kiirendab naha vananemist ning soodustab nahavähi teket. Ka mõnedki ishiased on tekkinud tuulise ilmaga külmas vees karastamisest. Nii et kõiges on vaja mõõdutunnet.
Oleks hea, kui see põhimõte - ära tee kahju – leiaks rakendamist ka väljaspool meditsiini ning saaks kogu ühiskonna toimimise aluseks. Sisuliselt on see kristlik põhimõte – ära tee teistele seda, mida sa ei soovi iseendale. Ent nagu me teame, maailma parandamist tuleb alustada iseendast. Aga isegi see ei ole alati kerge. Me võime küll teada, et üks või teine tegevus on kahjulik, aga lohutame ennast sellega, et teised teevad samamoodi. Noored aga alluvad kergesti massimeediast tulevale kodeerimisele – pole filmi, mis ei kujutaks näiteks alkoholi tarvitamist igapäevase eluviisi osana.
Me teame, et tänapäeval on alkoholi ja teiste sõltuvusainete pruukimine Eestis ületanud igasugused mõistlikkuse piirid, olles tasemel, mida tavaliselt käsitletakse geneetilise relvana. Geneetiline relv – see on rahva tervist ja eelkõige genofondi (järglaste tervist, intellekti ja elujõudu) rikkuvate tegurite summa, mida inimesed ise enda peal rakendavad oma rumalusest ja uudishimust. Eelkõige tähendab see sõltuvusainete (alkohol, narkootikumid, tubakas) kasutamist, kuid tinglikult võib sellise relva hulka arvata ka toiduainetesse lisatud kahjulike lisaainete (näiteks allergiseerivad ja vähkitekitavad aniliinvärvid ja viimasel ajal kõmu tekitanud transrasvad) kasutamise lubamist.
On üsna kindel, et praeguse tendentsi jätkumisel on eestimaalaste saatus mõne inimpõlve pärast samasugune nagu indiaanlastel Ameerikas praegusel ajal. Rahva hävitamiseks pole vaja midagi muud, kui hoolitseda selle eest, et ta kodanikud lapsest peale iga nurga pealt õlut ja siidrit saaks osta! Vaadake vanu Euroopa riike, kus õllejoomine on traditsioon – suure osa elanikkonnast moodustavad neil juba praegu moslemirahvad, kellel usk keelab uimasteid tarvitada.
Niisiis mõtleme järele, mil moel me ise oma kätega enda tervist laostame ja kasutades oma vaba tahet, mida keegi meilt ära ei saa võtta, teeme otsuse nendest pahedest loobumiseks igaveseks. Muidugi on algul raske, sest Saatan ei taha oma orjadest nii kergesti loobuda. Kuid meie vaba tahe on tugevam kui vanakurja riukad.
Üheks selliseks riukaks on mõõduka või aruka alkoholitarbimise propaganda. See on sama hea, kui anda lapse kätte tikud ja öelda: “Mängi nüüd!”. Igasugusel mõõdukal alkoholitarbimisel on oht kasvada arutuks padujoomiseks. Lisaks hävitab alkohol pikaks ajaks inimese süvatundlikkuse, nn. isikliku kontakti Kõrgema Teadvusega (Taevane Tarkus, Jumal, Südametunnistus, Mõõdutunne jne). Teadlased kinnitavad, et järgmisel päeval peale alkoholi tarvitamist kuseb inimene välja oma aju (hukkunud ajurakkudest vabanenud aineid). Seepärast on iga regulaarne alkoholi manustaja kriitikavaene, teda on massimeedia vahendusel kerge kodeerida ja soovitud viisil käituma panna.
Alkoholism laostab rahva moraali. Kuna meie individualistlikus ühiskonnas võib praegusel ajal igal pool kohata selliseid, kes sul naha üle kõrvade tahaksid tõmmata, siis tuleks end nende suhtes ettevaatlikuks häälestada. Selleks võib kasutada buda munga Zui-Gan iseendaga dialoogi meetodit. See tähendab, et tuleb ennast ise kodeerida enne, kui keegi teine seda teha jõuab.
Igal hommikul hüüdke endale: “ ... (oma nimi)!”.
Vastake samas: “Jah, kuulen!”.
Seejärel: “Ärka üles!” (vajadusel võib modifitseerida, näiteks – “Saa kaineks!”).
Vastake endale ikka: “Jah, kuulen!”.
Seejärel öelge veendunult: “Kui oled üles ärganud, ära lase end kellelgi petta!”
Ja jälle kinnitus: “Jah, kuulen, jah kuulen.”
Alles siis võib televiisori lahti teha või tänavale minna.
Lugu on ilmunud ajalehes Videvik nr 42, 19. novembril 2009.
